Uuendatud 2020-03-12 20:17:05
(urbepäev) - liikuv püha, pühapäev - nädal enne lihavõtteid. Kiriklikult märgib palmipuudepüha Kristuse teekonda Jeruusalemma, kus rahvas tervitas tema saabumist palmiokstega.
Rahvakombestikus on levinuim tava pajuurbadega (ka kase vm okstega) löömine, mis tähistab tervise, edu ja õnne ülekannet. Magajaid löödi varahommikul pajuoksakestega, sooviti tervist, virka ja viksi olekut. Pajutibusid hoiti vaasis lihavõttepühade lõpuni. Koju toodi peale pajuokste ka lepa-, kase- ja sarapuu-urbi. Mõnel pool viidi pajuurbi ka haudadele. Pajuoksi on õigeusukirikus pühitsetud, kasutatud maagilistel toimingutel ja nõidumisel. Näiteks hoiti pajuoksi alles karjalaskmiseni ja löödi siis nendega loomi, et nad terved ja tugevad oleksid. Loomi urviti juba ka kohe pajuokste kojutoomisel, et saada sama valgeid lambaid. Pajuokste põllule viimine pidi tagama viljaõnne, sipelgapessa torkamine karjaõnne. Setu ja Kagu-Eesti alal kiiguti ehk tsõõtati laual, mis asetati kiikumiseks aiale või kännule. Selle kombega tervitati kevadet ja elujõu naasmist. Mõnevõrra oli palmipuudepüha seotud kapsakasvu ennustamisega - keriti suuri lõngakerasid suuremate kapsapeade saamiseks. Kapsast sel päeval süüa ei tohtinud. Ei tohtinud ka juukseid kammida - peljati, et täid kasvavad muidu pajuurva suuruseks. Söödi urvaputru ehk kruubiputru, kuhu olid lihatükid sisse lõigutud
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://kristlus.varstukk.edu.ee/kristlikkultuur/lingid/palmipuude.php
Kiriklikult märgib see päev Kristuse teekonda Jeruusalemma, mil rahvas tervitas tema saabumist palmiokstega.
Liikuv püha, mille juures levinuim tava on pajuurbadega (ka kase vm okstega) urbimine, mis tähistab tervise, edu ja õnne ülekannet. Komme on laiemalt kogu Euroopas tuntud. Varahommikul äratati magajad pajutibudega lüües ja sooviti neile tervist või näiteks: "Virgaks, viksiks!"
Koju toodud pajuoksi oli tavaks hoida vaasis lihavõttepühade lõpuni. Koju toodi peale pajuokste aga ka lepa-, kase, sarapuu- ja muid urbi. Mõnel pool on pajuurbi viidud ka haudadele.
Pajuoksi on õigeusukirikus pühitsetud ja seetõttu on neid kasutatud ka maagiliste toimingute ja nõiduse juures. Näiteks hoiti neid karjalaskmiseni ja löödi siis nendega loomi, et nad terved ja tugevad oleksid. Loomi urviti aga ka kohe pajuokste kojutoomisel, et saada sama valgeid lambaid. Pajuokste põllule viimine pidi viljaõnne, sipelgapessa torkamine karjaõnne tagama.
Setudel ja Kagu-Eesti alal laiemalt kiiguti sel päeval laual ehk tsõõtati. Laud asetati kiikumiseks aiale või kännule. Selle kombega tervitati kevadet ja elujõu naasmist. Kiikumise juurde lauldi tsõõtamislaule. Komme hakkas taanduma 20. sajandi keskpaiku.
Mõnevõrra oli palmipuudepüha seotud kapsakasvuga - keriti suuri lõngakerasid suuremate kapsapeade tagamiseks. Toodi tuppa linnulaaste, et leida suvel linnupesi. Isikliku tervise juures järgiti samu tavasid, mis lihavõtteajal üldse: pesti varahommikul silmi, teinekord asetati vette veel muna.
VAIKNE EHK SUUR NÄDAL
Vaikse nädala mõte on süvenemine elu ja surma, kurbuse ja rõõmu, teiste eest elamise ja kannatamise olemusse.
Palmipuudepüha – üks pühapäev enne ülestõusmispühi, vaikse nädala algus. Kiriklikult märgib palmipuudepüha Kristuse teekonda Jeruusalemma, mil rahvas tervitas tema saabumist palmiokstega (hoosianna Taaveti pojale!). Jeesus sõidab Jeruusalemma kui kuningas (liturgiline värv on violett).
Suur neljapäev – meenutatakse armulaua sakramendi seadmist (liturgiline värv on violett).
Suur reede – Jeesuse surmapäev – kirikuaasta kõige tõsisem püha (liturgiline värv on must).
Vaikne laupäev – Jeesuse hauasolemise päev (liturgiline värv on must)
Eesti maarahvakalendris tuntud ka kui urbepäev (Jõhvi kihelkond). Kõik suuremad tööd tehakse ära enne urbepäevi. Vaiksel nädalal on lubatud üldiselt möödapääsmatud ja pühade ettevalmistusega seotud toimetused. Näiteks on suurt nädalat, eriti aga neljapäeva peetud suurpuhastuse päevaks. Urbepäevadel, niisamuti kui hingedeajalgi, on nõutud vaikust. Ei tohi puid raiuda, pesu kolkida, pidu pidada ega ülepea mingit mürarikast toimetust ette võtta. Lastel on keelatud vallatus ja vali naer.
Nädala ilmad ennustavad ette kevade ja suve ilma ja saaki. Külmade urbepäevade järel pööravat ilm soojaks. Soojadele urbepäevadele järgneb aga külm kevad. Kuivale nädalale järgneb kuiv suvi, vihmasele seevastu vihmane kuid saagarikas suvi.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.eelk.ee/~kkaarlike/kuupaev/0504.htm
Urbepäev on alati olnud pühapäeval täpselt nädal enne lihavõttepühi. Kirikuinimestele sümboliseerivad pajutibud palmioksi ning tuletavad meelde Kristuse teekonda Jeruusalemma, mil rahvas palmiokstega käes teda tervitama tuli. Rahvakombestikus on teisiti. Urvaokste puudutus pidi andma elujõudu, tervist, virkust. Sellest tervistavast toimingust on teateid meie maa idapoolsest osast. Urbepäeva varahommikul tuli enne teisi tõusta ja magajaid urvaokstega “vitsutama” minna. Löömise taktis öeldi: “Terveks! Terveks!” või: “Jalad kergeks, silmad selgeks, näpud virgaks! Tarka meelt pähe, hääd sõna suhu!” Urbijatele tuli lihavõttepühade ajal tasuks pühademuna või ka muud meelehead anda, sellepärast öeldi ka: “Urvad sulle, muna mulle!”
Kui perest peresse urbimas käimise komme juba kaduma hakkas, kestis see oma peres. Siin on mõned kohased meenutused.
“Palmipuudepühal tuuakse urbadega pajuoksad tuppa. Pajuokstega urbitakse siis teineteist, enamasti lapsed vanemaid, kes veel voodis on. Urbimise laul on Tartu pool järgmine:
Urvin, urvin uue kuue,
värvin valge kasuka.
Muna mulle urvimast
ja kakku kaua hoidemast.
Aastast urvin ja nädalast võlgu.”
Viimase lausega on mõeldud seda, et urvaoksaga löömise hea mõju püsis kogu aasta, võlg pühademuna näol tuli aga tervistava urbimise eest tasuda juba nädala pärast.
Urbimiskomme pole tänapäevalgi päriselt unustusse jäänud, kuid kombe püsimiseks on vaja selle sisu ikkagi hästi teada. Siin on üks meenutus 1985. aastast Kambjast:
“Urbadega vitsutati, kes urbepäeval kõige enne hommikul ärkas. Tõime teisel õhtul varem valmis ja siis peitsime ära, et vend ei näeks. Hommikul vitsutati. Siis pidi šokolaadimuna saama. Ja siis oli sõrmus sees veel – väike lastesõrmus muidugi. Peaasi oli see vitsutamine. Nüüd me oleme lastelastele ka teinud, aga need on nagu tuhakotid – ei teinud väljagi, et muna annaks.”
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rk_tahtpaevad/rk_kevad/rk_urvad_sulle