Valentinipäev ehk sõbrapäev 14. veebruaril on armastajatel oma tunnete avaldamise ja kaartide saatmise päev. Kuidas Roomas 3. sajandil hukatud märter Valentini mälestuspäevast sai armastajate tähtpäev, on õige mitmeid seletusi.
Esimese järgi juhtunud see kirikuisade otsusel, kes soovinud teisendada noormeeste kommet Roomas veebruari keskel toimunud paganliku Lupercalia festivali raames jumalanna Februato Juno auks tütarlastele armastuskirju saata. Teiseks seletuseks on vana uskumus, et 14. veebruaril hakkavad linnud endale paarilist valima.
Kolmandaks on ka mitu legendi, mis seostavad päeva tähendust otseselt püha Valentiniga. Üks lugu räägib, et keiser Claudius II keelas 300ndatel aastatel noortel meestel abielluda, selleks et neist saaksid paremad sõdurid. Preester Valentin eiras aga keisri käsku ja pani salaja noori paari. Teise järgi oli Valentinil palju sõpru laste hulgas. Kui võimud ta vangistasid kui kristlase, kes keeldus austamast Rooma jumalaid, siis andnud lapsed läbi vangaakna oma armastust näitavaid kirju. Kolmanda järgi andnud Valentin tagasi vanglavalvuri tütrele tema nägemise.
Valentinist, õigemini vist küll Valentinidest, sest Rooma märtrite kalendris on kaks märtrit Valentini, on vähe teada. Üks olnud Rooma preester ja arst, kel löödi pea maha Claudius II ajal 269. aastal. 350, kui ristiusk Roomas juba lubatud oli, püstitati tema auks basiilika (kirik). Teine Valentin olnud Terni (100 km Roomast) piiskop, kes toodud piinamiseks Rooma ja hukatud seal 273. Mõned uurijad on aga siiski arvanud, et tegemist on ühe isikuga, sest Rooma preester võis ju saada Terni piiskopiks.
Vastlapäev on liikuv püha olles liikuvale tuhkapäevale eelnev päev (tuhkapäeva laupäev). Ta langeb alati noore kuu teisipäevasele päevale.
Vastlapäeva nimetus pärineb germaani keeltest. Nii rootsikeelne fastlag kui saksakeelne fasten tähendavad paastumist. (Fastnacht on sks. k. paastuöö.)
Toimus õhtune jumalateenistus - paastuvigiilia, lauldi viimased kiituslaulud enne tuhkapäeval algavat paastuaega.
Kohati on rahva seas seepärast vastlapäeva vastandina lihavõttepühadele nimetatud ka lihaheitepühadeks.
Vastlapäevale järgnev tuhkapäev on ülestõusmispüha asukohast sõltuv liikuv püha paiknedes kolmapäeval 47 päeva enne ülestõusmispüha.
Tuhkapäev on olnud kirikus isikliku patukahetsuse päev (tuhk - patukahetsuse sümbol, mida on ka tavatsetud selle märgiks pähe raputada); sel päeval algab paastuaeg, mis kestab kuni Suure Neljapäevani.
Vana lääne kiriku traditsiooni kohaselt põletati vastlapäeval möödunud palmipuudepühast pärinevaid urvaoksi. Tuhk segati õliga. Tuhkapäeval pihile tulnud inimestele tehti sellest ristimärk otsaesisele.
|
Hoiduge aga, et te oma vagasid tegusid ei tee inimeste ees, et
nemad teid vaataksid, muidu ei ole teil palka oma Isalt, kes on
taevas! Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda. Jeesuse mäejutlusest Matteuse evang. 6:1-6, 16-21 |
Varasemal ajal peeti palvepäevi (ehk pikemalt ka palve ja patukahetsuse päevi) neli korda aastas: advendi ajal, tuhkapäeva järgsel, Nelipühale järgneval ning Püha risti päevale järgneval nädalal. Meil tähistatakse alates 1780. aastast vaid tuhkapäevale järgneva nädala kolmapäeval olevat, paastuaega langevat palvepäeva.
Kiriku vana tava järgi on palvepäeva sisuks patukahetsus ja meeleparandus, palve oma pattude andekssaamise pärast. Sel päeval loetakse kirikuis jumalateenistustel ette Jumala 10 käsku, et terve kogudus ja iga kristlane katsuks oma elu läbi.
Kogu rahva ühise patukahetsuspäevana oli palvepäev esimesel iseseisvusajal Eestis riiklik püha.
Madisepäevi on kalendris kaks: Sügisene madisepäev on apostel ja evangelist Matteuse päev. Kevadine, 24. veebruaril olev madisepäev on aga apostel Mattiase mälestuspäev.
Piiblis on Mattiasest (lühivorm Mattatiasest, mis tähendab "Jumala and") juttu vaid Apostlite tegude raamatu alguses, kui ta valitakse Kristuse reetnud Juudas Iskarioti asemele 12 apostli hulka (Ap. 1:21-22,26):
Niisiis peab saama Jeesuse ülestõusmise
tunnistajaks koos meiega üks neist meestest, kes on meie hulgas
olnud kogu selle aja, mil Issand Jeesus meie juures käis sisse
ja välja, alates Johannese ristimisest, kuni päevani, mil
ta meilt võeti üles.
Ja nad heitsid liisku ja liisk
langes Mattiase peale, ja tema arvati ühena kaheteistkümne
apostli hulka.
Pärimuse järgi oli Mattias pärit Petlemmast. Ta kuulus 70 jüngri sekka, kes Jeesust järgis alates ta ristimisest. Hiljem olevat ta jutlustanud Juudamaal ja Jeruusalemmas, aga ka paganate hulgas Etioopias. Tema martüüriumi ehk märtrisurma kohta pole ühest seisukohta. Levinuima versiooni järgi raiuti tal pea kirvega maha. (Aga nimetatud on ka ristilöömist ning kividega surnuks viskamist.)
Mattiast peavad oma kaitsepühakuks ametite esindajad, kes töötavad kirvega - puutöölised, ehitajad, aga ka lihunikud. Mattias on Trieri linna kaitsepühak, seal paiknevad tema säilmed. Kunstis kujutatakse teda kas kirvega või siis kirjarulliga, mis on apostli tunnuseks.
Korjusepäev 12. märtsil on oma nime saanud Rooma paavstilt Gregorius I-lt. Kirikukalendris on sel päeval Gregorius Suure nime all tuntud kirikuisa surmapäev (†604).
Gregorius sündis Rooma senaatori perekonnas ja sai juba noorena linna prefektiks. Pärast isa surma ta aga müüs oma vara, muutis oma palee kloostriks ning elas seal mungana seitse aastat. Siis pühitses paavst Benedictus I ta Rooma diakoniks. Edasi teenis Gregorius Kirikut mitmes ametis. Katku ja muidu raskel ajal valiti püha Gregorius 590. aastal paavstiks.
Paavstina oli Gregorius Suur mitmes liinis õige edukas. Ilmalike võimude kokkuvarisemisel võttis ta üle sellegi funktsioonid, näiteks sõlmis ta Lombardiaga rahu. Ta taotles orjuse kaotamist, püüdis sõdu ära hoida, seadis sisse vaimuliku tsölibaadi ja reformis jumalateenistuste liturgiat pannes sealjuures aluse kirikulaulude esitamise viisile, mida tänini nimetatakse Gregoriuse lauluks (koraaliks).
Isiklikult juhtis Gregorius anglosakside misjonit. Inglismaal kirjutati ka esimene elulugu Gregoriusest kui anglosakside apostlist - „temast, kellelt saime ristiusu, temast kes viimsel kohtupäeval inglased õpetaja ja apostlina Issanda ette viib”. Tähelepanuväärne nii sisult kui hulgalt on Gregoriuse kirjutatu. Kõige muu hulgas on säilinud Gregoriuse 854 kirja, mis hästi peegeldavad kirjutaja vaimsust ja arukust ning muret kiriku ja riigi asjade pärast. Gregorius Suur nimetas end ise aga "Jumala sulaste sulaseks", mis on paavstide nimeks jäänudki.
Paastumaarjapäev 25. märtsil, 9 kuud enne jõulupühi, on kirikukalendris kirjas kui Issanda kuulutamispäev ehk varasema nimetusega ka kui Maarja kuulutamise päev.
Nimelt võime Luuka evangeeliumist (1:26-38) lugeda, et sel päeval kuulutanud ingel Gabriel Galilea külas Naatsaretis neitsi Maarjale, kes oli puusepp Joosepi kihlatud naine, et ta toob 9 kuu pärast ilmale poja ja paneb talle nimeks Jeesus. Maarja alandlik vastus oli: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!”
Paastumaarjapäev on tähtis püha selles plaanis, et siis meenutatakse Jeesuse inimisekssaamist, meenutatakse sündmust, mis on kui prelüüdiks maailma lunastamisel. Päeva nimi - paastumaarjapäev - tuleb sellest, et iseeneselt sisult rõõmus päev langeb kirikuaastas paastuaega, aega, mil tuletatakse meelde Kristuse kannatusi.
|
Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret, neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja. Tema juurde tulles ütles Gabriel: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast ja imestas, mida see teretus võiks tähendada. Ja ingel ütles talle: |
| Kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, Sündis Seaduse alla kiri galaatlastele 4:4 |
Mispärast üks neljapäev - neljapäev enne Ülestõusmispühi - on äkisti Suur? Kirikukalender vastab: Tegu on armulaua seadmise mälestuspühaga. Neljapäeva õhtul vahetult enne kinnivõtmist ja reedest ristilöömist sõi kuningana Jeruusalemma tulnud Jeesus oma jüngritega viimast ühist paasasöömaaega (Paasaga meenutasid juudid Egiptusest orjusest vabanemist):
Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: „Võtke sööge, see on minu ihu!” Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: „Jooge kõik selle seest, sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks!”(Mt 26:25-28)
Jeesus käskis jüngritel sedasama korrata tema mälestuseks (vt. ka Luuka 22 ptk.)
Armulauda nimetatakse ka Püha õhtusöömaajaks. Armulaua puhul on tihti eriliselt rõhutatud selle mõistusega haaramatust. Seda, kuidas Kristus on armulaua leivas ja veinis on võrreldud nagu hinge olemasoluga kehas. On, aga proovi seletada kuidas! Muuseas, armulaua leiva kui Kristuse ihu (ning veini kui vere) söömine andis "aluse" algkristlasi süüdistati inimsöömises.
Johannese evangeeliumi järgi pesnud Jeesus Pühal õhtusöömaajal jüngrite jalgu. (Harilikult oli see orjade töö, mistõttu ka Peetrus ei tahtnud seda Jeesusel alul lasta teha, vaata lõpust.) Jeesuse eeskuju ja käsku järgides on Suure Neljapäeva liturgia osaks mitmel pool maailmas (katolikus ja ortodokses kirikus) tseremoonia, kus vaimulik - ka Rooma paavst - peseb valitud 12-l nende jalgu.
Vanas kirikus oli Suurel Neljapäeval tavaks võtta pattukahetsenud tagasi koguduse osadusse ja jagada neilegi armulauda.
|
Aga enne paasapühi, kui Jeesus teadis, et tema tund on tulnud minna sellest maailmast ära Isa juurde, siis tema, kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni. Ja õhtusöömaajal olles, kui kurat oli juba pannud Juudas Iskarioti, Siimona poja südamesse, et ta tema reedaks, ja kui Jeesus teadis, et Isa on andnud tema kätte kõik ning et ta on pärit Jumala juurest ja läheb tagasi Jumala juurde, tõusis ta õhtusöömaajalt üles, pani oma kuue ära, võttis rätiku ning sidus selle endale vööle. Seejärel kallas ta vett vaagnasse ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, mis oli tal vööl. Siis tuli ta Siimon Peetruse juurde. Too ütles temale: „Issand, kas sina tahad pesta minu jalgu?” Jeesus vastas: „Mida mina teen, seda sina praegu ei tea, aga küll sa pärast saad aru.” Peetrus ütles talle: „Mitte mingil juhul ei pese sina minu jalgu!” Jeesus vastas talle: „Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga.” Siimon Peetrus ütles talle: „Issand, ära siis pese üksnes mu jalgu, vaid ka käsi ja pead.” Jeesus ütles talle: „Puhtaks pestul ei ole vaja pesta muud kui jalgu, sest ta on üleni puhas. Ka teie olete puhtad, kuid mitte kõik.” Ta ju teadis, kes tema reedab, seepärast ta ütleski: „Teie ei ole kõik puhtad.” Kui ta nüüd nende jalad oli pesnud ja oma kuue võtnud ning jälle lauda asunud, ütles ta neile: „Kas te saate aru, mida ma olen teile teinud? Te hüüate mind „Õpetaja” ja „Issand”, ja seda te ütlete õigesti, sest see ma len. Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud.” Johannese evang. 13:1-15 |
Suur Reede on reedel enne ülestõusmispüha. Suurel Reedel löödi Kristus risti. Kõik neli Uue Testamendi evangeeliumi kirjeldavad Kristuse ristilöömist ja suremist, kuid mõnevõrra erinevaist üksikasjadest lähtudest. Kui Rooma asevalitseja Pontius Pilaatuse oli järele andnud ülempreestrite ja vanemate ning üles ässitatud rahva nõudmistele (Kuid nemad karjusid vastu: „Löö risti, löö Ta risti!” kirjutab Luuka evang. (23:21)), viidi Jeesus mõnituste saatel Kolgatale. Seal löödi ta kahe röövli vahele risti.
Arvatavasti Pärsiast pärinenud ristilöömine oli hirmsamaid ja häbistavamaid hukkamisviise. Surm oli piinarikas ja pikaldane võides saabuda lämbumise tagajärjel (kopsud vajusid alla kokku) teinekord alles mõne päeva pärast. Rooma riigis kasutati ristilöömist vaid orjade ning kodakondsust mitte omavate isikute suhtes raskeks peetud kuritegude puhul. Enne risti löömist hukatavaid peksti. Ristilöödu pea kohale pandi tahvel ta nime ja kuriteo kirjeldusega. Jeesusele lasknud Pilaatus teha sildi: „Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas.”
Kui Jeesus rippus ristil, pilgati teda küsides, miks ta end päästa, kui Ta on Iisraeli kuningas. Ka ristilöödud röövlid olevat Matteuse ja Markuse järgi Jeesust näägutanud. Luukas räägib aga, et üks noominud teist: „Meie küll õigusega, sest me saame kätte, mis meie teod on väärt, aga see ei ole teinud midagi sündmatut.” Ja öelnud Kristusele: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!” Ning Jeesus vastanud: „Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis!” (Lk 23:41-43)
Kristus rippus ristil kella kolmeni päeval: Ja umbes keskpäeva paiku tuli pimedus üle terve maa kuni kella kolmeni peale lõunat, sest päike pimenes. Aga templi vahevaip kärises keskelt lõhki. Ja Jeesus hüüdis valju häälega: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” Seda öeldes heitis ta hinge. (Lk 23:44-46)
Kõik evangeeliumid märgivad, et ristilöömisel viibis hulk naisi. Eraldi on nimetatud Kristuse ema Maarjat ja Maarja-Magdaleenat.
Suure Reede õhtul vastu hingamispäeva maeti Jeesus kaljuhauda ning veeretati kambri ukse ette suur kivi.
Suure Reede tähistamisest. Filipiinide katoliiklaste seas on teatavasti komme end sel päeval lasta mõneks ajaks risti külge siduda. On teada, et esimestel sajanditel meenutasid kristlased Kristuse surma paastuga igal reedel. Väga huvitav on Kristuse kannatamise mälestuseks Suurtel Reedetel toimuv Ristitee. Ristiteel liigutakse mööda 14-st peatuskohast (stseenist) koosnevat teed; igas peatuskohas meetutatakse üht episoodi Kristuse kannatamisloost (ehk passioonist). Ristitee idee pärineb Jeruusalemma külastanud kristlike palverändurite kombest käia mööda Jeesusega seotud tegevuspaiku ja liikuda oletatavast Pilaatuse majast Kolgatale. Olgu siin nimetatud ka need 14 peatuskohta ehk stseeni (kunstis toimub ka Kristuse ristilöömise kujutamine selle liigituse baasil):
(1) Jeesus mõistetakse surma (2) Jeesus võtab risti õlgadele (3) Jeesus kukub risti raskuse all (4) Jeesus kohtab oma ema (5) Siimon Küreenest aitab Jeesusel risti kanda (6) Kuivatatakse Jeesuse palet (7) Jeesus kukub teist korda (8) Jeesus räägib Jeruusalemma naistega (9) Jeesus kukub kolmandat korda (10) Jeesusel kistakse riided seljast (11) Jeesus lüüakse risti (12) Jeesus sureb ristil (13) Jeesus võetakse ristilt maha (14) Jeesus pannakse hauda
Siis andis Pilaatus Jeesuse nende kätte risti lüüa. |
Vaikne laupäev jääb Suure Reede - Kristuse ristilöömise ja surma - ning Esimese Ülestõusmispüha vahele. Sel päeval (hingamispäeval) viibis Kristus surmavallas, jüngrid olid aga purunenud lootuste tõttu segaduses.
Varasel ajal peeti kirikuis Vaiksel laupäeval alates
päikeseloojangust Ülestõusmispühade vigiiliat
(valvejumalateenistust). Toimusid ka suured ristimistseremooniad.
Vahepeal Läänes vigiilia pidamine soikus. Kaasajal peetakse
taas paljudes kirikutes vigiiliat. Vigiilia üheks
peakomponendiks on tulede süütamine teenistuse käigus
sümboliseerimaks Kristuse pöördumist surmast
ellu.
Vaikse laupäevaga lõppes paast.
|
Järgmisel päeval, see oli pühade valmistuspäevale järgnev hingamispäev, tulid ülempreestrid ja variserid Pilaatuse juurde kokku ja ütlesid: „Isand, meile tuleb meelde, et see eksitaja ütles, kui ta alles elas: „Mina ärkan kolme päeva pärast üles.” Käsi nüüd hauda kolmanda päevani valve all pidada, et jüngrid ei tuleks ja teda ära ei varastaks ega ütleks rahvale, et ta on üles äratatud surnuist, sest nii oleks viimane pettus hullem kui esimene.” Pilaatus lausus neile: „Siin on teile valvesalk. Minge ning pidage valvet, nii nagu oskate!” Nemad läksid ja võtsid haua valve alla ja koos valvesalgaga pitseerisid kivi. Matteuse evang. 27:62-66 |
23. aprill on Eesti rahvakalendris üks tähtsamaid päevi (algas põllutöö, tehti jürituld jne.) Kristlikus traditsioonis on see märter püha Georgiose ehk eestipäraselt püha Jüri mälestuspäev.
Püha Jüri oli Väike-Aasiast Kapadookiast pärit Rooma sõdur. Ta hukati pärast piinamisi keiser Diocletianuse ajal 303. aastal. Kuulsast püha Jüri võitlusest lohega räägib 13. sajandist pärinev pühakulegendide kogumik „Legenda aurea”.
Nimelt elas ühes Liibüa linna suures järves mürgine lohe. Et ta linna ei hävitaks, tuli talle iga päev anda kaks lammast. Lambad said otsakorrale ja tuli hakata ohverdama noori inimesi. Kui peaaegu kõik linnaelanike pojad ja tütred olid otsa saanud, langes liisk ka kuningatütrele. Kuningas püüdis küll enese kehtestatud korrast mööda hiilida, ent rahvas ei lasknud seda. Nii läks kuningatütar lohet ootama. Juhtumisi läks sealt mööda Jüri, kes läks lohega võitlema. Jumala abiga võitis Jüri lohe ja võttis ta paela otsas linna kaasa. Kui hirmunud linnaelanikud nägid, et kristlane on Jumala abiga nad lohe käest päästnud, lasid ligi 2000 meest ja nende perekonnad end ristida.
Püha Jürist sai sõjameeste, rüütlite ja talupoegade kaitsepühak. Ta poole hakati pöörduma katku, leepra, süüfilise ja maohammustuste puhul. Lisaks sellele on ta ka veel muuhulgas Inglismaa, Portugali ja Moskva patroon. (Paljudes riikides on kasutusel püha Jüriga seotud ordenid ja autasud.) Eestis oli Jüri kihelkond, praegu Jüri asula ja seal kirik.
Markusepäev 25. aprillil on kirikukalendris evangelist Markuse mälestuspäev. Vana kiriku pärimuse järgi (millega nõustub enamik uurijaid) on vanima 4-st Uue Testamendi evangeeliumist kirjutanud Markus seesama, kes "Markuseks hüütav Johannes" Apostlite tegude raamatus.
Markus pärines Jeruusalemmast, tema ema Maarja majja kogunesid palvetama algkoguduse liikmed. (On peetud täiesti võimalikuks, et sellessamas majas toimus ka Jeesuse viimane õhtusöömaaeg.) Markus saatis Paulust ja Barnabast nende esimesel misjonireisil, kuid lahkus neist Perges. Hiljem, kui Paulus viibis Rooma vanglas, oli Markus uuesti ta kaastööliseks.
Traditsiooni järgi oli Markus ka apostel Peetruse kaaslane, (Peetrus nimetab Markust korra "oma pojaks".) kelle öeldu põhjal olevatki Markus oma evangeeliumi kirja pannud. Nimelt on Hierapolise piiskop Papias kirjutanud ca 130: „Markus, olles saanud Peetruse tõlgiks, pani täpselt kirja, kuigi mitte järjekorras kõik need asjad, mis Kristus oli teinud või öelnud. Sest ta ise ei olnud kuulnud Jeesust ega olnud tema järel käinud, aga pärast seda, nagu ma ütlesin, oli Peetrusega.” Markuse evangeeliumi, mida eeltoodud põhjusel on kutsutud ka Peetruse evangeeliumiks, kirjutamise ajaks peetakse 60ndate aastate keskpaika, kohaks Roomat, sihtrühmaks Rooma kogudust või siis paganaid ehk mittejuute laiemalt.
Peetakse võimalikuks, et Markus mainib evangeeliumis ka iseennast. Nimelt räägib ta ainsana evangelistidest ühest noormehest, kes viibis Jeesuse vahistamise juures ja, kes kui teda taheti kinni võtta puges särgist välja ja põgenes.
Usutavasti oli Markus Aleksandria kiriku rajaja Egiptuses ning selle esimene piiskop. Püha Markus suri märtrina (väidetavalt kägistati) Nero valitsemisajal 67. aastal. 829 viisid kaupmehed Markuse surnukeha Aleksandriast Veneetsiasse, kuhu tema auks ehitati suurejooneline katedraal. Sest ajast peab Veneetsia teda oma kaitsepühakuks. Oma kaitsepühakuks peavad teda ka kirjutajad, notarid ja klaasiga tegelejad (nt. klaasikunstnikud). Markuse sümboliks on lõvi.
|
Jeesuse Kristuse evangeeliumi algus. Nõnda nagu on
kirjutatud prohvet Jesaja raamatus: |
Kuigi volbripäev 1. mail kannab püha Walburga (Walburgise) päeva nime, on naispühakuga selle päeva ja volbriöö rahvauskumustel nõidade pidutsemisest vähe pidet. Viimastest olgu öeldud niipalju, et vastavalt Läänepoolse uskumuse kohaselt lennanud nõiad sel ööl Blocksbergi mäele (Saksamaal Harzi mäestikus) sabatit pidama. Nõidade kurja peletamiseks tehti tuld, kolistati, lärmati jne.
Inglismaal 710. aastal sündinud Walburga oli abtissiks ning misjonäriks Saksamaal. Ta oli "Saksamaa apostliks" tituleeritud püha Bonifaciuse (pööras palju rahvast ristiusku ja lõi kloostreid) õetütar ning Eichstätti piiskopi Willibandi ja Heidenheimi kloostriülema Wunnibaldi õde. Walburga järgnes vendadele Saksamaale. Wunnibald kutsus ta segakloostri (ainukene selline klooster 8. sajandi Saksamaal) nunnade ülemaks. Pärast venna surma 761 sai kogu Walburga kloostri ülemaks. Pärast tema surma 779. aasta 25. veebruaril viidi ta säilmed 1. mail Eichstätti.
Heinamaarjapäeva juures tuleb alustada kuupäevadest. Seda põhjusel, et kirikus on hakatud heinamaarjapäeva tähistama - see on meenutama Neitsi Maarja külaskäiku Eliisabeti juurde - 31. mail. Sajandeid, alates 14nda lõpust (õhtumaal võtsid püha kasutusele frantsiskaani mungad), tehti seda aga 2 juulil. Siis jäi see päev heinaaega. Sellest tuli siis päevale rahvapärane nimi.
Selle tähtpäeva aluseks on Luuka evangeeliumi 1. peatüki salmid 39-56. Selle järgi läks lapseootel Maarja vaatama oma sugulast Eliisabeti, kes oli samuti lapseootel ja kes vastavalt ingel Gabrieli ettekuulutusele peagi ka Ristija Johannese sünnitas. Kohale jõudes:
Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu ja hüüdis suure häälega: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili! Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde?” (Lk 1:41-43)
Seal, Sakaria ja Eliisabeti juures, lausub Maarja ka need kuulsad sõnad: „Mu hing ülistab väga Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast,...”, mida tuntakse Magnifikaadi ehk Maarja kiituslauluna.
Taevaminemispüha on 40. päev alates esimesest ülestõusmispühast lugema hakates ja langeb sestap alati neljapäevale.
Kristuse taevaminekust pärast surnuist ülestõusmist ning ilmumistest jüngritele kõneldakse Luuka evangeeliumi lõpusalmides ning samuti Luuka poolt kirjutatud Apostlite tegude raamatu alguses.
Kui Jeesus seda oli öelnud, tõsteti ta nende nähes üles ja pilv varjas ta nende silme eest. Kui nad taevasse vaatasid tema minekut, siis seisis nende juures kaks valgeis rõivais meest, kes ütlesid: „Galilea mehed, mis te seisate siin ja vaatate üles taevasse? See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat.” (Ap 1:9-11)
|
Kristus ütleb: Kui mind maa pealt ülendatakse, siis tõmban kõik enese juurde! Johannese evang. 12:32 |
Viidipäev 15. juunil on püha Vituse mälestuspäev. Eestis on see päev ja ka pühak olnud vähetuntud, kuid Saksamaal, erinevatel slaavi aladel (Prahas hoitakse pühaku luid temanimelises katedraalis.) ning Sitsiilias on püha Vitus olnud väga tuntud pühak.
Püha Vitus oli vaga Sitsiilia poiss, kes suri märtrisurma 12-aastaselt. Ta oli paganliku Sitsiilia senaatori poeg, kes oma hoidja Kreszentia ja selle abikaasa, poisi õpetaja Modestuse mõjul ristiusku pöördus. Sellega kutsus noor mees esile isa viha, kes üritas võimude abiga sundida poega usust taganema. Vitusel õnnestus koos Kreszentia ja Modestusega maalt põgeneda. Roomas olevat Vitus imelikul kombel tervendanud keiser Diokletianuse poja. Kuna Vitus keeldus selle järel paganlikele jumalatele ohverdamast, piinati ta surnuks. Legendi kohaselt saabus poisile märtrisurm siis, kui teda keedeti õlikatlas. Kõik see toimus umbes aastal 300.
Usutakse, et püha Vitus tervendab langetõbiseid ja silmahaigeid ning, et ta kaitseb koerte ja madude hammustuste eest. Kunstis kujutatakse Vitust väga sageli kukega. Püha Vitust peetakse vaseseppade (Vitus suri ju vaskkatlas!), näitlejate, tantsijate, samuti viljatute naiste ja hüsteerikute kaitsepühakuks. Tema patronaazi all on Böömi- ja Saksimaa, Pommer, Corvey ning Sitsiilia.
Viidipäeva on peetud aasta pikimaks päevaks - õigeks pööripäevaks. Ka on paiku, kus selle päeva õhtul tehakse tuld, nagu meil jaanituld. Eestis on Vituse järgi nime saanud Viitna.
Seitsmemagajapäev 27. juunil on kiriklikult üpris vähetähtis. 12. sajandi pühakulugude kogumikus „Legenda aurea” sisalduv lugu seitsmest magajast räägib, et Bütsantsi keiser Theodosiuse ajal lakkanud paljud inimesed uskumast surnuist ülestõusmist. Keisri nuttes tehtud palvete peale äratanud Jumal üles 7 kristlast, kes olid 196 aastat varem keiser Deciuse ajal Efesose linna lähedases koopas magama jäänud, et pääseda tookordsest kristlaste tagakiusamisest. 448. aastal ülesäratatud magajad on ka kõik nimepidi ära toodud: Maximianus, Malchus, Martinianus, Dionysios, Johannes, Serapion ja Constantinus. Sündinud imet tulnud keiser Theodosius isiklikult vaatama.