Uuendatud 2020-03-12 20:17:05
Täna tuleb seada sammud liumäele ja panna hernesupp tulele, sest 8. märts on liugupäev. Maakeeles nimetatakse seda päeva veel pudrupäevaks, seajala-seitsepühaks või sea uuriluu söömise päevaks. Liugupäev ja sellele järgnev tuhkapäev on kokku kihlakud. Võõramõjuline rahvakalender tunneb liugupäeva aga hoopis saksa või rootsi keelest laenatud vastlate nime all.
Liugupäeval on järgnevale kevadele ja suvele suur mõju. Sellel päeval tehtavad taiad ja täidetavad kombed mõjutavad eelolevat aega kas heas või halvas suunas.
Liugu- ja tuhkapäeval tuleks võimalikult vara tõusta ja õhtul varakult ilma tuld üles võtmata magama minna. Tangupuder, rasvased herne- ja oaroad ning sealiha annavad tublisti rammu, eriti kui süüa päeva jooksul 7 või 9 korda.
Esivanemate ja hõimurahvaste kombel tuleks kindlasti liugu lasta. Olgu liug lastud mäel, lauskmaal või sõidetud hoopis hobusega - see toob õnne.
Liugu võib lasta ükskõik kus: mäel, mere- või jõejääl, ehitatud liurajal, isegi aidakatuselt. Selleks sobivad ka liukivid, mida leidub mitmel pool. Istumise alla kõlbab ükskõik mis. Näiteks tagurpidi pink või kuuseoks. Siledal maal lastakse jalgliugu või tehakse pikem liusõit saaniga.
Liugupäeva ja kohati ka tuhkapäeva liulaskmine annab linale pika kiu. Et liulaskmise mõju oleks suurem, on kohati püütud liugu lasta enne päevatõusu. Liu ajaks on pandud põue ka linapeo ehk linaseemned või istumise alla linakott. Liu laskmise ajal hüütud sõnad "pikka liugu - pikka kiudu" jms peavad suurendama taia jõudu. Et kaitsta linapõldu haiguste eest, on liumäel sõidetud läbi lina- või õletule. Liulaskmine tegevat jaladki kergeks.
Liumäel käinud linaseemned saavad erilise jõu ja need segatakse aidas ülejäänud seemne hulka.
Liumäele on võetud kaasa ka seakonte või isegi poolik seapea, et loomad paremini õnnestuksid.
Liugupäeva on peetud naiste pühaks. Naistetööd, eriti ketramine, on keelatud. Paelte punumine ja võrgu kudumine on liugupäeval aga soovitavad. Naised käivad hulgakesi kõrtsis ja ajavad omaette naiste asju. Setomaalgi peetakse kihlakute ajal sarnaseid baabapraaznikuid.
Kihlakutoidud on tangupuder, seajalad- ja pea, herned ja oad. Mida rasvasem toit, seda parem. Tuhkapäeval tuleks küpsetada ka ülepannikooke.
Kihlakute nimi pärineb vadja maarahvalt. Vadjakeelne tšihlago arvatakse olevat samast sõnatüvest, kui kihl, kihlama ja kihelkond. Vastel on üsna nooruke laensõna.
Liugupäeval on käidud kõrtsides mokalaata pidamas - suviseid töölisi kauplemas. Kui kaubad koos, on joodud liigud ja antud ka käsiraha, ehk kihlad. Liivi ehk Kuramaa rannamehed on aga liugupäeval kaubelnud endale kalapaati paarimeest. Sealgi on kauba peale joodud liikusid.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.bioneer.ee/eluviis/ilu/aid-3715/RAHVAKALENDER%3A-T%C3%A4na-on-liugup%C3%A4ev
Meie vastlakombestikus on jälgi aegade hämarusest pärit maagilistest toimingutest, eesmärgiga vabaneda kõigest halvast – kurjadest jõududest, mahajäämusest, ebaõnnest. Sellise sisuga komme on teada Läänemaalt, nimetusega kada-ajamine. Kada on kaltsudest ja õlgedest meisterdatud pundar, mida külanoored keppidega endi ees teed pidi lükates kuhugi metsa või “võõrale maale” ajasid. See tegevus meenutab hokimängu ning on arvatud, et jäähoki saigi Inglismaal kunagi alguse taolisest maagilisest toimingust.
Teine, umbkaudu samasisuline komme on teada Mulgimaalt, nimetusega vastla kottiajamine või kirilinnu kottiajamine. Need, kes asjasse pühendatud pole, pannakse lakaluugi alla kotti lahti hoidma, ise minnakse laka peale vastalt või kirilindu püüdma ja alla ajama. All ootajaile antakse aeg-ajalt teada, kuidas püüdmine edeneb. Nii kulub veidi aega, sest vastel ei anna end püüda. Seejärel kostab hüüd, et nüüd on ta käes ja kotisuu tuleb hästi lahti hoida. Siis see juhtub: all ootajaile visatakse pangega vett kaela – ongi käes.
Vastla kottiajamise tempu tehti veel 20. sajandi teisel poolel. Samal viisil toimus luutsina kottiajamine luutsinapäeval (13. dets.) Laiuse, Kursi, Äksi ja Põltsamaa kandis. Lätis on aetud tõnisepäeval (17. jaan.) tõnist kotti.
Viimastel aastakümnetel on nii kada-ajamine (rohkem) kui vastla kottiajamine (vähem), nüüd juba trükisõna toel, uuesti kombeks saanud. Kada-ajamisega võrreldes on aga veelgi enam populaarsust saanud tuhkapoisi tegemise komme.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rk_tahtpaevad/rk_talv/rk_kada_ajamine
Miks vastlapäev juba ammustest aegadest nii eestlastel kui ümberkaudsetel rahvastel rohkem meelelahutuste kui töödega seoses on, tuleb küllap teadmisest, et peagi saabub kevad. Katoliku kirikukalender aga kuulutab pikka paastuaega. Vastlapäeva nimetuski viitab paastumisele (vrd. saksa k. fasten – paastuma). Paastuaeg tõi kaasa lihatoitudest loobumise (siit tuleneb nimetus lihaheitepäev – liha “heideti ära”. Enne lõbustusteta paastuaja saabumist tasus seda enam meelt lahutada.
Talurahvas pidas lugu liulaskmisest põhjendusega: mida pikem liug, seda pikemaks kasvab suvel lina. Tavanditoiduks olid oa- või hernesupp ja seajalad, paljudes piirkondades karask, hilisemal ajal pannkoogid, veel hilisemal ajal, 20. sajandi esimesel poolel, levis vahukoorega kakukeste – vastlakuklite komme. Lõuna-Eestis on vastlapäeva ka pudrupäevaks nimetatud. Soolaubade kohta öeldakse tavanditoite pakkuvates lasteasutustes, et lapsed on pettunud, kuna need pole šokolaadist. Nööbist valmistatud vurriga aga lepitakse hästi, seda on ka hõlpsam valmistada kui seajalakondist vurri. Sageli kuulub vurritõmbamise võistlus vastlapäeva tähistusse ka täiskasvanute seas.
Vanasti oli enamik talviseid kodutöid sel päeval lausa keelatud, kuid soovitav oli juukseid lõigata ja sageli kammida, et need oleksid läikivad. Päeval tehti vastlasõitu, käidi ka külas, õhtu veedeti üheskoos tantsu lüües. Lääne-Euroopas märksa varem kui meil levinud karnevalikomme sai Eestis 19. sajandi lõpul seltsitegevuse hoogustudes populaarseks ning püsib stiilipidude kõrval veel praegugi.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rk_tahtpaevad/rk_talv/rk_vastlapaev