Ussimaarjapäev 8. septembril on kirikukalendris Neitsi Maarja sünnipäev. Selle tähistamine ulatub juba vähemalt VII sajandisse. Pärimuse järgi sündis Maarja Naatsareti linnas vagade vanemate Joakimi ning Anna ainsa lapsena nende vanas põlves.
Legend jutustab, et kord ühel suurel pühal läinud Joakim templisse ohverdama. Seal hakanud ülempreester ja rahvas teda noomima, pidades teda patuseks ja väärituks Jumalale ohvrit tooma. Põhjuseks tõid nad selle, et Jumal polnud Joakimit lastega õnnistanud. Joakim kurvastas väga, läks tagasi loomade juurde karja ning palus Jumalalt halastust. Anna, olles kuulnud templis sündinust, kurvastas samuti väga ja palvetas Jumala poole. Äkitselt ilmus talle ingel, kes tõi talle kuulutuse tütre sünnist, kes Jumala armust õnnistatuna ilmale tuleb ja kellele nimeks Maarja tuleb panna. Samal tunnil ilmus ingel ka Joakimile. Anna sünnitas tõesti tütre. Vanemad viisid tütre juba kolmeaastaseks saanuna templisse ja lasksid ta seal Jumalale pühitseda. Sest ajast jäigi Maarja templi juurde elama, kus talle Jumala seadusi ja käsitööd õpetati.
Kuna piibellikku alust sel päeval pole (erinevalt näiteks paastumaarjapäevast), siis luterlik kirik seda pühana ei tähista. Ussimaarjapäeva on nimetatud ka väikeseks maarjapäevaks. Rahvapärane nimetus sellel päeval on arvamisest, et rukkiussid sellest ajast kaovad, teisendi järgi kolivad ussid mätastesse talvituma.
Ristiülendamispäeva teine nimi on püha risti päev. Varem oli läänepoolses kirikus kaks Kristuse ristiga seotud mälestuspäeva: Ühel meenutati selle leidmist püha Helena poolt 4. sajandil (3. mai), teisel pärslastelt tagasi saadud püha risti ülendamist Jeruusalemmas 7. sajandil (14. sept.). (Nimelt vallutasid pärslased 614 Palestiina ja võtsid Jeruusalemmast endaga seal hoitud põhiosa pühast ristist. Bütsantsi keiser Heracliusel õnnestus pärslasi mitmes lahingus võita ja sõlmida lepingu, millega ta sai püha risti tagasi. Keiser viis isiklikult 630. aastal püha risti tema kohale Jeruusalemma Püha Haua kirikus.) Praegu tähistavad nii Ida kui Lääne kirikud Kristuse risti leidmist Ristiülendamispäeva nime all 14. septembril.
Nüüd siis lähemalt püha risti leidmisest. Rooma riik teatavasti vaenas kristlasi. Pööre toimus keiser Constantinus Suure ajal. Enne otsustavat lahingut oma vastase Maximentusega 312. aastal nägi Constantinus nägemust: Taevasse ilmus rist, mille kohal oli ladinakeelne kiri „In hoc signo vinces” (Selle märgi all sa võidad). Constantinus kujundanud väed ristikujuliselt, kandnud risti ja saavutanudki võidu. Seepeale sai tast kristluse toetaja. 313 andis ta välja Milaano edikti, mis kuulutas kristluse Rooma impeeriumis lubatuks. Constantinus ise tegi Kirikule suuri kingitusi ja lasi ehitada hulga kirikuid. Surivoodil 337 lasi ta ka end ristida.
Legendi järgi saatnud Constantinus oma ema püha Helena ristipuud Jeruusalemma otsima. Seal õnnestus viimasel lõpuks ühelt vanalt juudilt välja pinnida, et hukkamispaigaks on Kolgatal sinna sihilikult ehitatud paganlik Veenuse tempel. Tempel hävitati ja asuti kaevama. Selle tulemusena leiti kolm risti, samuti Kristuse nimetahvel. Tekkis küsimus, milline on Kristuse rist. Legend räägib, et selsamal päeval möödus Kolgatalt matuserong. Kui kolmanda risti juures oli surnu ellu ärganud, oli asi selge. Hiljem leitud lisaks veel mõned naelad, mis säranud kui kuld.
Mihklipäev 29. septembril (ehk mihklikuul!) on peaingel Miikaeli nimepäev.
Miikaelist (heebrea keeles ‘otsekui Jumal’) on juttu Joosua raamatus, Ilmutuseraamatus ja mujal. Ta on Iisraeli ja kristliku koguduse taevane kaitsja, võitleb saatanaga, on taevavägede juht, õiguse ja kohtumõistmise, ent ka armu ja halastuse ingel. Usutakse, et Miikael toetab surnuid ning juhib nende hinged taevasse.
Miikaeli kujutatakse enamasti pikas valges rüüs mehena üksi või koos ingel Gaabrieliga kirikute võidukaartel ja apsiididel, sageli ka ustel. Teda on maalitud mõõgaga seismas võidetud põrgulohel ja ka surnute hingi kaalumas.
Eestis on Miikaelile pühendatud Keila, Juuru, Jõhvi, Kodavere, Kihelkonna, Räpina, Rõngu, Läänemaal asuva Mihkli kihelkonna ning Tallinna Mihkli kirik. Narva Mihkli kirik on hävinud.
|
Aga need seitsekümmend [kaks] pöördusid rõõmuga
tagasi ja ütlesid: „Issand, ka kurjad vaimud alistuvad
meile sinu nime mõjul!” Tema ütles neile: „Ma
nägin saatanat kui välku taevast maha langevat. Vaata, ma
olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionite
peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.
Ometi ärge rõõmustage sellest, et vaimud teile
alistuvad, vaid rõõmustage, et teie nimed on taevasse
kirja pandud!” Luuka evang. 10:17-20 |
| Issanda ingel on leerina nende ümber, kes teda kardavad, ja ta vabastab nad. Psalmid 34:8 |
18. oktoobril on kirikukalendris evangelist Luuka päev. Lisaks evangeeliumile arvatakse, et Luukas on kirjutanud ka Apostlite tegude raamatu. Mõlemad on pühendatud kellelegi kõrgeaulisele Teofilosele. Üheks seletuseks (kaitsekõne kõrval) on asjaolu, et toona olevat rikastele meestele raamatuid pühendades loodetud, et nad siis hoolitsevad teose ümberkirjutamise ja levitamise eest.
Luuka eluloost on teada vähe. Pauluse kirjadest Uues Testamendis selgub, et ta oli elukutselt arst (Paulus nimetab teda „armsaks arstiks”) ja Pauluse kaastööline misjonil. Kuna Apostlite tegude raamatus aegajalt asendub misjonäride kohta käiv „nemad” „meiega" (esimene kord Pauluse 2. misjonireisil Troases - Ap 16:10), siis oletatakse, et end nimetamata on Luukas liitunud reisiseltskonnaga.
Luukast on üldiselt peetud pagankristlaseks, s.o mittejuudiks (Paulus ei nimeta teda ümberlõigatud kaastööliste hulgas Kl 4:11) Kuigi sedagi on vaidlustatud ja väidetud, et ta võis hellenistlik juut, kes ei pidanud juudi rangeid kombeid. Igatahes on Luuka evangeelium erinevalt Matteuse omast selgelt suunatud esmajoones pagankristlastele. Luuka evangeelium kuulub ühes Markuse ja Matteusega nn sünoptiliste (tlk koosvaadatavate) evangeeliumite hulka. Arvatakse, et Markus kirjutas oma evangeeliumi esimesena. Luukas ja Matteus kasutasid seda kõrvuti mingi tundmatu Jeesuse kõnede kogumikega. Luuka evangeeliumi kirjutamise koht ja aeg pole teada (vahemikus 60-70 pKr).
Evangeeliumite paljude kokkulangevuste ja sarnasuste kõrval on Luukal oma rõhuasetused (tähelepanu vaestele ja naistele, palve tähtsustamine). Ainult tema kirjutab Jeesuse kuulutamisest Maarjale, Jeesuse sünnist ja lapsepõlvest (Arvatakse, et Luukas külastas enne kirjutama hakkamist Maarjat, kes talle viimastest asjadest rääkis. Luukas ka maalinud legendi järgi Maarjat, samuti Jeesust ning olevat neid kuulajatele näidates paljusid ristiusku pööranud.), Jeesuse taevasseminekust ja muust. Ka kõiki tähendamissõnu ei leia me teistest evangeeliumitest: tuntumatest näiteks tähendamissõna halastajast samaarlasest ja tähendamissõna kadunud pojast.
Ühteteist on Luuka kohta lisada veel 2. saj. autoreil. Pärines Süüria Antiookiast. Elas pärast Pauluse surma ilma abiellumata Kreekas, kus kõrges vanuses aastal 84 surnud. Ühtedel andmetel suri loomuliku surma, teiste järgi löödi risti. On väidetud, et ta on Kleopase kaaslane Emmause teel, keda Luukas evangeelimis nimepidi ei anna. Püha Luukas on eeltoodud seikade tõttu arstide ja kunstnike kaitsepühak. Sagedaseimad atribuudid kunstis on härg (härg ohvriloom; Luukas näitab Kristuse preesterlust), raamat ning neitsi Maarja portree.
|
Juba mitmed on võtnud kätte koostada jutustus neist asjust, mis meie seas on aset leidnud, nõnda nagu seda on edasi andnud need, kes ise algusest peale on seda oma silmaga näinud ja on saanud sõna sulasteks. Seepärast on mullegi tundunud õige, pärast kõigega algusest peale täpset tutvumist, kirjutada sinu jaoks, üliauline Teofilos, järgemööda kõik üles, et sa võiksid õppida tundma sulle õpetatud asjade usaldusväärsust. Siis ütles Jeesus neile: „Need on mu sõnad, mis ma teile rääkisin, kui ma olin teiega, et kõik peab täide minema, mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud.” Siis ta avas nende mõistuse kirjadest aru saama ja ütles neile: „Nõnda on kirjutatud, et Messias pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist. Ja tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas,alates Jeruusalemmast. Teie olete nende asjade tunnistajad. Ja vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt.” Aga Jeesus viis nad välja kui Betaaniani ja, tõstes oma käed, õnnistas neid. Ja see sündis, et neid õnnistades lahkus Jeesus nende juurest ja võeti üles taevasse. Ja nemad kummardasid teda ja pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma ja olid alati pühakojas Jumalat tänades. Luuka evangeeliumi algus (1:1-4) ja lõpp (24:44-53) |
Simunapäeval 28. oktoobril meenutatakse läänekirikus kaht apostlit ja märtrit - püha Siimonat ja püha Juudast (teine Juudas, mitte Jeesuse äraandnud Iskariot). Eestis on neile pühendatud Simuna kirik
Mõlemat on vähe teada. Siimonat nimetatakse Uues Testamendis vaid apostlite nimekirjades. Võibolla selleks, et eristada teda Siimon Peetrusest, lisavad evangelistid Markus ja Matteus talle lisanime Kananaios, mis kreeka keeles tähendab selooti. Luukas nimetab Siimonat seloodiks. Seloodid olid juudi poliitline rühmitus, kes pooldas aktiivset vastupanu Rooma võimudele. Ju siis oli ta kuulunud nende sekka.
Pärast Kristuse ülestõusmist olevat püha Siimon kuulutanud evangeeliumi Egiptuses, hiljem ühinenud Juudaga Pärsias, kus nad koos hukati. Väidetavalt saeti Siimon tükkideks, mistõttu ta sümboliks lisaks raamatule (harilik apostli sümbol) on ka saag
Juudas tõuseb esile vaid ühes episoodis Johannese evangeeliumis, kui ta Jeesusele Pühal Õhtusöömaajal ühe küsimuse esitas. üsna kindlalt on Juudas sama apostel, kes Markusel ja Matteusel Taddeus; kahtlasem on aga see, kas ta on samane Jeesuse venna Juudaga, kes alul Jeesusesse ei uskunud ning, kes arvatakse olevat Juuda kirja (epistli) autor Uues Testamandis. (Kreeka katoliku ehk õigeusu kirikus on eraldi apostel Taddeuse ja Issanda venna Juuda mälestuspäevad - vastavalt 21. augustil ja 19. juunil.) Nagu öeldud hukati Juudas ühes Siimonaga, kuid kas torgati piigiga surnuks või löödi kirvega (hellebardiga) pea maha.
Juudas on laialt tuntud kui pühak, kelle poole pöördutakse lootusetute juhtude korral. Teda ei usaldatud eriti muidu paluda, kuna kardeti pöörduda Juudas Iskarioti poole.
|
„Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab minu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.” |
Usupuhastuspühaga 31. oktoobril märgitakse reformatsiooni ehk usupuhastuse algust. Aastal 1517 naelutanud munk ja teoloogia professor Martin Luther sel kuupäeval Wittenbergi lossikiriku ukse külge oma kuulsad 95 teesi. Lutheri teesid levisid ja panid käima sündmuste ahela, mis paisus, võib öelda, kiriklikuks revolutsiooniks.
Usupuhastuspüha (muuseas, vanas keelepruugis õige usu ülevõtmise püha) on ajalooline tähtpäev, mis pole ühine tervele kristlikule kirikule. Seda tähistavad või märgivad vaid luterlased ja teised reformatsiooniaja sündmustest alguse saanud kirikud. Algselt tähistasid luterlikud kirikud Euroopas usupuhastuspüha ehk reformatsioonipäeva erinevatel päevadel: Lutheri sünnipäeval (10. nov.), surmapäeval (18. veebr.) ja Augsburgi usutunnistuse esitamise päeval (25. juuni) 100. aastapäeval 1617 keskendus reformatsiooni tähistamine 31. oktoobrile. 1667 määras kuurvürst John George II Saksimaal reformatsioonipäevaks oktoobri viimase päeva. Teised luterlikud kirikud mujal järgisid seda eeskuju ning 31. oktoober kinnistus.
Toomas Paul mõtiskleb sellest päevast: „Usupuhastuspüha on mälestuspäev, mida tähistatakse üsna vastandlike tunnetega. See aeg, mil protestantlikud kirikud ja nendest väljakasvanud uusliikumised tähistasid seda päeva puhta võidupühana, selge evangeeliumi taastamise algustunnina, on minevik. Nii vajalik, kui ka oli midagi otsustavat ette võtta renessansijärgse paavstikiriku madalseisust väljatoomiseks, sama kahetsusväärne on selle reformimise katse lõppemine järjekordse killunemisega. "Meie usume üht püha kristlikku kirikut" on just sellepärast usulause, et seda "üht" ja "üldist" kirikut ei ole kerge näha paljude lõhede tõttu, mis eraldavad katoliku ja õigeusu kirikuid, episkopaalseid, sünodaalseid jne. /.../ Sellegipärast tasub ja otse tuleb pidada usupuhastuse mälestuspäeva, ei mitte muistse võitluse ja võidu, vaid selle meeles hoidmiseks, et kirikul tuleb semper reformanda, pidevalt oma usku "puhastada"….“
|
Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis juba olemas - see on Jeesus Kristus! kiri korintlastele 3:11 |
Kõigi pühakute ehk pühade meeste päev 1. novembril tekkis kui kristlikke märtrite ehk veretunnistajate mälestuspäev.
Esimest korda peeti taolist päeva 13. mail 609 või 610, mil vana Rooma tempel Pantheon anti paavst Bonifaciusele kirikuks. (Pühitseti Neitsi Maarja ja kõigi märtrite auks.) 9. sajandi lõpus oli pühakutepäev kogu Õhtumaal laialt levinud.
Mitmes riigis, sealhulgas näiteks Soomes, on kõigi pühade mälestuspäev novembri esimesel nädalal ka riigipüha.
|
Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed (Pauluse kiri efeslastele 2:19) |
2. november, hingedepäev, kannab vana kiriku ajast peale nimetust commemoratio omnium fidelium defonctorum, mis tähendab „kõigi usus lahkunute mälestuspäeva”. Meil on hingedepäev surnute mälestuspäevana kirikus jäänud surnutepüha ehk igavikupühapäeva varju.
Mardipäev 10. novembril ei ole mitte oma nime saanud Martin Lutheri järgi, nagu tihtipeale arvatakse, vaid Tours’i piiskopi, askeedi ja imetegija püha Martini järgi. Piiskop Martini algne tegelik mälestuspäev on 11. novembril. Selle taga, et ta meie kalendris päeva jagu ettepoole nihutati, on asjaolu, et 10. november on Martin Lutheri sünnipäev. Martin Luther aga ongi saanud oma ristinime justament piiskop Martini auks.
Tours’i Martin sündis 316. aastal Pannoonias (praeguses Ungaris) Rooma armee sõduri pojana. Juba 10-aastasena laskis ta end kirja panna Paavia katehheetide kooli (umbes nagu leerikooli) ja seda vastu vanemate tahtmist. Tema unistus oli saada vagaks erakuks. Kui ta oli 15, tõi isa ta koolist väevõimuga ära ja Martinist sai sõdur Rooma sõjaväes. Neil aastail olevat ta oma kuulsa teo teinud, mida paljud pildid kujutavad. Nimelt olevat ta oma mantli mõõgaga pooleks teinud ning teise poole külmetavale kerjusele andnud. Sellele järgnenud ööl ilmunud talle Kristus ja Martin lasknud end pärast seda aastal 334 ristida.
Pärast seda naasis Martin Pannooniasse, pööras ema ja siis teisigi ristiusku. Oma jutlustes sattus ta vastuollu arianismiga, mis väitis, et Kristus on ajalik ja loodud. Ta pagendati mitmelt poolt. Mõne aja oli ta üksinduses väikesel saarel Genova lähedal. 361. aastal sai ta pärast olude muutumist rajada kloostri Ligugesse, esimese Prantsusmaal. Sel ajal (ja hiljemgi) tegi ta hulga imetegusid, nende hulgas äratanud ka ühe katehhuumeni surnuist.
Rahvas tahtnud Martinit Tours’i piiskopiks. Tagasihoidlik Martin olnud vastu ja peitnud enda, kuid haned reetnud ta peitnud. Piiskopi ametis jätkanud Martin oma askeetlikku elu. Piiskop Martin suri ühel misjonireisil 397. aastal. Ta matusele kogunesid tuhanded mungad ja tohutu hulk ilmalikku rahvast. Martinist, kes püüdis olla igati askeetlik ja õiglane, samuti halastav ka vaenlaste ja eksiõpetajate suhtes, sai kogu õhtumaise munkluse eeskuju. Piiskop Martini hauale Tours’is ehitati 5. sajandil kabel, hiljem basiilika, millest sai populaarne palverännupaik.
Prantsusmaal on pühale Martinile pühendatud ligemale 4000 kirikut. Eestis kannavad Martini nime Valjala, Martna, Rannu, Türi ja Vändra kirik.
Kadripäev 25. novembril on märter Katariina mälestuspäev. Katariina elas Egiptuses Aleksandrias umbes 290-310.
Legendi kohaselt sündis Katariina jõukas Aleksandria perekonnas. 18-aastaselt sai tast kristlane. Seejärel mõistis ta avalikult hukka kristlasi tagakiusava keiser Maxentiuse. Lootes neiut vaigistada sundis keiser teda väitlema 50 paganliku filosoofiga, kes aga jäid vaidluses talle alla. Üks variant legendist kõneleb koguni, et kõik filosoofid muutusid väitluse käigus kristlasteks. Vihane keiser olevat käskinud armetud filosoofid hukata. Katariinat püüdis ta aga ära osta, lubades talle kuninglikku abielu. Neiu kuulutas end rahulikult ja uhkelt "Kristuse pruudiks".
Isegi vangistus ei pannud Katariinat vaikima. Sõjakäigult naasnud keiser avastas, et ta äraolekul olid ta abikaasa, väeülem ning 200 kaardiväelast ristiusu vastuvõtnud. Raevunud keiser laskis tüdruku rattale tõmmata. Ratas purunes ja Katariina jäi terveks. Lõpuks laskis keiser tüdrukul pea maha raiuda. Inglid olevad Katariina keha Siinai mäele kandnud.
Katariina tähendab kreeka keeles "puhas". Tuletused Katariina nimest, nagu Kadri, Kaie, Katrin, Riina, Triin jpt. on väga populaarsed tütarlaste nimed.
Eestis kannavad püha Katariina nime Kadrina, Karja, Leesi, Noarootsi, Muhu, Saarde, Vastseliina ning Võru kirik. Katariina on kõigi rattaga töötavate käsitööliste (ketrajad jt.), tüdrukute, üliõpilaste, teoloogide, filosoofide kaitsepühak.
Andresepäeval 30. novembril meenutatakse apostel Andreast. Andreas oli apostel Peetruse vend. Mõlemad pärinesid Betsaidast Galilea järve äärest ning elasid Kapernaumas. Igapäevast leiba teenisid nad kaluritena.
Andreas oli alguses Ristija Johannese jünger, kuid kuuldes oma õpetajat Jeesust "Jumala Talleks" nimetavat järgnes ta ühena esimestest Jeesusele. Kus kohas ta pärast õpetaja surma ja ülestõusmist jutlustas, pole üheselt teada. Üksmeelel on aga autorid selles, et Andreas löödi X-kujulisse risti Ahhaias Kreekamaal umbes aastal 60. Hiljem hakati sellise kujuga risti kutsuma Andrease ristiks.
Andreas on Venemaa ning Šotimaa kaitsepühak. Eestis kannavad Andrease nime Pilistvere, Sangaste ning Äksi kirik.
|
Järgmisel päeval seisis Johannes jälle seal koos kahe oma jüngriga. Kui Jeesus läks neist mööda, ütles Johannes talle otsa vaadates: „Vaata, see on Jumala Tall.” Ja mõlemad jüngrid kuulsid, mida ta ütles, ja läksid Jeesusega kaasa. Aga Jeesus pöördus ümber ja nähes neid kaasa tulemas, küsis neilt: „Mida te otsite?” Nemad ütlesid talle: „Rabi,” - see on tõlkes ‘Õpetaja’ - „kus sa oled öömajal?” Ta ütles neile: „Tulge ja vaadake!” Nad tulid siis ja nägid, kus ta oli öömajal, ja jäidki sel päeval tema juurde. Oli umbes neljas tund pärast lõunat. Üks neist kahest, kes oli kuulnud, mida Johannes ütles, ja Jeesusega kaasa läinud, oli Andreas, Siimon Peetruse vend. Ta leidis esmalt venna Siimona ja ütles talle: „Me oleme leidnud Messia!" - see on tõlkes ‘Kristuse’. Andreas viis venna Jeesuse juurde. Jeesus ütles tollele otsa vaadates: „Sina oled Siimon, Johannese poeg, sind peab hüütama Keefaseks!” - see on tõlkes Peetruseks. Johannese evang. 1:35-42 |
Surnutepüha ehk igavikupühapäev on kirikuaasta viimane pühapäev ehk nädal enne 1. adventi ja seega liikuv püha. Surnutepüha on praegustest kirikupühadest noorim. Alguse sai ta Preisimaal 1816, mil Friedrich Wilhem III selle nii määras. Tasapisi võtsid teistegi maade kirikud selle algatuse üle. Meil on ta aastakümneid olnud keskne surnute mälestuspüha.
|
Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja
esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala
juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja. Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat: |
| Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! Luuka evang. 12:35 |