Soontagana kanged mehed

„Eestimäa kuninga" ja „Metsavendade" autor Mihkel Aitsam on lõpetanud uurimistöö läinud sajandi teisel poolel asetleidnud omapärase ja seni avaldamata sündmuse kohta Pärnumaal. Autor jutustab elavalt ja rahvalikus keeles Soontagana kangetest meestest, viib lugejaid prohvet Järve Jaani kodukohta, tutvustades seoses käesoleva teosega ka selle omapärase prohveti tõeliku elu ja ettekuulutustega. Tublidelt Mihkli kirikuvalla saadikutelt alustatud võitlus talurahva õiguse eest kujunes jõukatsumiseks luteri- ja apostlikuusu vaimulike vahel. Võitlust juhitakse nagu malelaual, kus ühelpool Mihkli pastor Schmidt, kirikukonvendi esimees v. D i t m a r Kõimast ja Pärnu sillakohtunik P i l a r v. P i l c h a u Audrust; teispool aga praost M. Suigusaar Pärnus, Carl Robert Jakobson, prof. Kö ler Peterburis, T õ n i s V a r e s ja teised. Liivimaa kuberner parun U e x k ü 1 1 ja k.-superindendent Girgensohn esinevad selles loos Pilatusena ja püüavad oma käsi puhtaks pesta. Tublid saadikud Viijak ja Soontak sõidavad Peterburgi siseminister krahv Ignatjevi juurest abi otsima. Saadikuid kavatsetakse salaja vangistada. Talupoegade õiguse nõudmine puhutakse üles mässuks, Riiast saadeti kohale sõjavägi kahuritega ja Mihklis kavatsetakse suurt puistamist toime panna. Väesalga juhiks on aga major Flachs, eestlane ja praost Suigusaare koolivend. Salajase nõupidamise tulemusena variseb vastasrinna plaan kokku jasaksad maksavad aastaid tagantjärele sõjaväe kohaletoomise kulusid. Vene keisrilt Liivimaale ametasutusi revideerima saadetud senaator Manassein lööb hulka, tema käsktelegr-ammi peale avatakse vanglauksed Pärnus ja süütult kinnivõetud Soontagana mehed saavad priiks. Järgneb Pärnu sillakohtu revideerimine ja kalevi alla peidetud talumeeste palvekirjade ja kaebuste tagaotsimine. Teost ilustavad hulk pilte tolleaegsetest tegelastest. Mihkli kihelkonnast, Soontagana linnusest ja senaator Manasseini aktidel. (Päewaleht, nr. 317, 22 november 1938) Teos ilmus 1938. aastal Päewalehes ja alates 2010. aastast järjejutuna Koonga valla lehes Junnumaa Kuukiri.
Soontagana ümbruse suurem kaart

Ebaõiglus tõstab pead

Enne tormi Paepealne põld ja kadakane karjamaa — see oli Mihkli kirikuvalla rendimaa. Heinamaad suures Avaste soos, viletsa taimekattega ja vihmaaegadel ligipääsmatud. Eluhooned kui mutimulla-hunnikud, paisatud segamini sookaldale, kõverate tänavate piirjoontele. Viltu vajunud müüride ja lagunevate katustega — pimedad ja külmad suitsutared eranditult. Kirikuvallas oli 36 kohta, väiketalud ja popsikohad ühte arvatud. Renti makseti kiriku-eestseisja kätte, kes raha andis edasi Mihkli pastorile. Seda oli 1670 rubla aastas. Mihkli pastor Vilhelm Schmidt kandis õigusega kirikhärra nimetust: tal oli peale kirikumõisa ka vald rentnikega, sõitis alati neljahobuse-tõllaga ja armastas kiiret sõitu. Kutsar Jaan seisis sõidu ajal pukis, sest kirikhärra ei sallinud, et talupoeg ta ees istus. Mihkli rahvas oli usklik rahvas. Heldest käest ja õndsast usust oli ta 1861. aastal kirikut põhjalikult parandanud, 1862.a.— katust uuendanud, 1871.a. —lasknud meistril ehitada uue oreli ja koorid, 1872.a.— ehitanud uue käärkambri ahjuga, 1878.a. —vabatahtlike annetustega muretsenud uue altari .Mihkli rahvas oli õieti vastuvõtlik usulistele liikumistele, oli see siis vennastekoguduse või mõne usulahu oma. Raske majanduslik seisukord nagu unus taevariigi pärimise lootuses, aga seda usku suutsid anda lugijad-vennad ja patuunest ,,ärganud hinged" Kirikuvalla rahvas elas raskeis tingimustes. Ta oli aga töökas ja armastas oma sünnikohta ning kodumaad. Elas lootuses paremale tulevikule. Üle soo paistsid muistse Eesti linnuse Soontagana vallid, kahe taluga linnuse asemel. Suust suhu ja põlvest põlve kandusid edasi muistse vabapõlve mälestused. Nüüd aga murravad kirikuvalla rendikohapidajad paasi ja müüvad seda tühise hinna eest paevaesesse Vigalasse ja Võhmasse. Paekivi on Kurese külakarjamaadel rohkesti, ta lademed ulatuvad välja maapinnale. Kirikhärrad on võtnud aastakümneid ja sadu renti ja makse vastu, rentnike olukorra parandamiseks pole aga sõrmegi liigutanud. Ka kirikueestseisjad ja patroon. Häda sunnil on üks ja teine rentnik kohendanud hooneid oma kulul, mõni hoopis uuegi ehitanud. Keegi selle eest ei tasu, ei ütle aitähki. Uuendused murdsid sisse ka Mihkli kirikuvalda.1880.a. ehitas Antsi-Jaani rentnik Mihkel Soontak rehetoale kambri otsa jätkuks ja pannud sellele väikese, nelja ruuduga akna ette. Kurese küla vahelt käib läbi suur talitee sooheinamaale ja Vigalasse. Ka kirikhärra Schmidt juhtunud talvel küla vahelt läbi sõitma. Kaks hobust saani ees ja kutsar pukis. Kirikhärra vaadanud ja viha tõusnud: talukambril oli aken ees! Pahaselt ütelnud ta kutsar Jaanile: "Vaata, kui uhkeks inimesed lähevad! Nad tahavad Jumala päikesevalgust kõik oma kätte kiskuda. "Samas külas leidis aset kirikhärra silmis veelgi pöörasem lugu: Raademaa popsikohapidaja Viljak oli sepatööga teeninud raha ja ehitanud oma elumajale korstna peale. Lubjanud selle koguni valgeks. Läbisõidul oli kirikhärra sedagi märganud. "Ilma minu teadmata on siia mõis ehitatud… Rahvas hakkab kuradi abiga uhkust ja toredust taga ajama! "

Oli muidki asju, mis andsid põhjust kirikhärrale vihastamiseks. Kirikuvalla rentnikke oli astunud Pärnu Eesti Põllumeesteseltsi liikmeks. Kui üldkoosolekutel kõneles Carl Robert Jakobson, seadsid mehed linnasõidu sellele ajale. Jätsid minemata kirikusse ja palvetundi, eelistasid Jakobsoni sütitavaid kõnesid kirikhärra omadele. Mihklis elas kord Järve Jaan, keda tema eluajal peeti poole aruga inimeseks. Ta ajanud tihti jampsijuttu ja sooritanud veidraid töid ja toiminguid. Kui aga pärast Jaani surma, aastakümneid möödudes, ta ettekuulutused hakkasid täide minema, tõusis aupaiste Jaani ümber. Teda hakati hüüdma prohvetiks ja teda usuti rohkem kui vana testamendi prohveteid. Kord kuulutanud Järve Jaan: "Vastava külasse tehakse sild. Kui sild sinna ehitatakse, lähevad Vastava ja Kurese küla peremehed kohtade pealt ära." Kirikhärra Schmidti ajal hakati Vastava külas silda ehitama. Kas tõesti ootab Kurese mehi taludest väljatõstmine? Teine kord kuulutanud Jaan ette: "Mõisad põlevad kui küünlad, nii et teisel päeval võib tuhas kartuleid küpsetada. "See Jaani ettekuulutus täitus ligemale sada aastat hiljem. 1905.a. revolutsiooni ajal levis mõisate põlemine Läänemaalt ka Pärnumaale, Jaani sünnikoha lähedusse. Kurese meeste taludest väljatõstmine aga järgnes varsti Vastava silla valmis saamisele. (Päewaleht, nr. 321, 26 november 1938) Renti juurde ja hooned kirikule Kuiva suvega valmisid viljad paepealsetel põldudel rutem. Mihkli meestel oli rukis juba lõigatud, kui mujal polnud algustki tehtud. Saak suur ei olnud, aga piskuga harjunud peremehed olid sellegagi rahul. Kui suiviljad annavad samasuguse saagi, võib järgmise aasta lõikuseni läbi saada. Raademaa tuuleveski mölder Viljak kohendas veski juures üht-teist, sest varsti tullakse uudseviljaga veskile. Enne kui saabus veskilisi, tuli küla kubjas käsuga: minna enne jaagupipäeva Koonga vallamajasse, kus loetakse ette uued renditingimused. See käsk anti kõigile rendivalla peremeestele ja popsidele. Raademaa popsikoht- kohapealse nimetusega saun- õieti polnudki põllumajandusline üksus, sest elumaja aluseks oli vaid pool vakamaad maad ja Salumäelt saadi veidi lisa. Siin elasid põlised tuuleveski möldrid ja sepad, kolm põlve korraga: vanaisa, poeg ja pojapoeg Mihkel. Olid tuulised ilmad- jahvatati vilja, polnud jahvatust, nukitseti sepapajas ja muretseti igapäevast leiba. Viljakid olid üle valla- ei, üle kihelkonna kuulsad lukusepad. Kord tulnud Keblaste ja Veltsa mõisade pärishärra Bernhard v. Üxküll Raademaale, tahtnud näha keerulise ehitusega aidalukke. "See on meistritöö! " kiitnud Üxküll ja saatnud oma kulul lukud Riia näitusele. (Vanasti oli ka sõbralikke mõisnikke). Ka tellinud oma mõisalegi mitu lukku." Jätan poole renti maha, kui luku lahti muugid, " ol parun ütelnud oma rentnikele, kellele näidanud Viljaki meistritööd. Mehed higistanud küll, aga lukku pole suutnud lahti muukida. Küla kupja käsk häiris ka mölder-seppi. Saunarendiks olnud tarvis mineva sepise tegemine kirikumõisa majapidamisele. Vana õndsa Glariströmi ajal ei nõutud sepalt palju, tuli aga uus õpetaja Wilhelm Schmidt Mihklisse, pöördus teine lehekülg: sepalt nõuti mitte üksi sepatööd, vaid ka veskis jahvatamist sel määral, et vaevalt jätkus aega teistele tööd teha ja leiba teenida. Kirikhärrale esitati soov, et see naturaalkohustus muudetaks ümber raha peale, seda aga ei tehtud. Enne jaagupipäeva ruttasid Kurese, Vastupä (Vastava) ja Soontaga peremehed ja popsid Koonga vallamajasse. Siin aeti kirikuvalla asju. Samasse oli toodud kiri Mihkli kiriku eestseisjalt D.v. Ditmarilt- Kõima mõisa omanikult. Kiri kandis kuupäeva "13. juuli 1881". Kui rentnikud asunud suurde kohtutuppa, loeti neile uued renditingimused ette. See, mis nüüd kuuldi, pani koosolijaid jahmatama. Kõigile oli renti tugevasti kõrgendatud! Kui taalrimaa hinde väärtuseks oli seni olnud 3 rubla ja 60 kopikat, tõsteti see nüüd viiele rublale. Seda oli veel vähe! Kõik hooned rendimaal kuuluvad eranditult Mihkli kirikule. Ka need, mida rentnikud ehitanud oma kulul, rääkimata parandustest. Kes oli kohendanud oma hooneid, muretsenud parema tööriista või sõiduki, sellele oli renti rohkem juurde pandud. Alla 39 protsendi rendikõrgendust üldse ei olnud. Kõige rohkem löödud oli Ants Nöörmann, sest temal valmis vast hiljuti uus elumaja. Nüüd kuulub see ilma mingi tasuta kirikule. "Nii kõrget renti me maksta ei suuda, sellega sureme välja… Paljaks riisutakse meid! "Vastuse andmiseks või järelemõtlemiseks anti meestele mitme nädalane tähtaeg. 19 peremeest- ja 16 saunikut lahkusid vallamajast murtud meeleolus. Teel arutati küsimust mitmekülgselt, abi polnud aga kuskilt loota. "Kuidas võis kirikukonvent säärase otsuse teha?" küsiti Mihkel Viljakult, kes oli konvendi liige. "Rendi asjus ei ole konvendile sõnagi räägitud," oli vastus. Viljak imestas isegi selle üle .Kuna Eestimaal konvendi moodustasid kihelkonnas asetsevate mõisade omanikud või nende volinikud, kuulusid Liivimaal konvendi liikmeskonda ka valdade ja kogukondase esindajad. Tihtilugu oli konventides mõisnikel ja talupoegade esindajatel võrdne häälte arv.Nii ka Mihklis. Ei olnud kahtlust, et see asi otsustati talupoegade seljataga. See tuli pärast ka ilmsiks, esialgu ei jõutud selgusele. "Nende tingimustega me küll ei julge kontrahti vastu võtta. Katsume alla kaubelda." Külamehed veeti sisse Mihkli kihelkond oli omapäraste piiridega: kirikumõis ja kirik kuulusid Läänemaa, kirikuvald aga Pärnumaa alla. Kokkuleppe kohaselt mindi koos kirikumõisa. Päriti pastorilt lähemat seletust. "Mul ei ole selle kohta midagi otsustada. See kõik on eestseisja asi, minge Kõimasse Ditmari härra juurde, küll tema seletab." Kirikumõisast lahkuti tühjade kätega. Mõne päeva pärast mindi Kõimasse, kui kiriku eestseisja kodus oli. Mõisa kontoris võeti mehed jutule. Vanemad ja auväärt peremehed astusid ette ja seletasid oma häda: Nemad jäävad heameelega oma kohtadele edasi, aga juure pandud renti nad ei maksa ja ei teagi maksta, enne kui maad pole kõik mõõdetud ja uuesti hinnatud. Edasi seletasid mehed, et nende paremad heinamaatükid on kirikumõis endale võtnud ja nad surunud kaugemale sohu. Osa paremaid karjamaidki on taludelt ära võetud ja nüüd on enamjagu talusid vähema maaga, kui see vanades rendikontrahtides üleval. Teised kinnitasid esitatud tõsiasju ja palusid, et kiriku eestseisja selle asja läbi kaaluks ja rendikõrgenduse kustutaks. Nemad nii kõrget renti maksta ei suuda. Meeste väited olid põhjendatud, Ditmar ei suutnud neid ümber lükata. Kontoris juhtusid viibima ka kolm peremeest, keda rendikõrgendus ei riivanud, pealegi oli kaks neist vallaametipidajad, nimelt: vallatalitaja Tõnis Soontak, abitalitaja Mihkel Soontak ja peremees Jüri Soontak. Nemadki kinnitasid olukorda. Nüüd võttis Ditmar kavaluse abiks, kuidas mehi minema saata, aega võita ja veel hullematki teha, nagu järgnevalt kuuleme. Ta soovitas rentnikele minna vallakohtusse ja seal lasta kirja panna, et nemad kõrgendatud renti ei suuda maksta. Siis valitakse komisjon, kes maad takseerib ja rendi määrab, olgu see siis kõrgem või madalam praegusest. See näiline vastutulek rahuldas mehi. Pealegi lubas Ditmar saata meestele kutsed järele, kunas minna vallamajja. Mehed asusid oma igapäevasele tööle, sest viljakoristamine oli hoos. (4.augustil tuli külasse kutse: peremehed ja saunikud mingu 22. augustil Koongasse ja esitagu kohtule oma soovid, nagu ta Kõimas neile õpetanud. Käidi vallamajas ja kõik pandi kirja. Jäädi pikisilmi ootama komisjoni ja maade hindamist ja mõõtmist. Aeg venis pikale ja komisjon jäi tulemata. Vahepeal lahendas Ditmar rendiküsimused hoopis iseäralikul viisil: andis uued rendilepingud Kõima ja Roodi mõisa teomeestele. Nendest pidid saama uued kirikuvalla rentnikud. Kui mõni teomees pidas end liiaks vaeseks talurentimiseks, siis lubati talle anda soodustusi. Ditmar isegi õpetanud oma teomehi: võta aga kontraht oma nime peale ja kui vana peremees tuleb seda tagasi saama, siis võta soolane vahekasu. Selle kaubaga võid enesele ilusa jootraha teenida. Samasugust toetust oli lubanud oma teomeestele ka Roodi mõisa Reinhold v.Nasackin, kes ametilt kihelkonnakohtunik. Kui vanad peremehed kohtade edasiandmisest kuulda said, ütlesid nad üksmeelselt: "Kui veel Jumal taevas ja õigus maa peal olemas, siis peame ometi abi otsima! "Aga kust ja kelle juurest? Kihelkonnakohtunik Nasackin kinnitas ise uued kontrahid ja andis need Kõima ja Roodi teomeestele- äri tegemiseks. (Päewaleht, nr. 322, 27 november 1938) Vanad rentnikud tulid omavahel kokku ja otsustasid pöörata Pärnu-Viljandi kiriku ülemkohtu poole. Kes siis muu õiendab vaimulike asju? Peremehed valisid saadikuteks Aadu Soontaki ja Mihkel Soontaki. 17. septembril sõitsid mehed linna kaebust tõstma kirikueestseisja peale, kes ilma vanadelt peremeestelt küsimata oli talud võõrastele edasi annud. Vaimulik kohus unustas aga oma nimetuse väärilikkuse ja kukkus saadikuid sõimama joodikuteks, koerteks ja laiskadeks, kes ei viitsi tööd teha ega taha renti maksta, mis saksad heaks arvanud määrata. http://eestielu.delfi.ee/eesti/parnumaa/koonga-vald/kodulugu/jarjejutt-soontagana-kanged-mehed-ebaoiglus-tostab-pead.d?id=70343059

Jakobson ja prohvet

Ülemkohus seletab asju ainult konvendiga, aga mitte talumeestega. Konvent pole pööranud ülemkohtu poole. “Saadikutel jäi mulje, mida võis võtta kokku järgmisse: lihtsurelikkudega ülemkohus asju seletama ei hakka. Järgmisel päeval, 19, septembril, esitasid saadikud kaebuse Pärnu-Viljandi kreisikohtule. Palvekiri lükati tagasi, seletades, et kirjal puudub kaasas kihelkonnakohtu protokoll. Möödus kümme päeva ja saadikud esitasid kaebuspalve Pärnu 2. kihelkonnakohtule. Kohtunikuks ei olnud keegi muu kui Roodi mõisaomanik Nasackin ise. Mõisnik otse vihastas niisuguse sammu üle: külamehed tulevad temale kaebama tema sammude üle! „Te tulete mulle oma rumalusi rääkima! Ise läksite Koonga vallakohtusse ja andsite teada, et ei taha uut renti maksta. Kes ei taha maksta, läheb jüripäeval kohast välja ja asemele tuleb uus, kes tahab see uus rent maksma. Mina seletan teile seadust ja pange tähele: kõik on hästi ja õieti tehtud. Nüüd minge koju!“ Uks löödi paukudes kinni ja saadikud seisid mõisa õues sama targalt kui tulles. Ehk olgu siis, et kihelkonnakohtult ei ole midagi head loota. Saadikud jõudsid koju rõhutud meeleolus. Carl Robert Jakobsoni jutul Tuldi Raademaa veskile, tuldi sepale. Vahetati mõtteid ja peeti aru, mis nüüd teha. Seniste saadikute käigud olid nurjunud, nad otse uksest välja visatud. Aga oota! Pärnus tuleb varsti põllumeesteseltsi peakoosolek kokku, läheme ja kuulame, mis nõu meile seal antakse. Valiti saadikuteks: Mihkel Soontak, 60 aastat vana, Antsijaani talust; Prits Viljak, 58 a. vana, Altjüri talust, ja Mihkel Viljak, 27 a. vana, Raademaa saunast. Carl Robert Jakobsoni valimisega Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi esimeheks algas seal värske ja hoogus tegevus. Ta kujunes Eesti põllumeeste liikumise keskuseks ja enam kui 60 kilomeetri tagant sõideti maalt linna kuulama, mis Jakobson ütleb. Peale õpetlikkude kõnede käsitas C.R. Jakobson ka poliitilist võitlust mõisnike ja nende käsilaste vastu: põllumehed peavad saama majanduslikult iseseisvaks, vabanema igasuguste eestseisjate ja teiste sõltuvusest. Pühapäeval varahommikul alustasid saadikud teekonda Pärnu. Peale lõunat peeti põllumeesteseltsi koosolekut, kus esines kõnega C.R. Jakobson. Koosoleku lõppedes kavatsesid saadikud temale jutustada oma raskest seisukorrast ja nõu küsida. Pärnu jõudes pandi hobune kaupmehe hoovi kuuri alla ja mindi siis koosolekule. Jakobsoni kõne osutus meestele otse uueks evangeeliumiks. Kõneleja esitas uusi sihtjooni põllumajanduses, selgitas uusi põhimõtteid omavalitsuse alal. Iga sõna kõneleja suust otse neelati. Kuulati põnevusega; kuulasid mitte üksi Mihkli mehed, vaid saalitäis liikmeid. Kui siis koosolek ametlikult lõppes, lähenesid Jakobsonile saadikud Mihklist, nendest elatanud Soontak talle juba näo järele tuntud kui vanem seltsiliige. Jakobson kuulas tähelepanelikult meeste seletusi, esitas küsimusi ja mõtles. Ta otsus oli lühike ja selge: mehi tuleb abistada.

Samal koosolekul viibis ka ülempreester M. Suigusaar Pärnust. Jakobson pühendas ka Suigusaare küsimusse. Mõlemad olid tuttavad Liivimaa talurahva seadusega ja leidsid, et Mihkli võimukandjad olid talitanud mitme paragrahvi vastu. Jakobson ja Suigusaar soovitasid saadikutel pöörata Liivimaa tsiviilkuberneri parun Üxkülli poole. „Olen selle peale kindel, et sellel käigul ei saa tagajärgi olema,“ seletanud Jakobson meestele. „Ametliku korra järele tuleb pöörata sinna ja selles siis siseministri poole. Muidu võidakse pärast ütelda, et miks pole saadikud läinud kuberneri juurde? Kuberner oleks asja ilma Peterburita seletanud.“ Suigusaar pooldas sama mõtet. „Kuidas me saame kuberneriga rääkida, me ei oska vene keelt ,samuti ka saksa keelt mitte!“ kurtsid saadikud. Siin tuli meestele abiks Suigusaar: „Ma võin teile soovitada tubli noormehe, kes tuleb tõlgiks kaasa. Annan teile tema aadressi ja soovituskirja kaasa.“ See, mida saadikud siin kuulsid, oli hoopis muud kui kihelkonnakohtus ja vaimulikus ülemkohtus kuuldu. „Tulge pärast minu juurest läbi,“ oli ülempreester Suigusaar koosolekult lahkudes ütelnud. M. Suigusaarelt soovituskiri Esmaspäeval varahommikul mindi Suigusaare poole. Apostliku usu vaimulik võttis mehi lahkesti vastu. Veel kord harutati küsimus põhjalikult läbi ja Suigusaar andis mõned juhtnöörid, kuidas kubernerile esineda. Tõlgiks soovitas Suigusaar noormeest Tõnis Varest, kes õppis Riia vaimulikus seminaris. Vares oli Suigusaarel peaaegu kasupojaks, sest andekat noormeest edasiõppimisel toetas Suigusaar. (Tõnis Vares oli Eesti iseseisvuse ajal rahaministriks.) Varese aadress ja soovituskiri taskus, lahkusid saadikud. Nii siis Riiga kuberneri jutule. Pärnust otsekohe Riiga ei sõidetud. Oli vaja varustada end vallavalitsuses passidega ja volikirjaga. Ka teeraha oli vaja hankida. Sõideti tagasi Mihklisse. Tuldi uuesti kokku ja harutati seda, mida kuuldi ja soovitati Pärnus. Üksmeelselt otsustati saadikud Riiga saata. Hulga peale saadi natuke teeraha kokku, suurema osa kuludest pidid saadikud ise kandma. Sõit Riiga kuberneri jutule Jälle sõideti Mihklist Pärnu. Seekord saadeti esindajaid küüthobustega, sest Riiga sõideti Pärnust laevaga ja ühendust pidas laev vaid kaks korda nädalas. Meresõit juhtus ilusa ilmaga ja saadikud jõudsid õnnelikult Riiga. Riias oli esimene käik Varese juurde. Ta tuli meestele lahkesti vastu ja võttis tõlgi kohused endale. Ilma pikema ootamiseta pääseti kuberneri jutule. Kuberner parun Üxküll kuulas saadikute palve ja tegi hea näo ette. Meestel tärkas südames lootuse säde kuberneri vastutulekule. See aga kustus kohe, kui kuuldi kuberneri seletust: „Mina ei saa otsekohe midagi kindlat ütelda,“ oli kuberner meestele vastanud. „Ma pean koha pealt järele kuulata laskma, kas teie kaebus vastab tõsiasjadele. Jaa-„ kuberner mõtles ja silitas habet. „Pöörduge oma kaebusega Pärnu-Viljandi vaimuliku ülemkohtu poole, küll see seletab teie asja.“ (Päewaleht, nr. 323, 28 november 1938) Saadikud ehmusid selle soovituse peale. Kubernerile tähendati, et nad on juba seal käinud ja tühjade kätega minema saadetud. „Hm!“ Kuberner mõtles veidi enne kui vastas: “Jaa, kui see on konvendi otsus, siis võib ta renti juurde panna oma äranägemise järele.“ Selle peale tähendas Mihkel Viljak, et tema konvendi liige ja niisugust otsust pole konvent teinud. „Ma pean nägema konvendi protokolli. Võib olla, et konvent tegi selle otsuse ilma Viljaku juuresolekuta…Minge ilusti koju ja oodake, kuni ma olen selle asja läbi katsunud. Siis teatan sellest kirjalikult.“ Heakene küll, arvasid saadikud omavahel. Kuigi kuberner meile õigust otsekohe ei annud, aga ta lubas vähemalt järele kuulata. Küllap siis selgub, et rentnikel on õigus. Kui juba oldi Riias ja sõidukulud kantud, pöörati Liivimaa konsistooriumi poole – see ju kõigi kirikute ja konventide ülemvalitseja, harutasid saadikud ja läksidki kindralsuperintendendi poole. Neid kohuseid täitis praost Heinrich Otto Reinhold Girgensohn, Nikolai saksa koguduse õpetaja Pärnus. Girgensohn oskas eesti keelt ja mehed võisid oma asja tõlgi abita ette kanda. Kõrge vaimulik kuulas meeste jutu ära, köhatas ja vastas siis õlgu kehitades: „Mina pole ilmalik valitsus ega saa muuta palju, katsun enda poolt asja heaks rääkida. Rendikõrgendamise asi ja üldse majapidamise asjad ei käi vaimulike asjade hulka. Seda peavad kohtud klaarima.“ Saadikud seletasid selle peale, et ilmalik valitsus pole Mihkli rentnikele renti juurde pannud, vaid nimelt kiriku eestseisja. Siin on tegemist just vaimuliku asutusega. Nähtavasti katsus Girgensohn mehi kaelast ära saada ja ta küsis:„Millal teie Riiast välja sõidate?“ „Homme sõidame laevaga Pärnu“, vastasid saadikud. „Ka mina sõidan homme Pärnu, laeva peal räägime sellest pikemalt.“ Ka siin vaid lubati nagu kuberneri juureski. Advokaadi rängad sõnad Aega väljasõiduni oli ja mehed läksid Varese saatel hoovikohtu advokaadi Hermann Jürgensoni juurde nõu küsima. Jürgenson olnud rahvuselt eestlane. Pärast meeste seletust arvustanud ta kuberneri tegevust: „Kuberner Üxküll oma ilusate lubadustega, aga halbade tegudega on Riia linnas kõige rohkem sõnnikut teinud ja praost Girgensohn seda usutavalt hästi haiseva saksluse virtsaga kastnud. Kui see rongakari on teie liha luude pealt ära söönud, siis ütlevad nad rõõmuga käsi hõõrudes: „See kõik on sündinud suure Jumala tahtmist mööda!“ Edasi andis Jürgenson nõu: „Kui teile kahe kuu jooksul kuberner Üxküll midagi ei teata, peate kohe pöörduma Peterburisse, olgugi, et praegu Balti mõisnike võim nii suur on, et nad ei karda õieti ministrit ega keisritki. Aga kaebama peate siiski, sest siseminister krahv Ignatjev on nende kõva vastane. Peterburis ometi nähakse, mis sünnib Baltimaal.“ See tüse jutt meeldis saadikuile ja advokaadi nõuanne ühtus Jakobsoni ja Suigusaare nõuandega: meestel tuleb minna siseministri jutule. Seekord pöördi koju tagasi, et alustada teekonda Peterburisse üle Tallinna. See oli 12. oktoobril, kui saadikud käisid kuberneri juures. Teekond tagasi Järgmisel päeval alustati laeval tagasisõitu. Praost Girgensohn pidas oma lubadust; ta otsis saadikud laeval üles ja alustas juttu. Praosti huvitasid kõige rohkem sammud, mis mehed Riias olid astunud. Eriti oli ta huvitatud kuberneri vastusest. Mehed jutustasid kõigest, kuid mitte advokaat Jürgensoni juures käimisest, kes andis nõu minna kaebusega siseministri juurde. „Jaa, ma tahan seda asja järele kuulata ja teie asja kergitada,“ oli praost meeste juurest lahkudes ütelnud. Girgensohn Mihkli rentnike häda kuidagi ei kergendanud, küll oli aga saadikute Riias käimisest teatanud üksikasjaliselt pastor Schmidtile. Schmidt oli löönud käsi kokku ja põlastanud: „Kuhu mehed ometi julgesid minna! Riiga superintendendile minu peale kaebama ja temale kõik teada andma. Seda näeme veel!“ Mida pastor viimase lause all mõtles, jäi teadmatuks. Igatahes polnud see sõpruse ega järeleandmise väljendus. Saadikud andsid aru oma Riias käimisest ja jäädi siis kuberneri vastust ootama. Järve Jaani päritolu Sagedamini kui kunagi varem kõneldi Mihklis Järve Jaanist ja ta prohvetlikest ettekuulutusist. Oli täitumas Jaani ennustus: kui Vastavale ehitatakse sild, lähevad Vastava ja Kurese peremehed oma kohtade pealt ära. Vastaval olid nüüd sild ja kirikuvalla rentnikele kohad üles üteldud. Kontrahid olid juba enamasti uute rentnike käes. Lahkumine oli vaid aja küsimus, sest uute peremeeste tulek toimus eeloleval jüripäeval. Tuletati meele veel teisigi Jaani ennustusi, mis juba täide läinud ja mis täitumata. Kes oli see mees, kes nägi ette sündmusi kauges tulevikus ja kelle pea ümber põimiti prohveti aupaiste? Võrreldes vanarahva mälestusi ja kõrvutades neid Mihkli kirikuraamatutega, jõutakse enamvähem kindlale otsusele, et prohveti nime kannud mees ei võinud keegi muu olla kui Järve külas Annuse talu omaaegne peremees Jaan. Mõnel pool nimetati teda ka Järva Jaaniks, mis laseks aimata, nagu oleks prohvet Jaan Järvamaa päritoluga. Ometi tegutses Jaan Mihkli kihelkonnas; harva ulatudes ka Lihulasse, Hanilasse ja Pärnu-Jaagupisse. Annuse Jüri poeg Jaan on sündinud 16. oktoobril 1768.a. vanarahva jutu järele olnud Jaan juba enne sündimist prohvetiks määratud. Jaan sündinud Koonga karjamõisa Palatu heinamaal ja enne sündi tulnud keegi hall mees naise juurde ja ütelnud: „See poiss peab imet tegema ja imet nägema.“ Kuidas naine veel oktoobrikuus heinamaale läks, selle üle võib kahelda. Vahest on rahvasuu teinud tema sündi luulelisemaks, või sattus ema heinamaalt läbi minema enne lapsesünnitamise momenti? Annuse Jüri andis kohapidamise poja Jaani kätte jäädes mõisa- ja kirikuraamatute järele peremehe nimekandjaks edasi. Jaani meeltesegaduse ilmnemisel läks talu Jüri õemehe Aadu kätte. Aadu ei pidanud kaua talu, sest 1813.a. tuli sinna peremeheks Jürna Jaan, kellest said hiljem Jürgensonid- Annuse talu kauaaegsed pidajad. (Päewaleht, nr. 324, 29 november 1938) Kas prohvet või vaimuhaige? Puhus priske tuul ja Raademaa tuulikus käis jahvatustöö. Külamehi on tulnud veskile. Nad peavad aga järge ootama, sest kirikhärra viljal on eesõigus. Mehed istuvad veskis ja jutt on kaldunud Järve Jaanile. Püütakse meele tuletada, kas ehk Jaan on midagi ütelnud ka Kurese ja Vastava meeste protsessi kohta. Ei, seda pole prohvet ette kuulutada teadnud. Vaieldakse selle üle, kas Jaan oli ikka tõesti prohvet või vaimuhaige, kes ajas igasuguseid jampsijutte, mis hiljem juhuslikult täitusid. „Jaani prohvetiks saamine näitab, et ta polnud täie aruga. Vanaisa on mulle seda mitu korda rääkinud.“ “Kuidas sina oled seda kuulnud? Jaani prohvetiks saamise lugu räägitakse ju mitmet moodi.” “Jaan oli suurest hirmust oma mõistuse kaotanud. Tema ise rääkinud sellest kui nägemusest. Jaan sõitnud koos külameestega Virtsu silku tooma. Teised mehed jäänud Mustu kõrtsi ette hobuseid puhkama, Jaan aga sõitnud üksi eel. Mustu nõmme vahel kuulnud Jaan ahelate kõlinat lähenemas. Jaan arvanud, et tantsukaru on tantsitaja käest lahti pääsenud ja tuleb talle järele ja murrab maha. Jaan hüpanud vankrilt maha ja roninud tee ääres tamme otsa, hobune läinud omapead edasi. Kõlin tulnud üsna Jaani lähedale ja kadunud siis äkitsi ära; Jaan pole midagi näinud, aga kõlinat kuulnud küll. Jaan oodanud tükk aega külamehi järele tulevat, aga mehi pole tulnud; ta roninud siis puu otsast maha, lõiganud tugeva tammekepi pihku ja läinud jala Türni randa. Jaan jutustanud silgupüüdjaile oma lugu ja juba siis pandud tähele, et ta mõistus pole enam korras.” “See pole nii! Prohvetiks saamine olnud sedasi: Jaan niitnud heinamaal, kui korraga tulnud ta juurde valges riides mees ja ütelnud: ”Viska vikat maha ja tule mu järele!” Jaan visanudki vikati maha ja läinud valges riides mehe järele. “Kuhu ta Jaani oli viinud?” küsiti jutustajalt.“ Seda ma ei tea. Küll aga hakanud Jaan selle järele ette kuulutama tulevasi asju.” “Alt ära!” hüüdis mölder ja laskis kolust uue viljaveskikivile. Mees alumisel korral tõmbas viimase jahu kirstustkotti ja sidus kotisuu kinni. Soo, nüüd oli järg külameeste käes. Neil oli uudsevilja vähe ja järg käis rutem ootajate reast läbi. http://eestielu.delfi.ee/eesti/parnumaa/koonga-vald/kodulugu/jarjejutt-soontagana-kanged-mehed-jakobson-ja-prohvet.d?id=70393679

Murelikud jõulud ja head uudised pealinnast

Peksuposti kadumine kirikuväravast “Olgu mis on, aga Järve Jaan kaotas kirikupostis peksmise.” “Oli tal siis nii suur võim?”, küsis mees naabrivallast, kes oli tulnud sepise pärast Raademaale. Teda huvitas keeruline aidalukk. “Eks see olnud õndsa Lantsremi (pastor Glanström)ajal, kui Jaan hakanud kirikus vastu rääkima. Kus kirikhärra kaevanud Jaani kohtusse ja talle mõistetud ihunuhtlust kirikupostis.” “Kas Jaan sai ikka peksa?” “Muidugi sai; kui palju just, seda enam ei mäleta. Pärast peksu vihastanud Jaan ja tõmmanud posti maast üles ja viinud kirikumõisa aida peale.” Kas seesama post, mis praegugi veel aidalael on?” “Just seesama. Jaan oli ise sealjuures ütelnud: Kaua ei ole sul enam au, et inimest su küljes pekstakse! Sest saadik kaotatud ka inimeste peksmine Mihkli kirikupostis.” “Kaua kirikhärra ja Jaan veel kokku põrkasid?” küsis võõras. “Seda pole kuulda olnud, aga eks Jaan kuulutanud kirikhärrale ette: Sina pead kaduma kui tina tuhka! Ja nüüd ei tea õieti keegi, missugune on vana kirikhärra hauakoht.” (Pastor Glanström suri 1819.a. Kui temale pandi hauamärk Mihkli kiriku taga kalmistul, siis pandi see ligikaudse arvamise järele; veel rohkem- heideti liisku kahe hauakünka vahel, sest nimega ristid puudusid.) “Eks mõni asi on küll täppi läinud,” jätkas esimesi mehi. “Näe, Jaan ütelnud vanasti, kui veel öösimõisast käidi peredes mehi püüdmas ja soldatiks võtmas: Kord tuleb aeg, kus isa võtab poja vankri peale ja viib vene soldatiks!.. Kas see pole nüüd tõeks saanud?” Küsija vaatas võidutseva pilguga teistele. Keegi vastu ei vaielnud. Tähendab, prohvetil oli õigus. “Järgmine!” hüüdis mölder. Meeste jutt katkes ja uus kott uudserukkiga veeretati kolu äärele. Saadikud sõitsid Peterburisse Mihklis oodati kuberneri kirja oktoobri lõpuni. Seda ei saabunud. Jäi üle viimane samm- sõita Peterburisse siseministrilt abi otsima. See oli juba raskem ülesanne: ükski valitud saadikuist ei valitsenud vene keelt ega tunnud pealinna. Kuidas otsida abi oma hädale? Noorim saadik- Mihkel Viljak- pöördus uuesti Carl Robert Jakobsoni poole. Oli ju temal sidemeid pealinnaga ja sealsete eestlastega nagu prof. Köleriga. Jakobson soovitas Peterburis pöörduda Eesti advokaadi Härmase poole, kes ennemgi kodumaalt sõitnud õiguseotsijatele abiks olnud. Edasi andis Jakobson veel mõne pealinna eestlase aadressi, kes võisid saadikuid juhtida ja abistada, et nad hätta ei jääks. Mihkli vanad mehed alustasid teekonda rahvariietes, nagu seda soovitas ka Jakobson: on rahvalik ja omapärasem, jätab paremagi mulje võimukandjatele. Mihklist sõideti hobustel Tallinna ja siit jätkati reisi raudteel. See oli huvitavam osa teekonnast, sest ükski meestest polnud veel raudteel sõitnud. Raudtee oli sel ajal veel uudiseks. Vaksalist sõideti antud aadressi järele Jaani koguduse köstri Jüri Rosenbergi juurde. Rosenberg oli noores põlves olnud Mihkli kihelkonnas Keblaste kooli peal õpetajaks. (Nende endine perekonnanimi oli Väänjas.) Rosenberg oli külalislahke, käis meestega kõikjal kaasas ja tutvustas neid ka pealinna vaatamisväärsustega. Järgmine käik oli advokaat Härmase juurde. Mehed jutustasid oma muredest ja senistest käikudest Pärnu ja Riiga. Advokaat koostas meestele palvekirja ja tuli ise kaasa siseministeeriumisse.

6. novembril võttis siseminister krahv Nikolai Ignatjev Mihkli saadikud vastu. Ta oli nende vastu lahke, küsis suusõnal veel üht ja teist. Igakord pöördus ta saadikutele sõnaga “Armsad lapsed!” Minister lubas oma otsuse anda Liivimaa kuberneri kaudu teada hiljemalt ühe kuu jooksul. Soovis meestele õnnelikku koju jõudmist ja lõpetas vastuvõtmise. Kuberneri kaudu teadaandmise üle saadikud ei rõõmustanudki. Advokaat seletas aga, et ametlik asjakäik on sarnane, et minister saadab oma kirjad ikka kohalike kuberneride kaudu. See rahustas mehi. Pealinna eestlaste peoõhtul Saadikute viibides pealinnas suhtusid sealsed eestlased neile ülilahkesti, eriti veel üliõpilane Jakob Hellat. Ta viis saadikud Eesti Heategeva Seltsi peoõhtule, kus saadikuid kostitati ja julgustati. Vanad mehed- Soontak ja Viljak- oma rahvariietuses kujunesid peoõhtu huvipunktiks. Nad kandsid nööridega kuube, põlvpükse, musti sukki, pastlaid ja peltse. Saadikutelt taheti rahvariideid osta seltsile mälestuseks, missugune kavatsus jäi aga teostamata, sest mehed polnud nõus linnariietuses koju tagasi sõitma. Neile pakuti peale raha veel linnameeste ülikondi vastutasuks. Seltsi esimees, rätsepmeister Käbi, viis saadikud hotell “Frühling`isse” korterisse. Hotellipidajaks oli Tartu päritoluga eestlane. Teenijaskond koosnes peamiselt eestlastest ja nii tundsid saadikud end siin kodusena. (Päewaleht, nr. 325, 30 november 1938) Kirikukonvent kutsuti kokku Saabusid vaiksed jõulud. Kirikuvalla rahva meeleolu polnud põrmugi pühadekohane, kuigi siseminister oli lubanud oma vastuse saata hiljemalt ühe kuu jooksul. Kuu ammu möödunud, siseministrilt ei mingit vastust. Kas temagi lubadus jääb lihtsalt lubaduseks? Pühade ajal puutusid mehed rohkem üksteisega kokku. Vahetati mõtteid ja püüti leida teid raskustest väljapääsemiseks. Käidi koos Raademaal, kus otsustati pöörduda kirjalikult Mihkli kirikukonvendile ja paluda seda asja võtta arutusele. Seda enam veel, et Liivimaa kubermangu valitsusepatent nr. 3 1874. aastast seda otse juhatab teha, kui konvent muidu asju päevakorda ei võta. Jõulupühade ajal koostati pikem kiri ja 30.detsembril esitati see kiriku eestseisusele. Jälle oodati, sest ega saksad iga külakirja ja kaebusepeale kohe kokku tule. Nii oodati ligemale veebruari lõpuni ja siis said konvendiliikmed- talupojad kirjaliku kutse tulla Mihkli kirikumõisa koosolekule. Päevakorras oli ka kirikuvalla rendikõrgendamise küsimus. Imelik küll: konvent hakkas sündinud asju tagantjärele arutama ja otsustama. Igatahes oli see siiski samm edasi. Raademaa Mihkel Viljak- üks kolmest Riias ja Peterburis käijatest- oli konvendiliige. Ta ootas põnevusega, mis nüüd saab. Ootamatu pidulaud talumeestele Kirikumõisa saabudes ootas talupoegade esindajaid üllatus: kihelkonnatuppa oli kaetud pikk laud lõunasöögiga; ei puudunud isegi viin ja õlu. “See on vist suurte sakste jaoks,” arutasid talumehed, sest tänaseks olid kõik mõisnikud konvendiliikmed kokku tulnud. Mehed võtsid aset vabas nurgas ja ootasid konvendi algust, nagu harilikult. Täna sündis hoopis vastupidist- algusest lõpuni. Varsti ilmus pastor Schmidt, tervitas külamehi vagal kombel ja ütles head nägu tehes: “Armsad saadikud! Meil on siin täna palju läbirääkimisi ja aeg venib pikale. Et tühi kõht kedagi näpistama ei hakkaks, olen teile kehakinnituseks lasknud laua katta. Istuge siis lauda ja Jumal ise hoidku meid täna ühes meeles!” ütles ja lahkus saali konvendiliikmete-mõisnike juurde. Imestusega vaatasid saadikud üksteisele: Mis see nüüd tähendab? Kirikhärra kostitab meid isegi õlle ja viinaga! “Kas see käib nüüd kirikuvalla rendikõrgenduse eest või on see läätsaleem, mille eest peame omasaadiku-õigused ära andma?” Mehed vaatasid lauale, mis otse ägas toitude rohkuse all. Mitmel oli pikem tee täna käidud ja kõht tõepoolest tühjaks läinud. “Sööme küll, aga jääme oma südametunnistuse juure!” oli ühine otsus. Kombekohaselt lauldi salm söögi alla ja saadikud istusid lauda. “Küllap me täna läheme kokku,” arvasid saadikud. “Viskame mõned kõvad kärakad julgustuseks!” Ja mehed võtsid julgust. Aimanuks pastor seda, poleks ta meestele viina annud. Nüüd tõusis nende julgus sakste vastu ja sellist sõnavõtmist polnud varematel koosolekutel kunagi olnud: seda enam veel, et mehed astusid välja õige asja eest. Tormine koosolek Kui konvent tööle asus, võeti mõned vähemtähtsad asjad üksmeelselt läbi. Pastor oli nähtavasti heas tujus ja vististi rõõmustas eneses, et oli osanud talumehi ette valmistada. “Kirikuvalla kohapidajate kaebusrendi kõrgendamise kohta,” luges kiriku eestseisja Ditmar päevakorra lehelt. Kogukonnasaadikud pärisid üksmeelselt aru, mis põhjal on juba niigi kõrgelt renti veelgi kõrgendatud? Pastor Schmidtile üteldi otse näkku: “Teie olete prouaga kaks ainukest inimest, kõik sündijad ja surejad maksavad, kirikuvald maksab renti ja kihelkond palka. Kuidas teie ei saa läbi?” pastor kippus jääma kitsikusse. Sarnast küsimust polnud ta oodanud. Ta püüdis ennast vabandada ja ütles käsi laotades: “See on vöörmündrihärra Ditmari asi.” Nüüd pöördi terav ots Ditmari poole. Saadikud olid hoos ja seda oli toetanud pastori lõunasöök viina ja õllega. “Mis põhjusel kõrgendas vöörmündrihärra Kurese ja Vastupä peremeestele ja saunameestele renti?” “Uus rent ei ole mitte kõrge, teised on nõus seda maksma,” vabandas Ditmar. “Kuidas ei ole kõrge? Tulge ja elage Kurese külaspae peal, küll siis näete. Vöörmündrihärra ütleb, et teised on nõus seda renti maksma. Aga miks ei lubatud vanadele peremeestele kõike seda, mis uutele lubatakse? Ja ütelge nüüd, mis kasu ajas teid renti kõrgendama? Konvent pole seda otsustanud ja ometi kuulutati Koonga vallamajas uued rendid välja?” Ditmari puiklevad vastused saadikuid ei rahuldanud. Kui saadikud järjest kõvemini peale käisid, pahvatas Ditmar lõpuks välja: “Mina tegin seda pastorihärra nõudmise peale. Tema sõitis minu juurde Kõimasse ja ütles, et tema selle palgaga enam välja ei tule. Kirikuvallale võiks renti veel juurde panna. Ja ma tegin seda. ” Saadikute pilgud pöördusid pastorile. Viimane oli jahmunud Ditmari ülestunnistamise pärast. Mehed ütlesid omavahel küllalt, aga sakstele kuuldavalt: “Noh, nüüd ajab kurat Peltsebuuli välja!” Samas esitasid vallasaadikud juba kindla arupärimise: “Mis põhjal on kirikuvalla peremeestelt nende elumajad ära võetud? Nemad, talurahva saadikud, teavad väga selgesti, et kõik kirikuvalla rentnikud ise oma jõul ja oma kulul on ehitanud elumajad ja kõrvalhooned. Ka näitavad kirikuraamatud, et kirik ega kihelkond pole Kirikuvalla hoonete ehitamiseks ja parandamiseks kopikatki kulutanud. Kui nüüd on need hooned kõik kuulutatud kiriku omaks, siis peame ka nende hinna rentnikele välja maksma. Nii suurt maksukoormat meie endi peale küll ei julge võtta.” Järgnes rõhuv vaikus. Ditmar trummeldas sõrmedega lauale, pastor näris alumist huult. Säärast väljaastumist polnud kumbki täna oodanud. Ei mõjunud ka pastori sõna, kui ta enne sööki ütles kihelkonnatoas: ”Jumal ise hoidku meid kõiki ühesmeeles!” (Päewaleht, nr. 326, 1 detsember 1938) Kui Ditmar püüdis põhjendada rendi kõrgendamisetarvidust, sähvas Mihkel Viljak vahele: “Täna näeme jälle, kui õige on rahva kõnekään, kus üteldakse: mõisnikud võtavad pehmema liha, aga kirik paneb ka kondid nahka.” See vahemärkus osutus tunglaks püssirohutünni. Mõisnikud ja õpetajad kõnelesid omavahel ärevalt saksa keeles ka selle peale karanud Ditmar laua tagant püsti ja hüüdnud eesti keeles:“Viljak on kirikut ja aadliseisust hirmsasti teotanud. Ma nõuan seda protokolli üles võtta ja teda anda kohtu kätte karistada!” Viljak ei saanudki vastamiseks suud lahti teha, kui Kõima valla saadik Jüri Kukk Matsitoa talust vastas Ditmarile: “See, mida ütles siin Viljak, on igas majas esimene ja viimane jutt. Minu oma nainegi kaebab alati, et ta peab viimase kui lihanatukese ja või laste suu eest ära müüma, et korjata mõisale rendiraha.” Ditmar lõi rusikaga lauale, sest nii ei olnud temale veel ükski ta renditalupidajatest vastanud, pealegi teiste sakste ees: “Sa laimad mind juba teiste kuuldes, ma annan sinu kohtu kätte!” Kukk palus, et Ditmar seda lahkesti teeks: ”Siis kuuldakse ometi kord kohtukulli ees, kuidas Kõima rentnikud elavad ja ägavad.” Koonga vallasaadik Mihkel Sittenberg tõusis püsti koosoleku laua tagant ja ütles tugeva häälega, mis kostis üle äreva jutukõmina: “Ditmari härra ütleb, et Viljak on kirikut teotanud, aga meie võime kõik tunnistada, et Viljak tahab kiriku au kaitsta, sest teie tahate seda teha röövliauguks. Teie olete need, kes tõstavad renti nii palju, et inimesed ei jõua seda maksta ja lõpuks riisute nende elumajad ka veel ära. Teie võite seda ju vägivallaga küll teha, aga see on kiriku au teotamine ja iga ausa ristiinimese südametunnistuse vastu.” Selle peale oli sõna Kalli vallasaadikul Pentse Koodi Aadul: “Läätsalestal ei ole murdes südant, niisamuti on ka mõisnikkudega, kes seda ei küsi, kas talupojal jääb hing sisse või ei.” Sõna olid küsinud järjekorras veel Võrungi saadik Jäärundi Jüri Leppik ja Riintali (Friedenthali) saadik Aadu Koikson. Ditmar kargas laua tagant püsti ja karjus üle teiste: “Siin võib täna veel peksmist ja tapmist ette tulla, mina tahan see asi takistada ja lõpetan kohe konvendi koosoleku.” “Laske nüüd rääkida ka nendel, kes küsisid sõna!” hüüti talurahva esindajate poolt. “Koosolek on otsas, sõna enam ei saa!” Ditmar lõi käega ja lahkus pastori eluruumidesse. Talle järgnesid ka teised mõisnikud. N.Ritting Võrungilt jäi aga talumeeste juurde, kus vahetati mõtteid aset leidnud vahejuhtumise üle. “Ritti härra ei lähegi teiste sakste juurde?” “Mina hoian talurahva poole, mul pole nende hulgas midagi teha. Ma ei taha sarnasele asjale kaasa teha.” Saadikud lahkusid kirikumõisast, samuti ka Võrungi mõisa rentnik Ritting. Mõisnikud jäid veel kauaks kirikumõisa. Mis nad seal harutasid, jäi külameestele teadmatuks. Peremamsel Anna rääkinud pärast, et ta viinud tuppa rohkesti viina ja õlut. Konvendi koosolek oli enneaegselt lõpetatud. Pastor Schmidt kustutas päevakorrast rendiküsimuse. Seletanud hiljem, et konvent pole seda asja üldse vastu võtnudki. Teist korda siseministri juurde Kui sai teatavaks kirikukonvendi lõhkiminek, otsustasid vanad rentnikud Koonga vallamajja kokku saadikud peaksid teist korda sõitma Peterburisse siseministri juurde. Kuna Võrungi mõisa rentnik N.Rittig oli talupoegade poole üle tulnud, siis otsustati teda paluda kaasa sõitma. Omapoolseks, teiseks saadikuks valiti noor Viljak, kes juba kord seal käinud ja kellest loodeti ka suuremat abi kui elatanud peremeestest. Pealegi polnud nad nõus sõitma. Viljak sõitis Võrungisse ja kandis meeste palve ette. Rittig nõustus kaasa sõitma, määrati ära sõiduaeg kindlaks ja märtsi 18. alustati teekonda. Järgmise päeva hommikuks jõuti pealinna. Mindi otsemat teed advokaat Härmase juurde. Härmas imestas, miks siseministeeriumist polnud vastust tulnud. Oli ju minister isiklikult lubanud vastata hiljemalt ühe kuu jooksul. Sellekordset käiku ministri juurde motiveeriti kaebusega vöörmündri Ditmari tegevuse peale. Advokaadi arvates tõstis kaalu asjaolu, et mõlemad kaebajad olid kirikukonvendi liikmed; nendest Rittig mõisapidaja. Siseministeeriumist järele kuulates saadi teada, et minister on määranud vastuvõtmise 20. märtsiks. Advokaadil ja Viljakul olid ametiruumid juba tuttavad. Minister võttis saadikud vastu ja advokaat Härmas kandis meeste tuleku põhjuse ette. Minister imestas, kuidas see vastus oli nii hilinenud, seda üldse pole kohale jõudnud. “Millal esimest korda minu juures käisite?” küsis minister Viljakult. “See oli 6. novembril mineval aastal,” oli julge vastus. Minister vaatas imestusega meestele, tegi siis korralduse oma adjutandile või sekretärile. See läks teise laua juurde ja hakkas seal suurt kaustikut lehitsema. Selle järele tõi riiulilt teisest toast akti ja esitas selle ministrile. (Päewaleht, nr. 327, 2 detsember 1938) Ministri otsus Minister noogutas peaga ja laskis oma otsuse vene keeles ette lugeda. Advokaat tõlkis selle eesti keelde: “Ministri otsus on teile teatamiseks saadetud Liivimaa tsiviilkuberneri kätte 1. detsembril 1881. a. selles kirjas on öeldud järgmiselt: Paepõhjaga maadel ei tohi renti ühe korraga tõsta 45%-50%. Ühegi inimese varandust ei tohi ära võtta, samuti ka elumaju, mis rentnikud omal jõul ja kulul on ehitanud. Kinnisvarasid, mida omanik ei saa koha pealt ära viia, peab komisjon hindama ja see hind tuleb lahkujale välja maksa. Kiriku-eestseisja ei tohi ilma konvendi otsuseta sõlmida uusirendi lepinguid Liivimaa talurahvaseaduse § 166 põhjal. Kihelkonnakohtunik ei tohi kinnitada niisuguseid rendilepinguid, milledel puudub kihelkonna vöörmündri allkiri kirikukonvendi nimel. Kui seda on tehtud, langevad tegijad valju karistuse alla ja konvendil on õigus sääraseid rendilepinguid tühistada.” Nagu kivi langes Viljakul südamelt: siseminister on tunnustanud kirikuvalla rentnike õigusi ja lubanud tühistada seadusevastaselt sõlmitud rendilepinguid. Rahuldustundega lahkusid saadikud ministri juurest. Arusaamatuks jäi muidugi asjaolu, kuidas ministri kiri nii kaua teel on. Igatahes peab kiri kusagil seisma; õigem, seda hoitakse kinni enne jüripäeva rentnikele kätte jõudmast. Siis on vanad rentnikud taludest väljatõstetud ja siseministri seletusel pole enam tähtsust.

Külaskäik prof. J. Köleri juurde Seekord tegid saadikud külaskäigu prof. J. Kölerile. Köler oli Mihkli meeste esimesest käigust juba kuulnud ja teda huvitas kangesti teise käigu põhjus. Istuti teelauas ja Viljak tutvustas teda Mihkli sündmustega. Köler omalt poolt jutustas saadiku Mart Mitti käigust Peterburisse ja kuidas Mitt vangistati Peterburi tänaval ja siis tema, Köleri, eestkostmise peale vabaks lastud. Seejuures kasutanud ta oma tutvust keiserliku suurvürstiga. Lõpuks soovitas Köler ka Viljakule pealinna tänavatel mitte üksikult liikuda, vaid kahekesi teise saadikuga, sest Balti mõisnikud ei jätvat ühtki abinõu kasutamata, et oma vastaseid kõrvaldada. Härmas ja Köler andsid Viljakule nõu oodata 1.aprillini. kui selleks ajaks ei tule Liivimaa kubernerilt vastust, siis sõita kohe Riiga kuberneri jutule. “Kui kuberner ütleb teile, et ta pole ministrilt mingit kirja saanud, siis lubage kohe minna postkontorisse ja telegraafi teel järele küsida, kumb on nüüd eksinud: kas minister või kuberner. Küllap siis ministrikiri üles leitakse.” Mõisarentnik Rittigile ütles Härmas: “Häälte poolest on konvendil jäme ots teie käes, ärge laske endid nurka suruda. Nõudke hääletamist ja olge valvel, et talurahva saadikud kõik platsis oleksid.” http://eestielu.delfi.ee/eesti/parnumaa/koonga-vald/kodulugu/jarjejutt-soontagana-kanged-mehed-murelikud-joulud-ja-head-uudised-pealinnast.d?id=70424185

Õnn näib olevat talumehed lõplikult hüljanud

Rittig arvas omalt poolt, et Keblaste Üxküll toetab mehi kinnisvarade äravõtmise küsimuses. Pealinna sõbrad arvasid, et konvendi koosolek, kus vallasaadikuid söödeti-joodeti, toimus kuberneri salajasel soovil… Kõneldi veel hulk aega poliitikast ja mõisnike vägivallast Baltimaal: eriti veel seal, kus talud on rendi alusel. Et saksa soost pastorid selles kampaanias kaasa töötavad, on arusaadav ja käegakatsutav. Õhtuse rongiga lahkuti Peterburgist. Rittigi ähvardati hullumajja saata Kui Viljak ja Rittig Peterburgist tagasi jõudsid, ootasid Rittigit halvad uudised ees. Rittigi poolehoid kirikuvalla talupoegadele ja konvendil nende huvide kaitsmine ei võinud jääda vastasrinnalt karistamata. Selleks võeti esmajoones käsile majanduslik surve- see mõjuvaim abinõu kõigil aegadel. Vaevalt oli Rittig lahkunud kodunt, kui vastasrind asus tegevusse. Võrungi mõis oli, nagu juba eespool mainitud, kroonumõis ja Rittigi käes rendil. Kuigi lepingu tähtaeg oli lähedal, polnud kumbki pool lepingut üles ütelnud ja nii pidi see automaatselt edasi kestma. Niin oli see varem toimunud, nii pidi see ka nüüd minema. See oli Rittigi arvamine. Koju jõudnuna kuulis Rittig, et Võrungi mõisa tuleb jüripäevast uus rentnik sisse. Ja uueks rentnikuks ei ole keegi muu kui Kõima Ditmari vend! Nagu hiljem selgus, oli see seljatagant antud hoop leidnud aset Riias. Kroonumõisade rentimist toimetas Riia toomkohus, mis koosnes aadlikest. Rittigile anti süüks, et ea pole kõiki lepingutingimusi täitnud. Kui aga rentnik eksis lepingu vastu, loeti see tühistatuks ilma ülesütlemiseta. Nii saadigi ta Võrungilt minema, kuigi lepingu rikkumine seisis vaid vormiveas. See oli Rittigile majanduslikult raske hoop, sest kuhu panna inventar, peaasjalikult aga loomad? Kas kevadel tühja hinna eest ära müüa? Teispoolt võeti tarvitusele administratiivsed surveabinõud. Seda talle veel ei kuulutatud, küll aga valmistati ette, et parajal ajal tarvitusele võtta. Kuberner parun Üxküll oli saanud kuulda, et Rittig läinud talupoegade esindajana Peterburisse ja enne seda kirikukonvendil hoidnud talurahva poole. “See on otse talupoegade ülesässitamine… Kui ta ei loobu nende jõugust, lasen ma pista mehe hullumajja!” selle otsuse oli kuberner teinud oma sekretäri kuuldes. Vaevalt oli Rittig saanud mõned päevad kodus olla, kui talle saabus salajane kiri kuberneri sekretärilt, milles teda hoiatati. Kuberneri sekretäriks oli Rittigi naisevend. Ei olnud kahtlust, et Rittigi vastu võeti hoolimatud abinõud tarvitusele, et teda tuua tagasi mõisnike ridadesse. Pärast kirikukonvendi lõhki minekut olid saksad vihased. Eriti vihased oldi Mihkel Viljaku peale, kellele pandi süüks konvendisaadikute ülesässitamine ka Peterburis käigud. Oma pahameelt avaldasid nad avalikult ja mõisateenijate kaudu pudenes salajasi sepitsusi ka külasse. Teadmata kust poolt, levisid kuuldused, et saadikud ei pea enam päevavalgust nägema. (Päewaleht, nr. 328, 3 detsember 1938) Uuesti kuberneri juurde Jüripäev oli lähenemas. Kubernerilt ei saadud ikka veel kirjalikku teadet. Riiga sõit oli möödapääsmatu. Ei olnud kahtlust, et siseministri kirja peetakse Riias kinni. Riiga sõit oli kardetav. Väga võimalik, et saadikud vangistatakse Riias või sealt tagasi tulles. Mihkel Viljak ütles, et tema sõidab üksi, kui ükski ei julge kaasa tulla. Kaasa tulema aga peaks keegi, sest vangilangemise korral toob teine mees vähemalt sõna koju. Lõpuks sõitis kaasa Jüri Soontak. Pärnus asuti laevale. Riias pöörduti endiselt Tõnis Varese poole. Temale tehti asjakäik Peterburis teatavaks. “Meie käik kujuneb kubernerile hapuks õunaks,” tähendas Vares Viljakule, kui see oli oma jutu lõpetanud. Vares oli veidi erutatud oma saatuse pärast. Arvas aga, et temal on seljatoeks vaimulik seminar. Igatahes see juba oma kasvandiku toob vanglast välja. Igaks juhuks koostati telegrammitekstid, kui saadikute käsi peaks halvasti minema, see on: kui neid peaks vangistatama. Üks telegramm oli määratud siseminister Ignatjevile ja teine prof. J. Kölerile, kes siis nende vabastamiseks Peterburis samme astub. Mindi kuberneri poole ja paluti jutule võtmist. Seda lubati juba samal päeval. Ootetoas oli teisigi jutule soovijaid. See rahustas saadikuid: vangistamise korral vähemalt võõraid pealtnägijaid. Kuberner ei avaldanud ministri kirja Mihkel Viljak seisis nüüd teistkordselt kuberneri ees. Lühidates lausetes kirjeldas ta rentnike rasket seisukorda, keda jüripäeval ootab kohtadelt väljatõstmine. Kuberner oli saadikutele esimesel korral lubanud asja järele kuulata, sellest on möödunud kuid, kuid vastust pole saabunud. Nüüd on vanad rentnikud saatnud saadikud kuulama, mida ütleb kuberner. Vares tõlkis vene keelde. Kuigi Viljaku ettekanne toimus viisakalt isegi alandlikus vaimus, paistis see kubernerile- seda see tõepoolest oligi- etteheiteks aeglase korralduse eest. Kuberner parun Üxküll vastas järsult: “Mina pole siin mitte mõne kirikuvalla külamehe pärast, mul tuhat tähtsamat toimingut. Kui tuleb kordjärg teie asja kätte, eks siis saate minu otsuse teada.” Saadikuid see vastus ei rahuldanud. Viljak mainis, et kirikuvalla rentnikud on oma häda kurtnud ka siseministrile krahv Ignatjevile ja siseminister oli lubanud oma otsusest teada anda Liivimaa kuberneri kaudu. Viljak jättis targu mainimata, et saadikud juba teist korda käisid siseministri juures. Kuberner lootis mehi minema saata ja luiskas lihtsalt: “Siis peate ootama, kuini see otsus tuleb… Mina seda küll ei tea.” Kuberner tõusis püsti, tähendab: vastuvõtmine on lõppenud. Nüüd pidid saadikud tooma esile valusama koha. Viljak kõrgendas tooni, kui, rõhutades iga sõna, ütles: “Minister teatas meile, saadikutele, isiklikult, et ta on nimelt selle otsuse juba 1.detsembril läinud aastal saatnud Liivimaa kubernerile, et seda avaldada kirikuvalla talupoegadele. Härra kuberner, kas meie peamenüüd telegrammiga siseministrile teatama, et tema otsus on kaduma läinud?” Kuberner seisis vihase näoga. Lõppeks lausus: “Oodake, ma tahan aktid läbi vaadata.” Kuberner läks ühes sekretäriga teise tuppa. Saadikud jäid ootama. Oli ju kuberneri sekretär teatanud oma õemehele Rittigile, et ministri vastus on seal, pandud aga kõrvale, kuini rentnikud kohtadelt on välja tõstetud. Aeg venis. Saadikud tundsid juba muret oma saatuse pärast.“Kas meie jaoks ei seata juba vangikonge valmis?” Nagu hiljem kuuldi, leiti ministri kiri kaustikust kohe üles, kuberner aga pidanud nõu. Mida saadikuile vastata. Muidu saadavadki telegrammi siseministrile. Lõpuks tuli kuberner vastuvõturuumi ja teatas saadikutele: “Ma leidsin nüüd ministri kirja üles, aga praegu mina ei saa seda teile teada anda, samuti ka oma otsust. Enne tahan ära kuulata kiriku-eestseisja, vaimuliku kohtu ja Mihkli kiriku konvendi seletused. Alles siis saate otsuse teada. Jumalaga!” Kuberner pööras kannapealt ümber ja lahkus teise tuppa. Saadikudki pidid lahkuma, kuigi tühjade kätega: ministri kirja sisu neile ei avaldatud! Kuigi neil oli teada ministri seletus, puudus selle kirjalik teadaanne, millele oleks võidud toetuda. Enne Riiast lahkumist käisid saadikud advokaat Jürgensoni juures. Kui Jürgenson kuulis, et Rittig Võrungi mõisast lahti on, ütles ta saadikuile: “Ühes sellega on Rittig ka kihelkonna vöörmündri kohalt lahti. Tema asemele astub nüüd uus Võrungi rentnik Ditmar. Sinu asemele aga, armas Viljak, saab mõni Ditmari tallipoiss.” Revident tuleb! Pärnusse tagasi jõudes astusid saadikud ülempreester Suigusaare poole. Siin ootas neid ees prof. Köleri kiri, mis oli saadetud Suigusaare nimele, nagu Peterburis käies kokku lepitud. See sündis ettevaatuse pärast, sest oli karta, et saadikute nimele saabuvad kirjad kas kõrvaldatakse või loetakse läbi. Käis ju post sel ajal mõisade ja kirikumõisa kaudu, kelledel olid kirjakandjad ametis. Oma kirjas teatas Köler, et keiser Aleksander III oli määranud senaator N. A. Manasseini revideerima Liivi- ja Kuramaa kohtuid ja ametiasutusi. Manassein olevat vabameelsete vaadetega riigimees ka Balti aadli vastane. Senaatori ametisse astumine ei olevat aga veel toimunud. Saadikute tuju tõusis. Nüüd tuleb Riiga kõrge ja erapooletu riigiametnik, kelle poole võib otsekohe pöörduda. Samas otsustati igaks juhuks juba kohe saata telegramm Manasseinile, sest uppuja hakkab kinni ka igast õlekõrrest. Oli ju jüripäev ukse ees ja rentnike väljatõstmise hädaoht käegakatsutav. Ülempreester Suigusaar koostas telegrammi ja see saadeti Kölerilt antud aadressi järgi Peterburisse. Manasseinilt tuli vastus veel samal päeval. Telegrammiga teatas Manassein, et tema võib kaebusi läbi vaatama hakata siis, kui oma revideerimist on alanud koha peal ja paigas, kus kaebus on esitatud.“ Riiga jõudes saan teie asju täpselt jälgima. Annan nõu seniks kõigile korraldustele alluda, mida seaduse põhjal nõutakse.” Manasseini telegramm taskus, lahkusid saadikud Pärnust ja jõudsid keskööl koju. Külamehed tulid Viljaki juurde kokku- sepal ja veskil käis alati inimesi ja see ei paistnud kellelegi silma. Saadikud andsid oma käigust aru. Ei midagi rõõmustavat polnud sellelt teekonnalt kaasa toodud. Telegramm oli. Kuid see ei kaitsnud veel talupoegi, sest senaator oli Riiga saabumata ja ametisse astumata. Tuli vaikselt alistuda oma saatusele, olgugi, et seda määrasid kirikuülemus ja sakslane-kuberner. (Päewaleht, nr. 329, 4 detsember 1938) Rittig tehti taltsaks Varsti pärast Riiast koju jõudmist Rittig kutsus Mihkel Viljaki oma jutule Võrungisse. Tal oli Viljakile palju uudist rääkida: Kuberner olevat põrguviha täis, sest siseminister saatnud kubernerile krõbeda kirja. See olnud kohe pärast saadikute Peterburis käimist. Kuberner saatnud oma sekretäri – Rittigi naisevenna –Võrungisse läbirääkimisi pidama. Rittig loobugu Mihkli kirikuvalla asjadesse segamast, vastasel korral laseb kuberner ta Riias hullumajja paigutada. Kui aga Rittig aru pähe võtab, muretseb kuberner selle eest, et Rittig saab väikese Võrungi asemel suure Võlla mõisa rendile. Sekretär lisanud veel juure, et see mees – parun Üxküll – ei põrka ühegi teo eest tagasi, kui seda on vaja teha mõisnike huvides. Viljak kuulas ja mõtles. Rittigil vaevalt jääb teistteed valida kui toimida kuberneri soovi kohaselt. Advokaat Jürgenson Riias oli seletanud, et Rittigil pole enam hääleõigust Mihkli konvendil, jüripäeval kaotab oma esinduse hoopis. “Mul ei jää teist teed üle, kui ma ei taha pankrotti minna,” lausus Rittig lõpuks… Hiljem talitaski Rittig nii, et ta sai veel samal kevadel suure Võlla mõisa rentnikuks. Kaua ta seda mõisat ei pidanudki. Seks korraks oli ta aga Mihkli talumeeste ridadest välja löödud. Vastasrindlased talitasid armuta. Vastasrind ei maganud, vaid ajas asju järeleandmatult, peremeeste palvetest hoolimata ja armuta. Kiriku eestseisja andis kohtusse kaebuse, et kohus puhastaks jüripäeval talud tõrkujaist rentnikest ja annaks üle uutele rentnikele, kellega sõlmiti kontrahid. Külas räägiti veel, et konvent esitanud kaebuse Pärnu-Viljandi ülemkirikukohtule. Mida see kaebus sisaldas, seda teada ei saadud. Sellepärast saatsid rentnikud 9. jaanuaril Liivimaa kubermangukohtule palve, et seletataks neile konvendi kaebust ja üldse nende asja sellega, et kõrgem kohus teeks vaimulikule ülemkohtule vastava ülesande. http://eestielu.delfi.ee/eesti/parnumaa/koonga-vald/kodulugu/jarjejutt-soontagana-kanged-mehed-onn-naib-olevat-talumehed-loplikult-huljanud.d?id=70461289

Kuidas saadikuid vangistama tuldi

Kolme kuu möödudes tuligi meestele vastus 21.aprillist 1882. Vastuses soovitati kaebust esitada ei kuhugi mujale kui samale Pärnu- Viljandi ülemkirikukohtule, kust saadikud juba kord lihtsalt läbi sõimati ja uksest välja visati. Sündmuste käik arenes aga kiiremalt kui ametlik kirjavahetus ja asjaajamine. Võib olla, kiriku vallamehed oleksid esitanud teistkordse kaebuse, aga enne saabus jüripäev ja vanade rentnike väljatõstmine. Alfred Pilar v Pilchau

Konvent oli, nagu viimasel tunnil selgus, kaevanud Pärnu sillakohtule vanade rentnike peale ja nõudnud nende välja tõstmist. Sillakohtunik- parun Alf Pilar v. Pilchau Audru mõisast- tegi otsuse ilma talupoegade seletusi ära kuulamata ja määras otsuse kohe täitmisele. Nii ei saanudki rentnikud esitada edasikaebust ja sellega pikendada kohtadelt väljatõstmise tähtaega. Jüripäeval saadikuid vangistama. Enne rentnike väljatõstmist tuli kõrvaldada nende saadikud- Viljakid ja Soontakid. Kardeti, et nad võivad külarahva üles ässitada füüsilise jõuga vastupanuks. On aga ninamehed (tolleaegse nimetusega) kõrvaldatud, pole mingit vastupanu karta väljatõstmisel ja hiljem. Jüripäeval saabusid Mihkli kirikumõisa sillakohtunik Alf Pilar v. Pilchau, tema abi Theodor Pilar v. Pilchau ja kirikueestseisja D. v. Ditmar. Sillakohtunikku saatsid kaks relvastatud sandarmi. Kirikumõisas lõunatati, et selle järele sõita külasse vangistama. Kohtusakste ja sandarmite saabumine ei jäänud külameestel nägemata. Veel enne, kui saksad jõudsid istuda lõunalauda, jooksis tundmatuks jäänud käskjalg Kurese külla sõna viima. Teade levis kulutulena taludes ja varsti selle järele liikusid mõned mehed Soontagana poole, varjule muistsesse esivanemate linnusesse. Siit oli võimalik nagu peopealt näha iga tulijat mööda vaevast külateed läbi soo. Postvankritega ei pääsenud siia kuidagi. Juhul, kui saksad peaksid jala tulema Soontaganasse, võis taandada kaugemale sohu, kuhu pääsis vaid kohalik elanik, kes tundis suurt sood ja tema mülkaid. Õhtul kella kuue paiku sõitsidki kohtusaksad postivankritel Kurese külasse. Esimesel vankril istusid Pilarid ja Ditmar, teisel- sandarmid relvadega. Kaasas olid neil kahesad käerauad. Saadikud olid kadunud Sakste saabumist piiluti maja nurga tagant ja uste vahelt. Tulijad ei teadnud, kus talus elasid Soontakid, Viljaki juure võidi minna tuuleveski järele. Küsiti teed Antsijaanile ja Altjürile, kus elas Prits Viljak. “Kus on Mihkel ja Jüri Soontak?” küsis sillakohtunik karmilt. “Ei ole kodus,” vastas keegi vanem naisterahvas vaikse häälega. “Kus nad on?” põrutas sillakohtunik peale. “Ei mina tea kohtuhärradele ütelda, kus nad on. Läksid juba varahommikul välja, kiinid olid käes. Vististi läksid heinamaale hagu tegema.” Ka Prits Viljakit ei leitud kodust. Kodused ei teadnud muud, et ta läinud vististi paasi murdma. (Päewaleht, nr. 330, 5 detsember 1938) “Eks saksad tagasi minnes sõidavad paemurrust mööda ja leiavad ta sealt.” Kõige rohkem nõuti külas Mihkel Viljakit. Suidsõnumeid mööda mindi Raademaa veskile välja. Saksad ja sandarmid seisatasid õues ja sillakohtunik hõikas üle ukse tuppa: “Kas Mihkel Viljak on kodus?” “Olen küll,” kuuldus toast mehe hääl. Ahaa! Sakste näod lõid lausa naerule: peamässaja on käes! “Tule välja!” käsutas kohtunik. Sandarmid asusid õues mõlemale poole ukse kõrvale, et tulija käed kohe raudu panna. Mine tea, on teisel tulerelv kaasas, laseb “kogemata” kohtusaksa veel maha. “Küll ma tulen,” oli vastus toast. Kuuldus tulija samme. Kuuldi kepi tonksimist vastu maad nagu toetaks keegi selle najale. Pikkamisi lükati uks lahti. Õue astus vanataat kepile toetudes. Ta vaatas vihase pilguga õuesseisjatele ja lausus: “Siin ma olen.” Sandarmid lasksid langeda käeraudadel, niisugune ei võinud talupoegade juht küll olla: liigub vaevalt kepi najal. Ka sakste näod venisid pikaks. Ditmar sülitas, sest ta tundis oma vastast väga hästi. Sõnaõigus oli siis sillakohtunikul. “Kes sa oled?” põrutas kohtunik. “Mina olen Mihkel Viljak!” oli vanataadi kindel vastus. Tõepoolest oli ta Mihkel Viljak, noore Mihkli 87-aastane vanaisa. Nüüd hakati poega taga küsima. Ka tema oli kodus, meisterdas lukku. Temagi polnud tagaotsitav, nimi oli Aadu Viljak. Raademaa meestel polnud ruttugi sakstele nende eksitust selgeks teha, sakste asi on uurida. Lõpuks jõuti selgusele, et vaja leida Aadu poega; tema on see õige tagaotsitav ja patuoinas. Noor Mihkel ammu Soontaganas ja kui vaja, läheb kaugemalegi sohu. Ons sakstel vaja seda teada? Las otsivad kui tahavad! Kaks meest pandi raudu Kohtusaksad ühes sandarmitega pöörasid Raademaalt tagasi külasse. Käidi mitmes talus sees, saadikuid ei leitud. Imelik küll, isegi teised peremehed olid nagu maa alla vajunud. Näha oli üksi naisi ja raukasid. Aga ometi! Maja nurga varjult paistis parajas meheeas kogu. “Pea kinni!” karjuti mehele, kui see tõmbas end maja varju. Sandarmid jooksid ümber nurga ringi ja said mehe kätte. “Kes sa oled?” küsis sillakohtunik mehelt. “Ma olen Kustas Pitkmann, siitsamast Jaagu talust.” “Mis sa siin varitsed?” “Ega ma varitse kedagi; tahtsin tulla küsima, keda saksad taga ajavad.” “Ütle, kus on Viljak ja Soontak?” nõudis kohtunik. “Eks neid ole külas palju, kes teab, missugust härrad näha tahavad?” “Lõuad pidama!” põrutas parun Pilar mehele. “Anna saadikud välja.” “Kulla kohtuhärra või mis te mul õige olete, ei mina tea nendest kõige vähematki,” punnis Kustas vastu. “Ah sina ei taha vastata? Küll ma õpetan sind rääkima.” “Mees raudu panna!” käsutas Pilar sandarme. Kustas ei lasknud seda vabalt sündida. Ta hakkas vastu, siputas käte ja jalgadega vastu. Sandarmid ei saanud mehest jagu. Nüüd jooksis Pilar juure, lõi tugeva hoobiga mehe pikali ja hoidis kinni, kunis andarmid suutsid ta käed raudu panna. Nüüd asusid sandarmid mehe ümbert kinni ja viskasid ta postvankrile, kuhu kinni köitsid. “Kuuljad-nägijad, tulge appi!” karjus Kustas vankril. Appihüüde peale ilmus külatänavale naisi ja lapsi. Keegi ei julgenud appi minna. Vaadati eemalt ja ahastati. Naised nutsid. “Nüüd tapavad mu ära, saadavad Siberisse!” hädaldas mees vankril.

Ta katsus end vabastada raudadest, kuid asjata. Tänavale ilmus Matsitalu peremees Aadu Rättsepp. Ta oli Kuulnud appihüüdu ja tuli vaatama, kellele liiga tehakse. Nähes Kustas Pitkmanni vankril raudus, astus ta sillakohtuniku juurde: “Mis te sellest poole aruga mehest piinate, tema pole kellelegi kurja teinud.” “Kes sind siia kutsus?” kärkis parun Pilar. “Tulin oma ligemese appikutse peale,” seletas Aadu. “Kas sa tulid teda vabastama?” “Kohtuhärrad peaksid ise seda teadma, et süüta inimesi ei panda raudu.” “Sina, kuradi talupoja lontrus, tuled kohut õpetama. See on kohtu au haavamine!” “Jumal taevast näeb, kuidas saksad kohtu au teotavad,” pahandas nüüd Aadu. Ta hääleski tundus pahane toon. http://eestielu.delfi.ee/parnumaa/kodulugu/jarjejutt-soontagana-kanged-mehed-kuidas-saadikuid-vangistama-tuldi?id=71025939

Kuidas sandarmid naisi peksid

“Raudu panna!” käsutas Pilar sandarme. Rättsepp vastu ei pannud, laskis oma käed raudu panna. Sandarmid tõukasid teda postvankri poole. Vahepeal oli Kustas Pitkmanni naine Kai kuulnud mehe raudupanemisest ja jooksis nüüd hädaldades sakste juure. Suure hirmuga ei pannud ta tähelegi, et ta mees lamas kinniseotult postvankris; ta jooksis sandarmite juure, kes askeldasid Aadu Rättsepaga. “Ärge viige teda ära, ta pole midagi kurja teinud… Ma ei lase seda sündida!” Parun Pilar jooksis sandarmite ja Kai Pitkmanni vahele ning virutas talle rusikahoobi näkku. Raskejalgne naine tuikus ja langes siis seljali vastu kiviaeda. “Mõrtsukad niisugused!” karjusid pealtnägijad naised. Nad ei suutnud enam jääda külmadeks pealtvaatajateks. Jooksid kohtuniku ette ja palusid mehi vabaks lasta. “Mis süü pärast mu mees pandi raudu?” nuttis Rättsepa naine. Keegi kuueteistkümneaastane poisike oli naiste seas. “See on mäss, see on kohtule vastuhakkamine!” karjus vihane Pilar. “Andke naistele pihta, ajage nad laiali!” Ja sandarmid paljastasid mõõgad ning jagasid lapitihoope naistele. Teine andis sekka ka revolvripäraga. Pilar ise kargas poisi juure ja virutas sellele rusikaga näkku mitu hoopi, kuni poisil purskas ninast veri. (Päewaleht, nr. 331, 6 detsember 1938) “Appi, tulge appi, meid tapetakse!” ahastasid naised, nähes läikivaid mõõku ja saades hoope. Eemal seisis vanakesi ja naisi. Ükski neist ei julgenud appi minna, sest läikivad mõõgad ajasid kõigile hirmu peale. “Issand Jumal taevas, tule meile ise appi!” Issandat taevast ei tulnud, sest see kõik ju sündis Issanda oma sulase- kirikhärra ja kiriku- huvides. Üksi elatanud Raademaa vanaisa Mihkel Viljak astus kepi najale toetades lähemale ja küsis erutusest ja vihast vabiseval häälel: “Kas nüüd on see aeg kätte jõudnud, nagu ütleb piiblisõna, et kiriku- ja kohtuvanemate kurjad teod kisendavad taeva poole?” Pilar tegi liigutuse, nagu tahaks ta vanakese kallale hüpata, aga Viljak tõstis oma kepi hoiatavalt üles. Ta pilk otse puuris parunisse, nii et tõmbus tagasi. Pilar hüppas vankrisse sandarmite kaitse alla ja karjus siis küla vahel: “Mina tulen mõne päeva pärast soldatitega see mäss maha suruma. Ma pillun kõik vanad peremehed, need vastuhakkajad ja sõnakuulmata mehed, kohtade pealt välja. Mina tahan see vastuhakkaja vaim välja peksa, panen asemele uued mehed… Küll te siis näete!” Maha jäid nutjad naised ja lapsed. Vana Viljak ütles mõne rahustava sõna ja lahkus siis kepi najale toetades oma sauna. “Küll läheb kord tõeks Järve Jaani ettekuulutus: nuumhärgade laudad lõhutakse ära ja nad pannakse koormat vedama!” Veel sama päeva õhtul läksid mitmed peremehed ja saunikud Võrungisse vöörmünder N. Rittigi juure ja palusid sellest teatada kubernerile. Rittig koostas telegrammi ja saatis kohe Riiga. Sündmuse kohta kirjutati üksikasjaline kirjeldus ja Mihkel Soontak saatis selle oma nimel siseministrile Peterburgi. Vangivõetud tulid tagasi. Kas oli see nüüd Rittigi telegrammi tagajärg, või sai sillakohtunik ise aru oma ülekohtusest teost, aga mõne päeva möödudes jõudsid Kustas Pitkmann ja Aadu Rättsepp koju. Neid heidetud Pärnus vangikambrisse, kuhu neile sel päeval pole antud süüa ega juua. Järgmisel päeval viidud nad kohtusaksa ette, kes neid tublisti pinninud. Audru parun tahtnud seda, et mehed suure kohtu ees ütleksid ja tunnistaksid: kirikuvalla peremehed ja saunikud oleksid uue rendiga rahule jäänud ja kontrahid vastu võtnud, aga noorem Viljak olnud selle vastu ja ässitanud ka teised üles. Vangid pole lasknud endid heidutada, vaid vastanud: Aadu Rättsepp :”Te võite kas mu pea otsast maha võtta, aga valet tunnistama ma ei hakka.” Kustas Pitkmann: “Ma pole veel kellegi inimese nõu kuulda võtnud, ega võta nüüd ka sakste nõu kuulda.” Veel istunud nad paar päeva kinni ja ülekuulamist korratud. Küsitud veel, kuhu saadikud peitu pugenud. Aadu Rättsepp vastanud selle peale :”Saadikud pole kuhugi peitu läinud. Mehed olnud oma igapäevase töö juures ja pole teadnud kohtusaksu oodata, sest saksad pole oma tulekust ette teatanud.” Selle peale lastudki mehed tulema. Nõuti sõjaväge Mihklisse. Mõisnikud-konvendiliikmed tulid omavahel kirikumõisa kokku ja harutasid seisukorda. Leitud, et seisukord on tõsine, sest Viljak ja Soontakid on vabaduses ja võivad rahva üles kihutada. Juba kohtuhärrale vastuhakkamine näitab, et sellele võib järgneda mäss, kui asutakse vanade peremeeste väljatõstmisele. Lõpptulemuseks oli palve saatmine kubernerile: saadetagu Riiast sõjavägi Mihklisse mässu maha suruma ja talupoegi kohtadelt välja tõstma. Vähemalt 200 soldatit kahuritega! Kuberner siiski ei saatnud sõjaväge jalamaid Mihklisse. Ta läkitas kubermangukohtu liikme Gallmeistri koha peale seisukorraga tutvunema. Gallmeistrit tema teekonnal saatis sillakohtunik Pilar v. Pilchau. Vanad rentnikud käsutati kirikumõisa, kuhu saabusid kohtunikud. Mehed esitasid kaebuse kirikueestseisja tegevuse vastu ja palusid seadusevastaselt sõlmitud kontrahtide tühistamist. Gallmeister vastas sellele, et kõik on sündinud seaduse järgi ja vanad rentnikud peavad kohtadelt lahkuma. Tema annab nõu seda kohe teha. Sillakohtunik küsis, kas rentnikud lahkuvad oma kohtadelt vabatahtlikult, vastasel korral viskab tema neid sillakohtu otsuse järgi välja. Rentnikud seletasid üksmeelselt: “Me ei hakka iialgi kohtu vastu, kes meie asja seletab ja alles siis otsuse teeb. Ükski kohus pole tänapäevani meie asja seletanud ja me ei tea, mis meist saab. Oma kohtadest me ei saa sellepärast välja minna, et meil pole teada ühtki kohta, kuhu naised ja lapsed panna, liiatigi veel need, kes jüripäeval sakste hirmust ja peksust haigeks jäid.” http://eestielu.delfi.ee/parnumaa/kodulugu/jarjejutt-soontagana-kanged-mehed-kuidas-sandarmid-naisi-peksid?id=72505529 (Päewaleht, nr. 332, 7 detsember 1938) (Päewaleht, nr. 333, 8 detsember 1938) (Päewaleht, nr. 334, 9 detsember 1938) (Päewaleht, nr. 335, 10 detsember 1938) (Päewaleht, nr. 336, 11 detsember 1938) (Päewaleht, nr. 337, 12 detsember 1938) (Päewaleht, nr. 338, 13 detsember 1938)