Uuendatud 2020-03-12 20:17:05
Esmaspäeva õhtul hakkavad lumest valgetel tänavatel ja teedel ringi jooksma heledas rõivas haned, kes toovad muistse tava kohaselt hingede õnnistust nii perele kui karjale. Enne kui haned jõuavad ukse taha või ise jooksma minna, võiks heita pilgu pyha tähendusele ja tavadele.
Eesti rahvakalendris tähistab 25.11. kadripäeva. Aikatherineest mugandatud Kadri on katoliku pyhak, kellel pole meie pyhaga muud yhist kui aeg. Tähtpäeval on mitmeid põlisemaid nimesid nagu: lamba emäpäe, lammaste pyha, lambapäev ja määmise (mäimise) päev. Lambapäeva eelõhtut on Muhus kutsutud haneõhtuks, kuna sanditajateks olid valgeis rõivis haned.
Kyllap enamus eestlasi ytleb harjumuspäraselt edasi kadripäev ja kadrisandid, kuid need, kes tahakasid kasutada midagi päris oma, võiksid öelda haneõhtu, haned ja lambapäev.
Aeg
Hanepäevast algab tali ja karu läheb pessa. Sel päeval on vaadatud taeva- ja ilmamärke. Linnutee ja taevasõel ennustavad talve ilmasid. Lambapäeva ymber olevad tormid aga toovad jõuluajaks ilusaid ja vaikseid ilmasid.
Saardes on teatud, et lambapäevaga saab hingedeaeg läbi:
Neli nädalat enne kadripäeva olid hinged vabad. Kadripäevas tapeti sis lammas hingedele syya. Tare pääle viiti yles hingede jaos lambaliha ja kopsu-maksa.
Haned
Hingedeaja sanditajad – mardid, hingesandid ja haned – kehastavad hingesid, kes ootavad pererahvalt anniks syya ja toovad omakorda õnnistust. Haned õnnistavad tavaliselt kariloomi ja kodulinde, aga ka peret. Koos õnnistusega loobitakse tubadesse põrandale vilja ja herneid.
Sarnaselt Mulgimaa hingesantidele on haned heledas rõivas. Sageli moondatakse end linnuks või loomaks: haneks, kureks, karuks, sokuks või pulliks. Mõnel pool on varem haneks käinud yksnes mehed ja poisid, teisal yksnes naised. Hiljem pole osatud enam tavadest päriselt kinni pidada ja viimaks on see jäänud eeskätt laste asjaks.
Hane joostakse, just nimelt joostakse, haneõhtul e 24.11. õhtul. Kihnus on aga lambapyha peetud kylaga kolm päeva järjest.
Sajakonna aasta eest on elus olnud veel teinegi santimise tava – vanad vaesed naised või mehed on käinud paar päeva enne hanepäeva valgel ajal yksinda talust talusse ja palunud endale toidukraami, villa jms.
Haned sageli laulavad ukse taga sisse laskmiseks, kuid see pole reegel. Pääsenud tuppa, lauldakse, mängitakse ja lyyakse pilli. Kui hanesid kostitatakse söögi ja andidega, jagavad nad õnnistust.
Maa eri paigus on jagatud erinevaid ande: herneid, ube, leiba, vorsti, käkki, karaskit, pähkleid, õunu, villu jm. Mõnel pool on pakutud hanedele tares syya ja antud ande kaasagi. Mõnel pool on antud yksnes kaasa.
Haned mitte yksnes ei soovi õnne, vaid ka annavad tervist. Kuuse-, kadaka- vm oksaga lyyakse pererahvast, soovides: tervist, tervist, tervist! Sageli on löödud just pähe. Seda taiga on nimetatud ka hanede andmiseks.
Kui hanesid ei lasta tuppa või nad jäetakse kostitamata, saab ihne pererahvas sajatada. Nii nagu hanede õnnistusse nii ka sajatuste väesse on usutud ja seda peljatud. Ysna tavaline on olnud seegi, et sisselaskmisest keeldunud talu õues tehti pahandust: kuhjati ukse ette puuriit või kola, pöörati reed kummuli, lasti sead laudast välja jms.
Lamba emapäev ja mäimine
Laut, loomad ja eeskätt lambad on haneõhtu ja järgneva lambapyha yhed peategelased. Mõnel pool on pandud hanede toodud vitsakimp õnnistuseks lambalauta lae alla. Maa idapoolses osas on aga pea kaasajani säilinud tava lambapyha hommikul ukse taga mäimas ehk määgimas käia. Ilma määgimata pole sel päeval kylalisi tuppagi lastud.
Kadrinapäeva hommikul pidi ukse taga mäima. Seest öeldi: “Talle, talleke, tule sisse!” Mäimas käisid nii vanad kui noored. Siis pidi palju lambaid saama see, kelle juurde mäijad tulid. Kõdavere
Laudas, eriti aga lambalaudas söömist on peetud lambapyhal väga tähtsaks. Mulgimaal on perenaine ja tydrukud söönud lambalaudas kana või on vaid kondid ja suled lambalauta maetud. Tartu- ja Virumaal on lauta sööma kutsutud kylalapsed või –noored. Seejuures on tehtud igasugu taigasid, mis lambaõnne kasvatavad.
Kadrinapääväl käänud kadrisantid, siis õllud yva lambaõnne. Kui käänud naesterahvas, siis suanud uttestallekeisi, kui miesterahvas, siis õenastallekeisi. Siis kiädetud tanguputru ja viätud lambalauta ja kutsutud kylälapsed sinna syyma, lastud näid siäl kepsu ja puksu löädä, lamba muudu mäidä ja kõiksugu tembusid tehä. Kõdavere
Kuigi lambad on tähtsad mõnel teiselgi pyhal (näiteks jakepäeval ja kasupäeval), käib lambapyha siiski teistest yle. Helmes on lambapyha nimetatud otsesõnu lamba emäpäeks. Nii nagu rukki, jõulu jt emapäevad, nii ka lamba emapäev tähistab selle eluväe pyha.
Söök ja jook
Lambapyha tavaliseks toiduks on tangupuder – nn lambapuder. Nagu teistelgi hingedeaja tähtsatel päevadel nii ka siis peetud väga oluliseks, et tapetaks mõni loom või lind: kana, kukk, lammas või siga. Lambapyha laual peab olema värskest lihast road ja verikäkid ning maugud. Samuti keedetud herned-oad, karask, kama ja kamapallid, kiisel jm. Pyha toitu on pidanud jagama kylarahvaga, loomadega, aga ka hingedega. Piirkonniti on lambapyha söögid erinevad.
Tööd ja keelud
Lambapyha töökeelud on seotud samuti lammastega. Yldiselt on keelatud igasugused lammaste ja villaga seotud tööd. Ka nõelumine ja kudumine on keelatud, kuna see tegevat lambad pimedaks või haigeks. Lambapyhal tehtud nõelatöö võib viia silmanägemise isegi töötegija lastel. Vadja maarahvas, kes peab kadripäeva 24.11. on aga sel päeval kudumist lausa soovitavaks pidanud.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.bioneer.ee/eluviis/ilu/aid-2476/RAHVAKALENDER%3A-L%C3%A4ki-hane-jooksma-
Täna õhtul hakkavad lumest valgetel tänavatel ja teedel ringi jooksma heledas rõivas haned, kes toovad muistse tava kohaselt hingede õnnistust nii perele kui karjale. Enne kui haned jõuavad ukse taha või ise jooksma minna, võiks heita pilgu püha tähendusele ja tavadele.
Eesti rahvakalendris tähistab 25.11. kadripäeva. Aikatherineest mugandatud Kadri on katoliku pühak, kellel pole meie pühaga muud ühist kui aeg. Tähtpäeval on mitmeid põlisemaid nimesid nagu: lamba emäpäe, lammaste püha, lambapäev ja määmise (mäimise) päev. Lambapäeva eelõhtut on Muhus kutsutud haneõhtuks, kuna sanditajateks olid valgeis rõivis haned.
Küllap enamus eestlasi ütleb harjumuspäraselt edasi kadripäev ja kadrisandid, kuid need, kes tahakasid kasutada midagi päris oma, võiksid öelda haneõhtu, haned ja lambapäev.
Aeg
Hanepäevast algab tali ja karu läheb pessa. Sel päeval on vaadatud taeva- ja ilmamärke. Linnutee ja taevasõel ennustavad talve ilmasid. Lambapäeva ümber olevad tormid aga toovad jõuluajaks ilusaid ja vaikseid ilmasid.
Saardes on teatud, et lambapäevaga saab hingedeaeg läbi: neli nädalat enne kadripäeva olid hinged vabad. Kadripäevas tapeti sis lammas hingedele süüa. Tare pääle viiti üles hingede jaos lambaliha ja kopsu-maksa.
Haned
Hingedeaja sanditajad – mardid, hingesandid ja haned – kehastavad hingesid, kes ootavad pererahvalt anniks süüa ja toovad omakorda õnnistust. Haned õnnistavad tavaliselt kariloomi ja kodulinde, aga ka peret. Koos õnnistusega loobitakse tubadesse põrandale vilja ja herneid.
Sarnaselt Mulgimaa hingesantidele on haned heledas rõivas. Sageli moondatakse end linnuks või loomaks: haneks, kureks, karuks, sokuks või pulliks. Mõnel pool on varem haneks käinud üksnes mehed ja poisid, teisal üksnes naised. Hiljem pole osatud enam tavadest päriselt kinni pidada ja viimaks on see jäänud eeskätt laste asjaks.
Hane joostakse, just nimelt joostakse, haneõhtul ehk 24. novembri õhtul. Kihnus on aga lambapüha peetud külaga kolm päeva järjest.
Sajakonna aasta eest on elus olnud veel teinegi santimise tava – vanad vaesed naised või mehed on käinud paar päeva enne hanepäeva valgel ajal üksinda talust talusse ja palunud endale toidukraami, villa jms.
Haned sageli laulavad ukse taga sisse laskmiseks, kuid see pole reegel. Pääsenud tuppa, lauldakse, mängitakse ja lüüakse pilli. Kui hanesid kostitatakse söögi ja andidega, jagavad nad õnnistust.
Maa eri paigus on jagatud erinevaid ande: herneid, ube, leiba, vorsti, käkki, karaskit, pähkleid, õunu, villu jm. Mõnel pool on pakutud hanedele tares süüa ja antud ande kaasagi. Mõnel pool on antud üksnes kaasa.
Haned mitte üksnes ei soovi õnne, vaid ka annavad tervist. Kuuse-, kadaka- vm oksaga lüüakse pererahvast, soovides: tervist, tervist, tervist! Sageli on löödud just pähe. Seda taiga on nimetatud ka hanede andmiseks.
Kui hanesid ei lasta tuppa või nad jäetakse kostitamata, saab ihne pererahvas sajatada. Nii nagu hanede õnnistusse nii ka sajatuste väesse on usutud ja seda peljatud. Üsna tavaline on olnud seegi, et sisselaskmisest keeldunud talu õues tehti pahandust: kuhjati ukse ette puuriit või kola, pöörati reed kummuli, lasti sead laudast välja jms.
Lamba emapäev
Laut, loomad ja eeskätt lambad on haneõhtu ja järgneva lambapüha ühed peategelased. Mõnel pool on pandud hanede toodud vitsakimp õnnistuseks lambalauta lae alla. Maa idapoolses osas on aga pea kaasajani säilinud tava lambapüha hommikul ukse taga mäimas ehk määgimas käia. Ilma määgimata pole sel päeval külalisi tuppagi lastud.
"Kadrinapäeva hommikul pidi ukse taga mäima. Seest öeldi: “Talle, talleke, tule sisse!” Mäimas käisid nii vanad kui noored. Siis pidi palju lambaid saama see, kelle juurde mäijad tulid." Kõdavere
Laudas, eriti aga lambalaudas söömist on peetud lambapühal väga tähtsaks. Mulgimaal on perenaine ja tüdrukud söönud lambalaudas kana või on vaid kondid ja suled lambalauta maetud. Tartu- ja Virumaal on lauta sööma kutsutud külalapsed või –noored. Seejuures on tehtud igasugu taigasid, mis lambaõnne kasvatavad.
"Kadrinapääväl käänud kadrisantid, siis õllud üva lambaõnne. Kui käänud naesterahvas, siis suanud uttestallekeisi, kui miesterahvas, siis õenastallekeisi. Siis kiädetud tanguputru ja viätud lambalauta ja kutsutud külälapsed sinna süüma, lastud näid siäl kepsu ja puksu löädä, lamba muudu mäidä ja kõiksugu tembusid tehä." Kõdavere
Kuigi lambad on tähtsad mõnel teiselgi pühal (näiteks jakepäeval ja kasupäeval), käib lambapüha siiski teistest üle. Helmes on lambapüha nimetatud otsesõnu lamba emäpäeks. Nii nagu rukki, jõulu jt emapäevad, nii ka lamba emapäev tähistab selle eluväe püha.
Söök ja jook
Lambapüha tavaliseks toiduks on tangupuder – nn lambapuder. Nagu teistelgi hingedeaja tähtsatel päevadel nii ka siis peetud väga oluliseks, et tapetaks mõni loom või lind: kana, kukk, lammas või siga. Lambapüha laual peab olema värskest lihast road ja verikäkid ning maugud. Samuti keedetud herned-oad, karask, kama ja kamapallid, kiisel jm. Püha toitu on pidanud jagama külarahvaga, loomadega, aga ka hingedega. Piirkonniti on lambapüha söögid erinevad.
Tööd ja keelud
Lambapüha töökeelud on seotud samuti lammastega. Üldiselt on keelatud igasugused lammaste ja villaga seotud tööd. Ka nõelumine ja kudumine on keelatud, kuna see tegevat lambad pimedaks või haigeks. Lambapühal tehtud nõelatöö võib viia silmanägemise isegi töötegija lastel.
Vadja maarahvas, kes peab kadripäeva samuti 24. novembril, on aga sel päeval kudumist lausa soovitavaks pidanud.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.bioneer.ee/eluviis/ilu/aid-6408/RAHVAKALENDER%3A-L%C3%A4ki-hane-jooksma
Püha Katariina oli haruldane naine, intelligentne pühak, kes julges keisrile endale teha etteheiteid väärjumalate kummardamise pärast. Ja kui too saatis viiskümmend filosoofi temaga vaidlema, veenis ta nad kõik ümber ja pööras ristiusku. Seepeale lasi keiser filosoofid hukata. Siinkohal hakkame taipama, et tegemist on legendiga. Veel enam, keiser, kes on võlutud Katariina ilust, palub tal oma naiseks saada, ja kuuleb, et too on abielus Kristusega. Raevunud keiser laseb neiu rattale tõmmata, ratas läheb aga põlema ja lendab tükkideks. Kõige sagedamini kujutataksegi Katariinat koos rattaga. Lõpuks raiutakse Katariinal pea maha ja inglid kannavad ta keha Siinai mäele. Tema lugu räägib meile usu tarkusest ja sellest, kuidas see tarkus võib võidutseda intellektuaalsuse, hiilguse, kiusatuste ja himu üle. Püha Katariina tallab poliitilise riigivõimu jalge alla, kuid mitte põlastuse, vaid kurvastusega. Võib oletada, et ta oleks rõõmuga lisaks filosoofidele ja keisri kaaskonnale ka keisri enda oma usku pööranud. Atribuut naeltega ratas.
Püha Katariina on filosoofide, õpetlaste, möldrite, ketrajate, preestrite, ratasseppade ja noorte neiude kaitsepühak.
Kadripäeval käivad külas kadrisandid. Neil on pikad valged rõivad, peas maskid.
Kadrisandid tulevad vaatama, kas saanid on talveks valmis. Külla tulevad naljasandid, kes oskavad tantsida ja laulda. Peremehed ja perenaised annavad maiustusi, õunu ja raha.
Kui sandid olid heledates rõivastes, siis üteldi, et järgmisel aastal sünnivad valged tallekesed, kui kirjudes rõivastes, pidid sündima kirjud talled.
Nüüd läheb sügis üle talveks. Kadri vesistab ja sulatab selle, mis Andres (andresepäev) külmaks teeb. Ja selline, nagu on ilm kadripäeval, on ta loodetavasti ka küünlapäeval (2. veebruar).
Kadripäev (25. 11) oli lambapügamise päevaks. Seevastu ketramine oli kõvasti keelatud. Kardipäeval ei tohtinud lindusid (ja üldse metsloomi) lasta - siis püss ei tabanud enam märki. Kadrisantideks käisid vanasti tüdrukud. Hilisemad teated kõnelavad ka meestest naiste riietuses. Peamiselt Lõuna-Eestis esineva erijoonena on rõhutatud kadride valget riietust (ilusaid, puhtaid, uhkeid, "saksa" riideid). Valge on aga teadupärast surnuriietuse värv, mis püsinud üpris vanade tavade puhul. Niisiis peaks kadrisantide riietus viitama põlisele tavale.
Kadrisantide laul jaguneb laulujätkudeks nagu martide laulgi. Laulmisjärgud ja laulujätkud on suuresti kattuvad. Ka kadridel on tavapärased ukse taga laulmine, tuppatulemislaul, tantsulaul, ketruslaul, andide küsimine, tänamine ja lahkumislaul. Oluline erinevus on mangumislaulus, milles kadrid nuruvad takku, villu, lina:
Katri tahab takkusida, Katri vingub villasida, nuuksub nina nuustakaida!
Ka ühine pidutsemine (nn. kadripulm) meenutab vastavat etappi mardipäeva kommtes.
On siiski veel mõningaid erijooni. Muhus ja Nõos on kadriõhtul käidud kadrihaneks. "Kadripäeva õhta käisid kadrianed: tegid kii-kaa-kaa ukse taga. Läksid tuppa, ka leotasid lapsi. Kadridel olid õled ümber kaela ja peas õlgedest tiivad, õlesidemest nokad ees. Anti neile ernid, ube, liha, makke. Käisid nagu aned. Tüdrukud viisid mõne veikse poisi rihale, salaja viind, et siis peand aned kasvama!" (Muhu). Muhus maskeerisid kadrid end haneks. Nõos aga tehti õlgedest hani, mida kanti kaasas lastehirmutisena (ja viljakusnukuna). Puhjas teatkse kadriõhtul tehtud kurest. Loomaks maskeerimine ja õlenukkude tegemine on üpris vana sigivusmaagiline tava.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.eelk.ee/~kkaarlike/kuupaev/2511.htm
Vanasti, kui kadrid perest peresse käisid, ei jäetud pererahvale head karjaõnne soovimata. Kadrid tulid õhtusel ajal enne kadripäeva. Kuid mõnel pool oli kombeks käia ka päeva ajal. Peipsiäärses Kodavere kihelkonnas jõudsid koolilapsed veel 50 aasta eest hommikul enne kooliminekut mitmes peres ära käia. Maskeeringut ei olnud ja ega tuppa ka ei mindud, oodati, et perenaine ise uksele vastu tuleb. Mis ühel niisuguse kombetäitmise puhul koolis juhtus, seda meenutati järgmiselt.
Kadrinapäev koolis
Kadrinapäeva kombeks oli Raatvere külas “määmine”. Kui õhtul kadrisandis ära jooksime, siis hommikul läksime “määma”. Enne kooli algust, paar tundi varem, käisime kõik ümbruskonna majad läbi ja määgisime iga maja ukse taga. Määgijad kutsuti tuppa ja jagati igaühele herneid. Meil olid selle jaoks kotid valmis muretsetud. Mida rohkem määgijaid oli, seda parem, sest siis oli talus rohkem lambaid loota. Määgijatele anti lahke käega herneid, isegi kõige suuremad koonerid ja kitsipungad teadsid, et see tasub mitmekordselt ära, kui lambad hästi kosuvad.
Ainukene inimene, kes meie Raatvere külas sellest kombest ei hoolinud, oli noor kooliõpetaja Karl Paju. Segametsa külast ja Piibumäelt saime hulka herneid juba kätte, aga kõige rohkem saime Raatvere külast, sest seal oli ka kõige rohkem maju ja seal kasvatati kõige rohkem herneid. Need herned olid kuulsad ja keesid ruttu pehmeks. Kui koolimajja jõudsime, riidest lahti võtsime ja raamatukompsud pinkide alla panime, nägime, et tunni alguseni oli aega veel küll. Sõime herneid ja tegime hernesõda ja lasksime herneste peal liugu.
Siis tuli meelde, et ümbruskonna majad oleme kõik läbi käinud, ainult meie kooliõpetaja Paju ukse taga meie ei ole veel määginud. Ta va’ kena mees. Tal küll lambaid ega teisi loomi veel ei ole, aga võib-olla võtab naise ja tal võib elus veel kõiksuguseid loomi olla. Parem, kui juba nüüd kõigi loomade jaoks määgime ja talle loomaõnne soovime. Kui hästi läheb, annab veel herneid, võib-olla veel kompvekki ka, kui hea tuju on.
Tüdrukud pidid siis rohkem lamba, kana ja lehma häält tegema, meie, poisid, oina, kuke, härja ja täku häält tegema. Läksime siis kõik kooliõpetaja ukse taha ja nii kõvasti kui jõudsime, määgisime lamba moodi, kaagutasime kana moodi, tegime lehma häält ja hirnusime hobuse moodi. Kui veidi vahet oli, siis määgis oinas soolot ja kukk laulis kinnituseks järele ja jälle uuesti otsast peale. Härjad, need möirgasid kogu aeg.
Õpetaja Paju ehmatas esiti ära. Tegi ukse lahti ja küsis kohkunud näoga: “Mis on? Mis on? Mis loomaaeda te siin teete?” Me ütlesime, et täna on määgimise päev ja tulime loomaõnne soovima. Tema vihastas ja ütles, et ruttu minge klassi ja hakake õppima. Meie läksime ära klassi ja Paju tuli ka vaatama. Sai aga paar sammu teha, kui komistas ja tegi mitu tantsusammu ja pidi kukkuma.
Siis me nägime, et klassi põrandal oli paks hernekord, kus me herneste peal liugu lasime. Kooliõpetaja liugu ei osanud lasta ja sellepärast ta siis pidigi kukkuma. Sai veel ahju nurgast kinni võtta ja käratas: “Silmapilk võtke luuad ja viimane kui hernetera olgu põrandalt ära pühitud!”
Meie siis pühkisime herned kokku kasti sisse ja neid oli seal nii palju, et seda hernekasti ei jaksanud üksi tõstagi. Kell helises ja õpetaja tuli klassi ja me tõusime pinkidest üles kui pirrud. Igas pingis oli seitse poissi. Ei toonud ta meile herneid ega kompvekke midagi. Vahetunni ajal oli tal parem tuju. Tõi meile õunu ja ütles, et ärge enam külasse määgima minge ja ärge herneid põrandale ajage.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rk_tahtpaevad/rk_sygis/rk_kadri