Uuendatud 2020-03-12 20:17:05
Miikaeli nimepäev 29. septembril. Eestis on Miikaelile pühendatud Keila, Juuru, Jõhvi, Kodavere, Kihelkonna, Räpina, Rõngu, Tallinna Mihkli kirik. Mihklipäeva peeti suvepoolaasta lõpetajaks ning talvepoolaasta alustajaks. Lõppes suveks ametisse palgatute tööaeg. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, öeldi: "Igal oinal oma mihklipäev". Käidi mihklilaadal. Karjalapsed kogunesid mihklituld tegema ja küpsetasid tuha sees kaalikaid ja kartuleid. Pärast mihklipäeva karja järjepidevalt välja ei aetud, kui, siis olid kariloomad kelladeta ja karjane karjasesarveta. Usuti, et mihklipäevast on hundil luba loomi murda, mistõttu loomi ööseks välja ei jäetud. Algasid linatöötlemistalgud. Naised alustasid ketrustöödega. Talvepoolaasta alguse päeval peeti oluliseks ilmavaatlust. Vaadati, kas Linnutee kumab heledalt – see tähendas talveks paksu lund. Kui Linnutee oli tume, võis oodata õhukest lumekatet. Näiteks Tartu- ja Võrumaal oli komme ajada valget oinast või kitse kolm korda ümber kivi, et lumi rutem maha tuleks. Kuuvalge ja päikesepaiste mihklipäeval tähendasid, et loomasöödast puudust ei tule. Võeti ette hoonete korrastustööd: metsast toodi sammalt ja topiti seinapalkide vahele. Mihklikuul ehk septembris sündinud poisid said sageli endale nimeks Mihkel. Algas pulmapidude kõrghooaeg, mis kestis jaanuari alguseni
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://kristlus.varstukk.edu.ee/kristlikkultuur/lingid/mihklipaev.php
Kasu- ehk mihklipäev tähistab sügise algust. Tormas on kõneldud, et kasupäeval võisid lapsed viimast korda paljajalu õues joosta – järgmisel päeval pidi algama sügis.
Kasupäeva ilmamärgid ennustavad eeloleva sügise, talve ja isegi kevade ilmasid ja saaki. Näiteks ennustab soe ja kuiv ilm sooja ja kuiva sügist ja talve. Kasupäevane vanakuu lubab lühikest ja noorkuu pikka talve. Kuna tänane päev jääb juba taevakuu teise veerandisse, ei tohiks tali pikalt kesta.
Kasupäeval kaetakse sügisandidest valmistatud roogadega rikkalik toidulaud. Selle päeva eriroad on lambast: tehakse sülti, suppi ja verikäkke.
Koos vaiksete ja sombuste sügisilmadega saabub hingede aeg. Toonela-rahvas tuleb külastama tuttavaid paiku ja omakseid. Kõige sagedamini on hingede aega peetud 06.10. – 03.11. Neljapäeviti, vahel ka esmas- ja teisipäevadel peetakse hingede päevi, mil neile pakutakse süüa ja köetakse sauna.
Hingedeajal hoitakse kodud puhtad ja vaiksed. Müra tekitavad tööd lükatakse edasi ning õhtuti ei töötata sootuks. Neil õhtuil on sobiv mõistatada mõistatusi ja jutustada lugusid.
Ahto Kaasik
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.bioneer.ee/eluviis/ilu/aid-1585/Kasup%C3%A4ev-Eesti-rahvakalendris
Mihklipäev on peaingel Miikaeli nimepäev. Luterlikus Eestis tähistatakse seda 29. septembril, Prantsusmaal 6. oktoobril, idakirikus 6. septembril ja 8. novembril.
Miikael (heebrea keeles "otsekui Jumal") tuli appi Peetrusele, kui Heroodes toda vangis hoidis. Ja ennäe, Issanda ingel seisis seal ja valgus helkis vangikongis. Ingel lõi Peetrust vastu külge, äratas ta üles ja ütles: "Tõuse kiiresti!" Ja Peetruse ahelad langesid käte ümbert maha (Ap 12, 7)
Miikael on Gaabrieli ja Raafaeli kõrval üks kolmest peainglist. Tema ülesandeks on hingede kaalumine ning nende üle kohtupidamine.
Piibel kinnitab, et Miikael on Iisraeli ning kristliku koguduse taevane kaitsja, taevavägede juht, õiguse ja kohtumõistmise, ent ka armu ja halastuse ingel. Hiljem hakkasid mitmed teisedki rahvad Miikaeli oma patrooniks pidama, sealhulgas sakslased.
"Jumal annab talle ülesandeid, mis nõuavad erilist jõudu," kirjutab peapiiskop Jaan Kiivit. "Ta on inimeste eeskostja Jumala juures, toetab surijaid ja juhib nende hinged taevasse."
Nii ongi Miikaeli muu hulgas peetud surnuaiakabelite patrooniks.
Enamasti kujutatakse Miikaeli pikas valges rüüs mehena kas üksi või koos ingel Gaabrieliga kirikute võidukaartel ja apsiididel, sageli ka ustel. Teda on maalitud mõõga ja piigiga kui põrgulohe võitjat, hingede kaaluga käes ning paradiisi vanema ja teejuhina.
Eestis on Miikaelile pühendatud Keila, Juuru, Jõhvi, Kodavere, Kihelkonna, Räpina, Rõngu, Läänemaa Mihkli kihelkonna, Tallinna Mihkli kirikud, Narva Mihkli kirik on hävinud, Rakvere Kolmainu kirikut nimetati varem samuti Mihkli kirikuks.
Miikael on haigete, surijate ja sõdalaste kaitsepühak. Temalt palutakse abi merel tormi kätte sattudes, või siis, kui puudub tahtejõud kiusatustele vastu seista.
Mihklipäev lõpetab sügistööd. Naeris peab koopas olema ja naistel tuleb tuppa jääda. Algavad talvised, tubasemad tööd.
Mihklipäeva paiku hakkavad lehmad kinni jääma. Nüüdsest pakkus perenaine toidu juurde jälle liha. Laual oli viimane või. Vanarahval oli komme sügistööde lõpu puhul lammas tappa. Levis ütlemine: "Igal oinal on oma mihklipäev!"
Mihklipäevast algab hingedeaeg. Usuti, et sellel ajal said surnud loa oma endine kodu üle vaadata ning lähedasi külastada. Pererahvas katsus jälle hingede vastu igati tähelepanelik ja lahke olla ning kostitas neid mihklipäeval hea-paremaga.
Mihklinädalal on õige aeg kapsaid hapendada.
Meestel oli jäänud veel kaks sügisest tööd: kaev puhastada ja korvivitsad lõigata.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.eelk.ee/~kkaarlike/kuupaev/2909.htm
Septembril on ilusad nimed: mihklikuu, sügiskuu, jahikuu, kanarbikukuu, pohlakuu. Mihklipäevaks (29. sept.) pidi olema “naeris koopas ja naine toas”, st. välistööd tehtud. Kari jäeti pikilepäevile. Nõnda öeldi, kui loomi lõunaks koju ei aetud. Karjased said küll leivakoti lõunaleivaga kaasa. Võeti ka kartuleid kaasa või naereid, et neid ühiselt lõkketuhas küpsetada. Üks õpetus on selline: “Mihklipäeval tehti kartuli- ja kaalika-hauda. Tehti maa sisse auk ja vooderdati ära tuliste paekividega. Enne aeti maa peal kivid tuliseks, pandi voodriks ja siis pandi auk kartuleid ja kaalikaid täis. Pealt kaeti mullaga. Seal nad haudusid pehmeks.” Mihklipäeval on karjas lausa pannkooke küpsetatud – suvepoolaasta lõpu püha oli üksiti karjaste püha. Pärast mihklipäeva enam kariloomi ööseks karjamaale ei jäetud. Arvati, et kevadel, jüripäeval, paneb huntide valitseja püha Jüri hundile “päitsed pähe ja rauad suhu” ega lase neil koduloomi murda, pärast mihklipäeva aga on huntidel see luba jälle käes.
Kui karja koju aeti, vaadati, kas loomadel on kõrsi suus. See oli märgiks, et talvel tuleb karjasöödast puudus. Mõnel pool jälgiti tuule suunda. Kui tuul on lõunast, siis puhub põhutulu Lapimaale ja loomadel napib toitu.
Mihklipäeva toidud olid sügiseandidest: lihaga supp aed- ja juurviljaga ning klimpidega; küpsetati karaskit, sepikut, pirukaid. Võid jätkus toidulauale vaid suvel. Lõuna-Eestis öeldi, et jaanipäeval teretatakse võid ja mihklipäeval öeldakse hüvasti.
Naisperele tähendas välistööde lõpu tärmin seda, et nüüdsest peale algab tubane ketrustöö. Mardi- ja kadrisandid ju lausa kontrollisid tüdrukute virkust ja lasksid lõngavihid ette näidata. Algasid ka tüdrukute ühised tööõhtud – koguneti mitmest perest, koos oli lõbusam. Üksteiselt õpiti laule ja töövõtteid, küsiti mõistatusi, mängiti pandilunastamismänge, ringmänge. Puhkepäeviti peeti tantsupidusid – mindi simmanile. Eri paigus oli niisuguste kooskäimiste kohta veel mitmeid nimetusi, nagu säru, klunker, tontar, trall, istjatsed jts. Iisakus öeldi, et simmanil olnud “Tartust trall, Pihkvast pill ja Mustveest musurull.”
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rk_tahtpaevad/rk_sygis/rk_mihklipaev