Uuendatud 2020-03-12 20:17:05
Tours'I piiskopi Martini, askeedi ja imetegija Õhtumaa vanima kloostri rajaja mälestuspäev. Valjala kirik kannab püha Martini nime, Martna kihelkond ja kirik on saanud temalt oma nime, peale selle on Martinile pühendatud Rannu, Türi ja Vändra , ning hävinud Keina ja Audru kirikud. Mardipäeva püsimisele rahva mälus on aidanud kaasa germaani päritolu mardipäeva kombed, kellele mardipäevaga seostus vana õigusemõistmise ja rendimaksmise päev, laadapäev ja talve algus. Martin Lutheri sünnipäev.
Sellel päeval käivad mardisandid. Mardisandid on maskeeritud inimesed.
Õhtuti käiakse külas ja küsitakse: "Kas villalõngad on keerutatud?"
Mardisandil olid seljas pikad rõivad, peas olid neil maskid ja teraviljadest tehtud pärjad.
Mardisandid toovad igale kodule rahu ja õnne.
Eesti mardipäeva tavad on seotud põlluviljakuse taotlemisega. Siiski on mardipäeva nimetatud ka "sea päevaks": selleks päevaks tapeti siga ja kutsuti naabrid "sea matustele". Mardipäeva toiduks olid seapeaga keedetud kaalid (hiljem ka kartulid). Mardisandid said tavaliselt poole seapead. Tähtis oli mardipäev meil ilmaennustuste ning põllu ja sigade sigivust taotlevate töökeeldude poolest.
Keskseim komme oli mardisandil käimine. Mardiks e. mardisandiks käisid algselt noormehed (alles XIX saj. teisel poolel ka tüdrukud). Mardid esinesid ühe perena: juhtijaks oli mardi-isa, kellel oli kaasas mardi-ema (või mardinoorik) ja mardilapsed. Kohati lisandusid neile veel mardipukk, mardikaru ja mardihobune, mis ilmselt ongi varasem joon. Mardid kandsid pahupidi pööratud kasukaid, õlgedest või takust habemeid, õlgedest punutud kübaraid ja vöid. Eriti Lõuna-Eestis on rõhutatud, et mardid olnud hirmuäratavad ja koledad (vastandina kadridele, kes olnud "ilusad" sandid). Hilisemast ajast pärineb nõue, et mardilapsed kannaksid vastassugupoole riideid (poisid tüdrukute ja tüdrukud poiste riideid). XIX sajandi lõpul hakati maskeerimisel kasutama ka ametimeeste riietuse imiteerimist (korstnapühkija, sõdur, jne.). Eriti levis veendumus, et üks martidest peab olema kroonumees. Martidel oli kaasas pillimees, varasemal ajal kell ja piits (kella helistamine ja piitsa plaksutamine pidi hoidma eemal musti jõudusi, kes mardiööl liikumas). Mardiks käimine algas sellega, et mardi-isa leppis kokku mõne peremehega (mardi vanaisa), kes lubas marte enese poole koguneda ja pruulis selleks õlut. Kui ringkäik mööda küla lõpetatud, kogunesid mardid mardi vanaisa juurde, kus kogutud söögikraam ühiselt söödi või jagati. Osa kogutud andidest jäi mardi vanaisale, hüvitiseks õlle ja peopaiga eest. Pidutsemine on kohati korraldatud pulmaparoodiana (nn. mardipulmad).
Mardisantide esinemisse kuulus laul ja tants. Kohati on esinenud traditsioonilisi etteasteid ka proosas. Mardilaul on pikk, mitmeosaline tsükkel, mis saatis martide tegevust ning varieerus kihelkonniti nii tsükli osade kui ka järjekorra poolest.
Mardilaulud koos tegevuse ja proosavormelitega moodustavad tervikliku etteaste, mida võiks julgesti nimetada etenduseks. Mardietendustes peituvad rahvadraama alged.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.eelk.ee/~kkaarlike/kuupaev/1011.htm
Kuigi mardis- ja kadriskäimisega kaasnevates vanades tavandilauludes on pearõhk vilja- ning karjaõnnel ja pereliikmete heaolul, leidub neis värsse ka tantsimisest. Laulusõnade järgi otsustades oli see pigem hoogne (küllap maagilise tähendusega) hüplemine kui tants. Muhu saarel olnud nii, et kui mardid toas tantsinud, siis tulnud kalavõrku kududa, et võrk hästi püüaks. Tantsitud on nii tuppatulemise kui andide eest tänamise puhul, samuti selleks, et pererahvalt andisid saada.
Sant tantsib ja maa müdiseb,
tuba kuuskine kõliseb. (Torma)
Marti tantsib, maa müriseb,
Tallinna koda kumiseb. (Kuusalu)
Mart hüppab, maa väriseb,
põllupeenrad põrisevad,
rahavakad varisevad. (Pärnu-Jaagupi)
Hüppa, marti, üksipäini,
karga, marti kaksipäini. (Kuusalu)
Mõnikord on sandiskäijad kasutanud lihtsaid vahendeid rütmi tekitamiseks. “Sandiemal oli suur kott kaelas ja hästi suur kepp, sellega koputas vastu põrandat ja ütles: Hüpake, lapsed, karake, lapsed!”” (Põlva) “Me ollime “latse” – “vanadel” ollive kepi kaalan, lõive nendega ikki: kiltsat-koltsat, tantsige, lapsed! Mul oli kannel kaasan, ma lõin seda, sõs saive tantsi.” (Karksi) Kõige sagedamini on sandiskäijatel kaasas olnud lõõts või nn karmoška, seda oli hõlpus kaasa võtta. Olulised pillid olid viiul ja kannel (ka duurkannel, mis otsapidi seina vastu toetamisel andis hästi kumiseva heli). Lääne-Eestis on mainitud isegi torupilli, Tartumaal põispilli, üsna tavalised olid kuljused, aisa- ja lehmakellad. Ühest majast teise liikumisel lisas häälekust pasunapuhumine või pannitagumine.
Tantsiti nii ringis kui paaris, aga ka üksinda, kättpidi rebiti vahel peremees ning perenaine ja teised pereliikmed tantsima. Liikumine oli temperamentne ja uljas, mitte talitsetud ega vaoshoitud (“tantsisid, et puru taga”). Tantsude eelisnimistusse kuuluvad polka, valss, labajalavalss, masurka, padespaan. Mustjalas oli au sees oma kohalik rongitants.
“Mustjala rong oli, et Järise küla noored läksid läbi teiste naaberkülade. Sealt koguti ikka juurde. Kui oli mõlemast soost võrdselt, tehti kirju rida, kui mitte, siis – kuidas juhtus. Pillimees käis ees, rong järel. Hoiti üle õla üksteise kätest kinni. Üks käsi oli üles tõstetud, sellest hoidis järel-tulija kinni, nii et mõlemad käed olid kinni – ühe käega hoidsid esimese ülestõstetud kätt, järel-tulija hoidis jälle sinu kätt. Nii käidi 6–7 km, rohkemgi, käidi pühade, pulmade, pühapäevade, kadri-, mardiõhtuti teistes külades, joosti majadesse, karjuti, trambiti ja lauldi, kolati kõik, isegi laudad, läbi. Teiste külade vanad tundsid hirmu, öeldi: “Mustjala rong tuleb”.” (Mustjala, 1975)
Maskeeritute rollimängu juurde sobisid imitatsioonilised tantsud.
“Kitse tehti – õlgedest olid sarved, hobuselook oli jalge vahelt läbi. Sarved olid looga otsa küljes ja viht sabaks. Kui kits tantsis, sai nalja.” (Kõpu, 1976)
“Tantsiti karutantsu, kus üks karuriietes keskel ja teised tairutasid ühelt jalalt teisele.” (Tartu, 1931)
“Suured inimesed käisid sedamoodi mardiks, et üks mängis viiulit ja teine tantsis liblikatantsusid. Keerles ja pöörles ja lendas.” (Pühalepa, 1979)
Kui pärast sandiskäimist kõrtsi või kusagile ruumikasse elamusse koguneti mardi- või kadripidu pidama, kujunes sellest simman, kus kõige olulisem oli tants ja pillimäng. Selleks puhuks võis kohale tulla külakapell (lisaks viiulile ja kandlele veel tšello, kitarr jt.). Ka Lääne-Eesti ja saarte mitu päeva järjest kestvas mardi- või kadripulmas “üürgas pill kogu aeg”.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rk_tahtpaevad/rk_sygis/rk_mart
Arvo Pruljan
Kalendrimõttemängud
Meie esivanemad kujutasid aega pöörleva rattana või õigemini spiraalina. Aastavahetus oli ühelt spiraalirattalt teisele ülemineku aeg ehk talv - „aasta öö".
Põhjala looduskalendris jääb see periood 30. novembri ja 29. veebruari vahele. Talve alguse päevaks sobitub hästi mardipäev, mida enne 1918. aasta kalendrireformi tähistati 25. novembril. Selle päevaga saab looduse ehk Maa aastaringi täis. Mõnes mõttes sarnaneb looduskalendri aastaring ööpäeva ringiga: algab ju ka ööpäev ööga, mitte hommikuga.
Eestlaste uskumustes ei olnud kindlat hingedepäeva. Oli hingede aeg, mis jäi mihklipäeva ja mardipäeva vahele. Tänapäevastes trükikalendrites paikneb hingedepäev 2. novembril, aga kuu algab kõigi pühakute päevaga. Viimase kinnitas 7. sajandil ametlikult paavst Bonifacius IV. Pühakute päeva pühitseti esialgu 13. mail, kuid 8. sajandil nihutas paavst Gregorius III selle 1. novembrile. Paljude ajaloolaste arvates püüti niiviisi tõrjuda Euroopa rahvakommetest paganlikke hingedega seotud tähtpäevi.
On oletatud, et mardipäeva varasem nimetus oli seotud mardusega. Võib-olla tuleneb eestikeelne mardisandi nimetus sõnadest „mardus" ja „andi"? Siis võiks see tähendada andide kogumist mardusele. Kujunenuks mardipäev seoses pühak Martinuse päevaga, oleks kombestikus ehk rohkem katoliikluse sugemeid, nagu halloween'is. Martinuse päeva sobitumist mardusepäevale võis tagant tõugata nimede kõlaline sarnasus, aga teisalt sarnanes andide kogumine kerjamisega.
Mall Hiiemäe on „Eesti rahvakalendri" VI osas (1994) kirjutanud, et kombed, mis on omased eestlaste mardi- ja kadripäevale, on teistel rahvastel koondunud pigem talvise pööripäeva ümbrusesse, ning nimetanud nende ühiseks taustaks aasta vahetumist - esimesel juhul looduskalendri, teisel juhul päikesekalendri järgi. Kauges minevikus on sellele lisandunud kujutelm neil perioodidel kodu külastavatest surnute hingedest, mistõttu on eri rahvaste sanditamislauludes mõndagi ühist. Andide ärajagamist seevastu peab Mall Hiiemäe hiliseks kombeks.
Kuna meie esivanemad elasid hingestatud ilmas, võiski mardipäeva kombestiku algne mõte olla tänu loodusjõududele (päike-taevaisa, maa-maaema jt) ning kaitsehaldjatele, kes olid aidanud koguda vajaliku eeloleva „aasta öö" üleelamiseks. Mardisandid kehastusid loodushingedeks, kes mardilaupäeval käisid talust tallu ning õnnistasid nende põlde ja asukaid, et kevadel algaval uuel põllumajandusaastal kõik taas edeneks. „Loodushinged" kontrollisid tööde järge ja laste teadmisi ning kogusid kokku ohvriannid - neile anti parim osa saagist. Annid toimetati suuremasse talusse, kuhu kogunesid ka annetajad, et tähistada mardipeoga põllutööde lõppu, talve ja aastaringi algust. Külarahvas tuli kokku, tegi nalja, sõi, jõi ning tantsis ja laulis koos hingede ja haldjatega. Mardipäevaga algas talvine sealiha söömise aeg.
Loomulikult ei käinud sellise kombetalituse juures marti jooksmas kogu külarahvas. Selleks valiti inimesed, kes teadsid sajandite jooksul kujunenud kombeid. Algselt võiski mardiisa rolli mängida näiteks külavanem või teadjamees.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.horisont.ee/node/1550