Uuendatud 2020-03-12 20:17:05
Hingedepäev on otseselt seotud hingedeajaga. 2. novembril tähistatav hingedepäev on levinud katoliku kirikust, kus hingedepäev oli surnute mälestamise päev. Igavikku lahkunud lähedaste mälestamiseks süüdatakse tänapäevalgi kalmudel või koduakendel küünlad.
Rahvaluulekogudes leidub hingedepäevast endast mõni üksik teade, selle asemel on aga küllalt palju andmeid sügisesest hingedeajast. Selle aja piiride osas pole rahvapärimus üksmeelne. Piirkuupäevadeks on nimetatud mihklipäeva ja hingedepäeva, aga ka hingedepäeva ja mardipäeva ning isegi jõule. Tegu on tõenäoliselt eelkristliku esivanematekultuse jäljega, mis katolikuajal on läbi põimunud kiriklike tähtpäevade ja üle - euroopalise kristluse mõjuga. Oletatav eelkristlikkus ei tähenda tingimata puht - eestipärasust: kõikide hingede päeva (omnium animarum) sätestas esimesena Cluny kloostri abt (Prantsusmaal) 998. aastal, esialgu küll ainult benediktiinlaste jaoks. Tõenäoliselt oli sügisene esivanemate hingede mälestamine kombeks paljude Euroopa rahvaste juures ja katoliku kirik kasutas siin oma tavalist rada - valas rahvapärase püha kiriklikku vormi. Nii sai kõikide hingede päevast ametlikult kõikide puhastustules viibivate hingede päev. See kinnitati ka kalendrisse. 1.novembrist sai katolikumaades kõikide pühakute päev, mis populaarsuselt kogu Euroopas enamasti ületas tunduvalt 2. novembri püha. Suure püha, 1. novembri eelõhtul kogunenud rahvas inspireeris Martin Lutherit oma kuulsad 95 teesi Wittenbergi lossikiriku ukse külge naelutama just 31. oktoobril (1517). Eesti rahvakalender kõikide pühakute päeva siiski ei tunne, vähemalt möödunud sajandi andmete põhjal, ja paistab, et oluliselt mitte ka varasematel aastasadadel. Hingedepäevaga on lugu teine. Ehkki rahvaluulekogud, nagu mainitud, pajatavad temast vähe, paistab tegu olevat kunagi hästi tuntud pühaga. Näiteks esineb 2. novembri eestikeelne nimi korduvalt Tallinna rae 14. - 15. sajandi alamsaksakeelsetes dokumentides (hinkepewe vms.), mis annab tunnistust, et kõnealune tähtpäev pidi olema just eriti Tallinna eestlaste püha.
Tallinna eestlased olid aga siiski vaid linnaeestlased. Talupojad arvatavasti tunnistasid vanadele tavadele paremini vastavat hingedeaega. Kui see aeg tõesti oli nii pikk (näiteks mihklist hingedepäevani), siis muidugi ei võinud hingedeaja kombeid täita iga päev, vaid mingi(te)l kindla(te)l päeva(de)l, näiteks hingedepäeval või hingedeaja neljapäeval. Neist kommetest tähtsaim oli hingede söötmine, millest meil on mitmeid põhjalikke kirjeldusi, vanim neist 17. sajandist. Hingedele köeti sauna ja kaeti laud, kuhu peremees esivanemaid ükshaaval nimepidi sööma kutsus. Arvati, et "õhk on hingekesi täis" ja tõepoolest, sel aastaajal on ilm tavaliselt udune või sompus. On tehtud isegi hingesanti - käidi talust tallu, lauldi, paluti ande. Erinevalt mardi- ja kadrisandist kandsid hingesandid surnutele viitavaid valgeid linu. Selline komme on tuntud teistelegi Euroopa rahvastele.
Nukker sügis, looduse surmakuu, on esivanemate meenutamiseks tõesti kohane. Soomlastegi november, marraskuu, tähendab tõlkes surnukuud. Hingedeaja ja -päeva näol me kohtume nähtusega, mis ilmselt sobib tänapäevasesse kontekstigi, veel enam - on siia lausa hädavajalik, sest mineja peab ikka aeg - ajalt üle õla tagasi vaatama.
Lauri Vahtre. Maarahva tähtraamat. - A/S MIX, 1991. - Lk. 33 - 34.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.eelk.ee/~kkaarlike/kuupaev/0211.htm
Kui sügisel lehed puudel kolletavad ja maha langevad, taimekasv seisma jääb ja esimesed öökülmad saabuvad, on ees oodata pime ja mõtlik aeg, omamoodi paigalseis. See on rahvakalendri hingedeaeg, mille kohta Mulgimaal öeldi, et sellal on vaiksed, udused ilmad.
Tõenäoliselt arvestati minevikus hingedeaja kestust kuude järgi. Noorkuu ilmumisega taevasse algas aeg, mil suguvõsa elavate hulgast lahkunud suguvõsaliikmeid teispoolsusest taas oma kunagistesse kodudesse oodata oli. Peeti vajalikuks vältida mürategevate tööde tegemist – puulõhkumist, pesukurikaga pesupesemist. Selle asemel, et videvikutundidel kedrata ja sukki-kindaid kududa, aeti omavahel vaikselt juttu ja veedeti aega mõistatamisega. Usuti, et nii toimida on kariloomadele kasulik – sünnib palju tähnilisi tallekesi ja kirjusid vasikaid. Lõuna-Eestis mäletati veel saja aasta eest, et kodusid külastavatele hingedele tuli saun kütta, saunaviht ja soe vesigi lavale valmis panna. Komme ise aga on nii vana, et pidime olema siis veel rahvaks kujunemata, segi balti hõimudega – samasugune on olnud hingede vastuvõtt Lätis. Saunakütmisest hingedele on teateid soomlastelt, karjalastelt ja liivlastelt ning kaugemateltki keelesugulastelt.
Hingedele on toitu pandud kõrvalisse kohta, enamasti tarepealsele. Lätlastel on hingedele toidu panemise päevaks olnud simunapäev (28. okt.), eestlastel mingi nädalapäev, näiteks neljapäev mitme nädala jooksul. Oodatavaid kutsuti nimepidi toite maitsma, vabandati, et paremat pole pakkuda, ja kui hingesid jälle ära saadeti, pöörduti nende otsekui elavate poole, et nad ka edaspidi põldu ja karja hoiaksid ja et nad läheksid ära teed mööda, mitte otse üle väljade ning rukkioraste. Rukis oli meie esivanematele kõige olulisem vili juba tuhatkond aastat tagasi.
Kas neil kaugetel aegadel toimus hingede vastuvõtt ja ärasaatmine samal viisil nagu on 19. sajandi lõpust pärit kirjapanekutes, seda me ilmselt kunagi täpselt teada ei saa. Küll aga teame, et Setumaal on veneõigeusu kombe kohaselt mitmeid pühi, mil kadunukesi mälestatakse kalmudel. Kõigepealt tuleb siin nimetada kevadisi tähtpäevi. Lihavõttepühadel asetatakse toidud kääpale ka siis, kui lumi on veel maas.
Põhjagermaani rahvastel on kombeks olnud esivanemaid kaetud lauaga vastu võtta pimedal ajal, mil päike kõige madalamalt käib – jõuluajal. Vastavuses selle kombega on meilgi kehtinud nõue jõuluõhtul või vana-aasta õhtul toidud lauale jätta.
Tänapäeval on üha olulisemaks saanud väljendada oma suhtumist mälestusküünla süütamisega kodus või kalmul. Kohaste päevade hulgas on kirikukalendri hingedepäev (2. nov.), kirikuaasta lõppu märkiv surnutepüha, jõulupühad ja vana-aasta, aga ka lahkunute sünni- ja surma-aastapäevad.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rk_tahtpaevad/rk_sygis/rk_kadunuke