Uuendatud 2020-03-12 20:17:05
esimesest ülestõusmispühast lugema hakates on neljakümnes päev ja langeb alati neljapäevale. Kristuse taevaminekust (pärast surnust ülestõusmist) ning jüngritele ilmumistest kõneldakse Luuka evangeeliumi lõpusalmides ning samuti Luuka poolt kirjutatud Apostlite tegude raamatu alguses. „Kui Jeesus seda oli öelnud, tõsteti ta nende nähes üles ja pilv varjas ta nende silme eest. Kui nad taevasse vaatasid tema minekut, siis seisis nende juures kaks valgeis rõivais meest, kes ütlesid: „Galilea mehed, mis te seisate siin ja vaatate üles taevasse? See Jeesus, kes teilt üles võeti taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat.” (Ap 1:9-11)
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://kristlus.varstukk.edu.ee/kristlikkultuur/lingid/taevaminemispyha.php
Taevaminemispüha on tähtis kristlik püha, mida tähistatakse kuuendal lihavõttejärgse nädala neljapäeval. Püha tähistab Kristuse taevasseminekut, mis piibli järgi toimus neljakümnendal päeval peale ülestõusmist. Taevaminemispüha pidamine on dokumenteeritud vähemalt 5. sajandi algusest.
Kristuse taevaminemispüha on üks neist kirikuaasta suurpühadest, mis teenimatult on jäänud mõnevõrra tagaplaanile talle õigusega kuuluvast tähelepanust. Seda mitte ainult tänases sekulariseerunud ühiskonnas, vaid ka Kirikus endas. Neljakümnes päev Kristuse ülestõusmisest märgistab Uue Testamendi jutustuste järgi Tema taevaminemist. Evangelistide kirjeldust sellest võime lugeda Mk 16:19, Lk 24:51 ja Ap 1:4–11.
Uue Testamendi jutustused Kristuse taevaminemisest on üsna napid ega jäta kohta vagadele fantaasiatele sündmuse teostumise käigu kohta. Pigem on need seotud Kristuse konkreetsete tõotussõnadega ning korraldustega Tema taevaminekut tunnistajatena kogevatele apostlitele. Tõotus Püha Vaimu omandamisest ning korraldus Tema tunnistajateks olla on Kristuse taevaminemissündmuse keskmeks. Tõotuse tõttu Pühast Vaimust asetub taevaminemispüha ka omamoodi pingevälja, kuna kõik pole veel päris lõpule viidud. Vaim peab veel tulema, et apostlitele anda vägi Kristuse evangeeliumi tunnistamiseks. Ja tõotus täitub kümme päeva hiljem, mil tähistame nelipüha.
Taevaminemispüha on ühelt poolt osa kogu Kristuse kannatamise, surma ja ülestõusmise müsteeriumist, millele annab lõpp-pitseri Püha Vaim nelipühal. Seetõttu on taevaminemispüha ajaloo vältel kuulunud suurimate pühade hulka kirikuaastas. Teiselt poolt on sel päeval ka omaette väärtus. Kreekakeelses idakirikus oli ja on üks taevaminemispüha nimetusi episozomene, päästmine. Seeläbi antakse mõista, et just oma taevaminemises, astumises jumalikku kirkusesse, viis Kristus lõpule meie lunastamise patust ja surmast.
Läänekiriku, ajalooliselt ladinakeelse kristlaskonna tavapärane nimetus sellele päevale on Ascensio. See nimi annab mõista, et Kristuse taevaminek ei olnud Tema poolt vaid passiivne sündmus. Ta läks Isa juurde oma väe tugevuse varal. Et ka Temasse uskujad võiksid minna sama teed.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.eelk.ee/~kkaarlike/kuupaev/2105.htm