Kirikuaasta algab 1. advendiga 4 nädalat enne jõulupühi. Kokku on advendipühapäevi neli - igal pühapäeval enne 1. jõulupüha. (Advendi liikuvuse tõttu võib näiteks jõululaupäev langeda kokku 4. advendiga.)
Advent tuleb ladinakeelsetest sõnast adventus Domini, mis tähendab Issanda tulemist. Seega advendiaeg tähendab Kristuse tulemise aega.
Advendiajal (mõnikord nimetatud ka ootuseajaks) meenutatakse kuidas Vana Testamendi ajal oodati ta tulekut, et ta lepitaks patud, kuidas Ristija Johannes Kristust ette kuulutas, kuidas Jeesus Kristus maailma tuli. Samuti kõneldakse ta taastulekust, mida kuulutab Johannese Ilmutusraamat.
Adventi hakati tähistama Prantsusmaal ning Hispaanias IV saj. lõpul, mujal VI-X sajand. Rõõmus ootusaeg pole siiski olnud pidutsemiseaeg, vaid paastu-, loobumiste aeg.
|
Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! Sakarja raamat 9:9 |
Nigulapäevi on kaks: talvine on 6. detsembril ning kevadine on 9 mail. Tegemist on püha Nikolause mälestuspäevaga. Nikolausest, kes oli Rooma riigi Lüükia provintsi Myra (asub Türgi edelaosas) piiskop, on üpris vähe teada. (Metodius väidab 9 sajandil, et Nikolaus olevat olnud üks 318 kirikuisast, kes 325 a. esimesest ülemaailmsest kirikukogust osa võtsid. See kutsuti kokku Rooma esimese kristlasest keisri, Konstantinus Suure poolt.) Rohkesti on Nikolausest aga legende. Enim on tuntud legend kolmest tütarlapsest, kelle Nikolaus päästis kurvast saatusest - prostituudiks saamisest.
Nimelt kuna ühel vaesel mehel polnud tütardele anda kaasavara, et nad mehele saaksid, siis otsustas ta raske südamega tütred lõbumajja saata. Nikolaus, kes asjast kuulis, viskas kolmel järjestikusel ööl aknast sisse kullakoti (kuldmündi) ning päästis tüdrukud. Veel olevat piiskop Nikolaus aidanud vabastada kolm ebaõiglaselt süüdi mõistetud vangi, päästis rannikul kolm meremeest, äratanud ellu kolm kasuahne kõrtsmiku poolt tapetud kaupmehepoega ning teinud veel palju muudki imelist.
Püha Nikolaus suri 6. detsembril 343. aastal. Talvine nigulapäev kinnistus sellele päevale 13. sajandil. Kui moslemid 1087. aastal Myra vallutasid, viidi Nikolause säilmed Bari linna Lõuna-Itaalias. Seda sündmust meenutab kevadine nigulapäev.
Nikolaus on üks armastatumaid pühakuid. Keskaegses Euroopas oli kombeks nigulapäeval lastele kingitusi jagada. Santa Clausi (jõuluvana) kuju tekkimisel on oluline roll just püha Nikolausel. Nikolausele on pühendatud arvukalt kirikuid kogu Euroopas. Eesti kirikuist on Nikolausele pühendatud Lääne-Nigula, Viru-Nigula, Tallinna Niguliste, Kose, Põltsamaa, Kirbla, Paldiski, Narva-Jõesuu ja Pärnu Nikolai kirikud.
Luutsinapäev on Sitsiilias Sürakuusas III-IV saj. elanud püha Lucia mälestuspäev. Pärast seda, kui Luciale oli end ilmutanud teine Sitsiilia märter püha Agatha, otsustas Lucia end samuti pühendada neitsilikule elule.
Lucia pärines rikkast perest. Ta jagas oma varanduse vaestele ning keeldus abiellumast. Tema solvunud kosilane toimis nagu Agatha oma, andes ta Rooma võimudele üles kui kristlase. Karistuseks saadeti ta bordelli, kuid ime läbi jäi ta sealgi puhtaks ja puutumatuks. Seejärel püüti ta ära põletada, kuid leegid ei hakanud talle külge. Viimaks Lucia hukati mõõga läbi.
Üks legend jutustab, et üks Lucia kosilastest oli nii lummatud tema silmade ilust, et ei leidnud kuidagi rahu. Kartes, et ta silmad teevad noormehele halba, torkas Lucia need välja ja saatis noormehele. Vapustatuna julgusest, millega Lucia oma usku tunnistas, sai noormeeski kristlaseks.
Luciat hakati austama kohe pärast tema surma. Keskajal sai tast Itaalias ning Sitsiilias eriti armastatud pühak. Lucia, kelle nimi tähendab päevavalgel või päevavalgel sündinut või piltlikult ka valgusekandjat, on pimedate ning silmahaiguste käes kannatavate inimeste kaitsepühak.
Toomapäev 21. detsembril on apostel Tooma (uskmatu Toomase) mälestuspäev. Toomast tehakse juttu Johannese evangeeliumis.
Toomast ei olnud teiste jüngritega kui Jeesus neile pärast oma ülestõsmist esmakordselt ilmus. Edasi jutustab evangeelium (20:25-29):
Teised jüngrid ütlesid nüüd
talle: „Meie oleme näinud Issandat.” Aga tema ütles
neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi
ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt
tema külje sisse, ei usu ma mitte!”
Ja kaheksa päeva pärast olid
ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga
Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu
teile!”
Seejärel ta ütles Toomale:
„Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane
oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu,
vaid usklik!”
Toomas vastas talle: „Minu Issand
ja minu Jumal!”
Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad!”
Traditsiooni kohaselt jutlustas apostel Toomas Indias ning suri
märtrisurma praeguse Madrase eeslinnas. Nn toomakristlased
tegutsevad Indias tänini. Kirik ehitati Tooma surmapaika 1547 a.
Idakirikus pühitsetakse toomapäeva 6. oktoobril.
|
„Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama. Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina. Ja kuhu ma lähen, sinna te teate teed.” Toomas ütles talle: „Issand, me ei tea, kuhu sa lähed, kuidas me siis võime teada teed?” Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. Kui te oleksite tundnud mind, siis te tunneksite ka mu Isa. Nüüd te tunnete teda ja olete teda näinud.” Johannese evang. 14:1-7 |
On arvatud, et jõulud on jõuluvana sünnipäev. Õnneks siiski enamik vanemaid lapsi ja täiskasvanuid teab, et tegu on Jeesuse Kristuse sündimise pühaga. Jeesuse sünni pikema kirjelduse, selle kuidas ta Petlemma loomalaudas sündis ja sõime pandi ning, kuidas inglid karjastele väljal Kristuse sündimise rõõmusõnumit kuulutasid, toob ära Luukas oma evangeelimis. Seda imelist sünnilugu (Lk 2:1-20, vaata lõpust) loetakse kirikus igal jõuluõhtul.
Jõulude kristlikust sisust, see on Kristuse-Lunastaja sündimise tähendusest võiks vist kõnelda lõputult ja seda igatemoodi. Evangelist Johannes räägib Jeesusest, tema sünnist sedaviisi: „Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas ja maailm on tekkinud tema läbi ja maailm ei tundnud teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks.“ (Jh 1:9-12)
Huvitav on jõulude kirikliku tähistamise ajalugu. Varastel sajanditel puudus Jeesus sünnipäeva vastu igasugune huvi. Üldse vist ei arvatud sünnipäevadest kui sellistest suuremat. Kirikuisa Origenes (3. saj.) näiteks rõhutab, et Piiblis ei pea sünnipäeva ükski jumalakartlik inimene, seda teatatakse vaid vaaraost ja nelivürst Heroodesest. Ja üldse, kirikupühade aastane tsükkel on esile kerkinud hiljem. Algkristlased pühitsesid igal pühapäeval (vene keeles pühapäev voskressenje) Kristuse ülestõusmist ning igal reedel paastusid meenutades Kristuse ristilöömist.
Algul, see on 4. saj. alguses, pühitseti Kristuse sünnipüha 6. jaanuaril. Esimene teade 25. detsembril peetud jõuludest pärineb 336. aasta Roomast. Läänekirikus mindi kõikjal varsti üle 25. detsembrile. Idakirikus jäi edasi varasem 6. jaanuar. Armeenia kirik tähistab jõule näiteks sel päeval tänapäevalgi. Miks valiti 25. detsember? 274. aastal oli see päev kui talvine pööripäev, millest alates päike hakkas rohkem paistma, Roomas kuulutatud sol invictus´e ehk võitmatu Päikese pühaks. Ju polnud kristlastel võimalik aset leidnud pidustusemist eirata (ja hiljem vahest ka seda kommet rahva seast välja juurida), seepärast andsid nad sellele oma tähenduse: Kristuse, kui maailma valguse (õiguse päikese) ilmumine.
Teatavasti me loeme oma aastaid Kristuse sünnist ehk
dateerime sündmusi eKr ja pKr. Selline alguspunkt võeti
tarvitusele alles 6. sajandil Roomas. Arvatakse, et andmete vähesuse
tõttu arvutas siis abt Dionysius Kristuse sünniaja pisut
valesti. Esmalt, vastavalt Matteuse evangeelimile sündis Jeesus
Juuda kuninga Heroodes Suure valitsemisajal. Aga see valitseja suri
juba 4. aastat eKr! Teiseks, Luuka järgi toimus sel ajal
rahvaloendus ja Süüriat valitses Küreenius. On teada,
et viimane oli valitsejaks 9-4 aastal eKr.
Kolmas pidepunkt on
Petlemma täht, mille järgi Hommikumaa targad tulid
Jeesuslast Jeruusalemma otsima. Toetudes vanadele Hiina allikaile on
arvatud, et 5 a. eKr toimus suur tähe (noova või supernoova)
plahvatus. Taevasse võis ilmuda uus täht. Teise seletuse
Petlemma tähele andis astronoom Johannes Kepler 17. sajandi
algul. Vaadeldes Saturni ja Jupiteri konjuktsiooni (ühe suure
tähena paistmist taevavõlvil) Kalade tähtkujus,
tulid talle Uue Testamendi sündmused meelde. Ta tegi kindlaks,
et see üliharva (794 aasta tagant) esinev planeetide seis oli
olnud ka 7. aastal eKr.
Veel paar momenti. Esiteks sõna jõulud päritolu. Nii mitmeski keeles viidatakse jõulude nimes kas otse Kristusele (ingl. k. Christmas) või siis sünnile (vene, itaalia jt. keeltes). Meie sõna tuleb skandinaavia sõnast jul. Nii on meil nagu Rootsis, Norras ja Soomes Kristuse sünnipüha märkimas vana samal ajal peetud paganliku püha nimi. Teiseks, praegune jõululaupäeval ehk -õhtul kirikuskäimine on võrdlemisi hiline ilming, veel sajandi eest käidi kirikus esimese püha hommikul.
Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas. See esmakordne üleskirjutus toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna. Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel. Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seistas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks, te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.“ Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!“ Luuka evang. 2:1-14 |
Tehvani- ehk tabanipäev 26. detsembril on diakoni ning esimese märtri Stefanose mälestuspäev. Tema valimisest diakoniks ning märtrisurmast (umbes aastal 35) jutustatakse Apostlite tegude raamatu 6. ja 7. peatükis.
Stefanos oli üks seitsmest Jeruusalemma algkoguduse valitud ja ametisse seatud hoolekandjast, kes leskede ja vaeste eest hea seisis. Kuna üks peamisi ülesandeid oli kreekakeelt rääkivate leskede abistamine, siis arvatakse, et Stefanos oli kreeka keelt kõnelev juut; mõned uurijad on ka spekuleerinud, et ta sündis välismaal ja sai hariduse Aleksandrias.
Edasi kirjutab Apostlite tegude raamat (6:8-10):
Aga Stefanos,
täis armu ja väge, tegi imetegusid ja suuri tunnustähti
rahva seas. Siis tõusid mõned Stefanosega vaidlema, ent
ei suutnud vastu seista tarkusele ja Vaimule, kelle läbi tema
rääkis.
Vaidluses allajäänuina asusid
vastased teda süüdistama jumalateotuses, arreteerisid
Stefanose ning viisid ta Suurkohtu ette. Suurkohtu ja Ülempreestri
ees pidas Stefanos hästiargumenteeritud kaitsekõne, mille
lõpust kirjutavad Apostlite teod (7:54-60) järgnevalt:
Aga kui nad seda kuulsid, lõikas see neil südamesse
ja nad kiristasid hambaid. Stefanos aga, täis Püha Vaimu,
vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ning Jeesust
seismas Jumala paremal käel ja ütles: „Ennäe, ma
näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal
käel!” Selle peale nad karjusid valju häälega ja
oma kõrvu kinni hoides sööstsid nagu üks mees
tema kallale ja kihutasid ta linnast välja ning viskasid teda
kividega. Ja tunnistajad panid oma rõivad maha ühe
noormehe jalgade ette, keda kutsuti Sauluseks,
ja nad viskasid
kividega Stefanost, kes valjusti hüüdis: „Issand
Jeesus, võta mu vaim vastu!” Ja ta laskus põlvili
ning hüüdis suure häälega: „Issand, ära
pane seda neile patuks!” Ja kui ta seda oli öelnud, uinus
ta.
Stefanose säilmed leiti 415. aastal Jeruusalemma lähedalt, kust need viidi Konstantinoopolisse ja sealt Rooma. Kirikukunstis esitatakse Stefanost noore diakonina, seljas valge pikk kuub, käes palmioks ning evangeeliumiraamat.
Johannesepäev 27. detsembril on apostel ja evangelist Johannese mälestuspäev. Johannest, kes pärimuse järgi ainsana 12-st apostlist suri loomulikku surma, on Piiblis Uues Testamendis korduvalt mainitud. Oma evangeeliumis Johannes end aga nimepidi ei nimeta, kuid ta on peaaegu kindlalt see jünger, kelle kohta ta ütleb: "jünger, see, keda Jeesus armastas". Lisaks evangeeliumile on Uue Testamendi kaanonis ka 3 Johannese kirja (epistlit) ning Johannese Ilmutusraamat.
Nagu ta isa Sebedeus ja vend Jaakobus oli Johanneski kalur. Jeesus nimetas Johannest ja ta venda "kõuepoegadeks" nende äkilise iseloomu tõttu. Johannes oli koos Jaakobuse ja Peetrusega üks Jeesuse lähemaid jüngreid, olles mitmete sündmuste juures, millest teised jüngrid osa ei saa, nagu Jairuse tütre surnuist äratamine või Jeesuse kirgastamine. Johannes on ka ainus jünger (eeldades, et ta on "jünger, keda Jeesus armastas"), kelle viibimist ristilöömise juures on nimetatud ning kelle hooleks seal Jeesus andis oma ema.
Pärast Jeesuse taevaminekut sai Johannesest koos Peetrusega üks Jeruusalemma kiriku juhte. (Nende ühistest käikudest ja koos vahistamisest räägitakse Apostlite tegude raamatus, vt eriti 3. ja 4. peatükk.) Ka Paulus nimetab oma ca 15 aastat hiljem kirjutatud kirjas galaatlastele Johannest üheks Jeruusalemma koguduse sambaks ühes Peetruse (Keefase) ja Jaakobusega.
Pärimuse järgi elas Johannes hiljem Efesoses kõrge vanuseni, surres umbes aastal 100. Efesoses kirjutas ta 90ndatel ka oma kirjad ning teistest kanoonilistest evangeeliumitest mõnevõrra teistlaadse evangeeliumi (nähtavasti eelnevate täiendamiseks, kuna seal on palju sellist ainestikku, mida teistes pole; alles Jeesuse kannatusloos läheneb ta teistele). Mõne aja viibis Johannes ka pagenduses Patmose saarel, kus talle ilmutus osaks sai.
Apostel Johannesest on teada ka hulk legende. Ühe järgi olevat keiser Domitianus lasknud Johannese heita keeva õli katlasse, millest apostel aga imepäraselt pääses. Teise järgi olevat keiser teda sundinud jooma karikast, milles oli mürgitatud vein, kuid kui Johannes asus jooma, muutus vein maoks ning lahkunud karikast. Karikas ja õlikatel on sestap kunstis kasutatavateks Johannese tunnusmärkideks. Evangelistina on Johannese sümboliks kotkas. Eriti huvitavad on legendid Johannese elu lõpust. Surma lähedust tundes lahkus Johannes kodust võttes kaasa seitse lähemat õpilast. Johannes heitnud hauda ja õpilased katnud ta mullaga. Kui Efesose kristlased sellest kuulda said, läksid nad hauda avama, ent leidsid selle tühjana. Järgnevail aastail olevat ühel maikuu päeval kerkinud haua kohale tolmupilv, millel olnud tervendav mõju.
Eestis on Johannes olnud tuntud pühak, kelle nimele on pühitsetud mitmed kirikud ja kihelkonnad: Tallinna Jaani kirik (nimi Jaan nagu ka Juhan või Ants on tuletatud Johannesest), Tartu Jaani kirik, Narva Jaani, Viljandi, Valga ja Haapsalu kirik, Tallinna Jaani Seegi kirik, Järva-Jaani, Kolga-Jaani ja Suure-Jaani kirikud ja kihelkonnad, Taagepera ja Kanepi kirik. Kullamaa kirik olevat aga pühitsetud mõlema Johannese auks.
|
Johannese evangeeliumi lõpust (21:20-25): Peetrus pöördus ja nägi kaasa tulemas jüngrit, keda Jeesus armastas, kes ka õhtusöömaajal oli nõjatunud tema rinnale ja küsinud: „Issand, kes on su äraandja?” Teda nähes ütles Peetrus nüüd Jeesusele: „Issand, aga kuidas on temaga?” Jeesus ütles talle: „Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!” Siis levis kuuldus vendade seas, et too jünger ei surevatki. Aga Jeesus ei öelnud talle, et ta ei sure, vaid: „Kui ma tahan, et jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub?” Tema on see jünger, kes tunnistab neist asjust ja on selle kirjutanud; ja me teame, et tema tunnistus on õige. On veel palju muudki, mida Jeesus tegi. Kui need kõik ükshaaval üles kirjutataks, siis, ma arvan, ei suudaks kogu maailmgi mahutada raamatuid, mis tuleks kirjutada. |
Süütalastepäeva (28 detsember) tähistamise aluseks on sündmused Matteuse evangeeliumi 2. peatükis. Päeva tähistatakse V saj. esimesest poolest.
Kui kuningas Heroodes kuulis, et Petlemmas Juudamaal on vastavalt prohvetikuulutustele sündinud tulevane maailmavalitseja, siis ta kohkus. Ta laskis Jeesuslast otsima tulnud hommikumaised tähetargad teele öeldes: „Minge ja uurige täpselt välja, kes see laps on! ja kui te olete ta leidnud, teatage mulle, et ka mina saaksin minna teda kummardama.” (2:8b)
Tähetarku hoiatati unenäos, et nad Heroodese juurest enam läbi ei läheks. Samuti hoiatati unenäos Joosepit, et see võtaks lapse ning oma naise ning põgeneks Egiptusesse.
Kui nüüd Heroodes nägi, et tähetargad on teda petnud, raevutses ta väga ning laskis tappa Petlemmas ja selle piirkonnas kõik poeglapsed, kaheaastased ja nooremad, arvestades seda aega, mille ta oli tähetarkadelt täpselt välja uurinud.
Siis läks täide, mida on räägitud prohvet Jeremija kaudu:
„Raamas kuuldakse häält,
nutmist ja kaebamist on palju.
Raahel nutab oma lapsi
ega lase ennast lohutada,
sest neid ei ole enam.” (Mt 2:16-18)
Uusaastapäeval (ehk nääripäeval) 1. jaanuaril on olemas ka kristlik tähendus – see on Jeesuse nimepäev. Luuka evangeelium (2:21) kirjutab:
Kui kaheksa päeva sai täis ja tuli aeg lapse ümberlõikamiseks, siis pandi talle nimeks Jeesus, mille oli ütelnud ingel, enne kui laps sai ema ihusse.
Nimelt oli ingel Gabriel Maarjale rääkinud: „Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus.” (Lk 1:31)
|
Ja kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, Tema läbi Jumalat Isa tänades Pauluse kiri koloslastele 3:17 |
Kolmekuningapäev 6. jaanuaril, mis kirikus on tuntud ka kui Kristuse ilmumispüha (Kristuse kirkus sai avalikuks), on jõulupühadest vanem. Viimast pühitsetakse teatavasti alles 4. sajandist. Kolmekuningapäeval meenutatakse kuidas kolm Hommikumaa tarka käisid Jeesuslast kummardamas. Matteuse evangeelium jutustab (2:1-12):
Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese
ajal Juudamaal, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad
Jeruusalemma
ja küsisid: „Kus on see juutide vastsündinud
kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme
tulnud teda kummardama.”
Seda kuuldes kohkus kuningas Heroodes ja kogu Jeruusalemm koos
temaga.
Ja ta kutsus kokku kõik rahva ülempreestrid ja
kirjatundjad ning päris nende käest, kus Messias pidi
sündima.
Need ütlesid talle: „Petlemmas Juudamaal, sest nõnda
on kirjutatud prohveti käe läbi:
Ja sina Petlemm Juudamaal
ei ole Juuda vürstkondadest hoopiski kõige pisem,
sest sinust lähtub Valitseja,
kes hoiab mu Iisraeli rahvast kui karjane.”
Seepeale laskis Heroodes tähetargad salaja enda juurde
kutsuda, päris neilt täpset aega, millal täht oli
paistma hakkanud,
ja saatis nad Petlemma, öeldes: „Minge ja uurige täpselt
välja, kes see laps on! Ja kui te olete seda teinud, teatage
mulle, et ka mina saaksin minna teda kummardama.”
Tähetargad kuulasid kuninga jutu ära ning asusid teele.
Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis
nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps.
Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga.
Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema
emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avades oma aarded
ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri.
Ja kui neid unenäos hoiatati, et nad ei läheks enam
Heroodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma
maale.
Nagu näha pole siin kusagil öeldud, kui palju neid tarku või kuningaid oli. Et aga kinke oli kolm, siis on arvatud, et kinkijaid oli ka kolm. Mis puutub nn Petlemma tähte, siis selle tegeliku olemasolu tõenduseks on välja toodud kaks fakti. Kõigepealt kõnelevad vanad Hiina allikad täheplahvatusest aastal 5 e.Kr. 17. sajandil arvutas astronoom Johannes Kepler välja, et aastal 7 e.Kr (nüüdisajal peetaksegi seda osaliselt tähe tõttu Jeesuse tegelikuks sünniaastaks) pidid Saturn ja Jupiter kohtuma taevavõlvil ja moodustama ühe suure tähe.
|
Pimedus möödub ja tõeline valgus paistab juba. (1. Johannese kiri 2:8b) |
Kristuse ristimispüha tähistatakse esimesel pühapäeval peale kolmekuningapäeva. Jeesuse ristimisest ca kolmekümne aasta vanuselt algas ta avalik tegevus.
Evangeeliumid räägivad, kuidas Ristija Johannes jutlustas Juuda kõrbes kuulutades ette Lunastaja saabumist. Paljud tulid Jeruusalemmast ja teisest Juuda paigust tema juurde ja lasid end ristida Jordani jões. (Õigeusu kirikus nimetatakse ristimispüha seepärast ka jordanipühaks.) Edasi kirjutab evangelist Matteus (3:13-17):
Siis tuli Jeesus Galileast Jordani äärde, et lasta ennast Johannesel ristida. Aga Johannes püüdis teda igati keelati: „Mul on vaja lasta ennast sinul ristida - ja sina tuled minu juurde!” Jeesus aga kostis talle: „Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!” Siis Johannes andis talle järele. Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!”
Tõnisepäev 17. jaanuaril on püha Antoniuse mälestuspäev. Antonius sündis 250. aasta paiku Egiptuse jõukas perekonnas. Pärast vanemate surma 269 jäid noore mehe hooldada nooremad õed.
Puudutatuna Jeesuse poolt rikkale noormehele Matteuse evangeeliumis (19:21) antud soovitusest „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus...” müüs ta oma vara ja andis raha vaestele. Õed andis ta neitsite-kodusse ning alustas ise erakuelu kodukoha ümbruses. Hiljem põgenes ta tuntuse eest Liibüa kõrbe kaljukoobastesse.
Väidetavalt tuli tal seal palju võidelda kurjade vaimudega. Üksikasjalikult on Antoniuse kiusatusi kirjeldatud Aleksandria piiskopi Athanasiose koostatud Antoniuse eluloos. Antoniuse kiusatused on ohtralt leidnud kujutamist kunstis.
Antoniuse eeskujul põgenesid tsiviliseeritud maailma eest kõrbesse teisigi kristlasi. Antonius organiseeris nad lihtsaks kogukonnaks, kes tulid kokku vaid jumalateenistusteks ja ühiseks tööks. Antoniusel käis lisaks teistele erakutele külas palju teisigi inimesi, nagu näiteks ka nõu küsivaid preestreid ja piiskoppe või abi lootvaid haigeid. Kõrbest lahkus ta vaid selleks, et julgustada tagakiusatavaid kristlasi ning, et võidelda arianistliku valeõpetusega. Kristluse Roomas lubatuks kuulutanud keiser Konstantinus Suur oli Antoniusega kirjavahetuses.
Oma oodatavast surmast 105. eluaastal andis Antonius teada vaid oma õpilastele ja käskis end matta salaja. Eraku haud leiti alles 561. aastal.
Keskajal tegutses väga laialdaselt püha Antoniuse vennaskond - antoniidid. (Ka Eestis. Tallinna Tõnismägi on näiteks oma nime saanud pühakult, kuna seal asus 15. sajandil Antoniuse kabel.) Nende põhitegevuseks oli vaeste ja haigete eest hoolitsemine. Selle eest oli neile antud paavstlik privileeg pidada vabalt sigu. Sestap on Antoniust peetud sigade ja seakarjuste kaitsjaks ning vanas kunstis on ta üheks tunnuseks siga.
Küünlapäev ehk ka küünlamaarjapäev 2. veebruaril on Kristuse templisse toomise ja Maarja puhastamise mälestuspäev.
Moosese Seaduse järgi oli sünnitanu pärast lapse ilmaletoomist ebapuhas (vt. 3. Moosese raamat 12 ptk.) ning võis templisse ohverdama tulla alles 40 päeva pärast poisslapse ja 80 päeva pärast tütarlapse sündi. Seadus nägi ka ette, et esmasündinud tuli pühendada Jumalale. Samuti tuli tuua tänuohver.
Luuka evangeelium kirjutab (2:22-24): Ja kui nende puhastuspäevad Moosese Seaduse järgi said täis, viisid nad lapse üles Jeruusalemma, et teda seada Issanda ette, nõnda nagu on kirjutatud Issanda Seaduses: „Iga poeglast, kes on avanud lapsekoja, hüütagu Issandale pühaks”, ja tuua Issanda Seaduses öelda järgi ohvriks „paar turteltuvi või kaks tuvipoega”.
Templis kohtasid nad Luuka järgi vana Siimeoni ja naisprohvet Hannat. Siimeon, kellele oli Püha Vaim ennustanud, et ta ei sure enne kui Lunastajat näeb, võttis Jeesuse sülle, ülistades Jumalat (Lk 2:29-32):
„Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda
rahus oma ütlust mööda,
sest mu silmad on näinud sinu päästet,
mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees:
valgust, mis on ilmutuseks paganaile,
ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.”
40 päeva pärast jõule oleva küünlapäeva nimetus tuleneb legendist, mille järgi süttisid kõik küünlad, kui Maarja lapsega templisse astus. Teated selle päeva kui Issanda kohtumispäeva pühitsemisest pärinevad juba I sajandist. Küünlapäeval pühitseti kirikus küünlaid kogu aasta jumalateenistuste ja koduse tarvituse jaoks.
Nagu pea kõigil rahvakalendri tähtpäevadel, nii ka luuvalupäeval 9. veebruaril on juured kirikukalendris. Nimelt on luuvalupäev Egiptuses Aleksandrias 249. aastal surnud püha Apollonia mälestuspäev.
Keiser Philippuse viimasel valitsusaastal Aleksandria rahutuste ajal jälitas ja tappis märatsev rahvahulk kristlasi püüdes neid sundida usust taganema. Neist sündmustest on säilinud detailne aruanne, mille Aleksandria piiskop püha Dionysios saatis Antiookia piiskopile. Selle järgi oli üks ohvreist vana diakoniss Apollonia, keda Dionysios nimetab "imepäraseks vanaks neitsiks". (Teda on ära segatud ühe teise Apolloniaga, millega on seletatav tema kujutamine noore ja kaunina.)
Kuna Apollonia keeldus usust taganemast (nagu kõik teisedki Dionysiose järgi ja seda hoolimata suurtest julmustest), siis löödi ja kisti tal hambad suust välja ning lubati elusalt põletada. Selle järel olevat Apollonia palunud hetke järelemõtlemiseks ning viskunud ise tulle. Viimase osas on ka palju kahtlust avaldatud.
Püha Apollonia on hambaarstide kaitsepühak; teda palutakse hambavalu korral. Kunstis on ta tunnusesemeteks hammas ning tangid.