Uuendatud 2020-03-12 20:17:05
8. september, Neitsi Maarja sündimispäev. Varaseim teade päeva tähistamisest pärineb 6. sajandi Süüriast või Palestiinast, kus apokrüüfide mõjul kujunes välja jumalaema kultus. Kuna Maarja sündimine on tuntud üksnes apokrüüfide kaudu, siis tunnustati püha aeglaselt. Veel 9. sajandil polnud jumalaemakultus laialt levinud. Prantsusmaal on püha seostatud ilmutusega – püha Maurilius kuulis Angeris jumalaema sündi tähistavate inglite laulu. Jumalaema sündimist tähistavad erinevad kirikud erineval ajal. Idakirik tähistab püha 12. septembril, kopti kirik 1. mail. Eesti rahvakalendris on ussimaarjapäeva nimetatud veel väike maarjapäev ehk ussi magamise päev. Setud tähistavad 14. septembrit ehk viissenjapäeva kui usside magama minemise päeva. Eestis teatakse püha alates 16. sajandist. Üldine on olnud metsaminekukeeld põhjendusega, et mets tahab puhata ja ussid rahulikult urgu minna. Sel päeval kaotavad uskumuse kohaselt nõelussid maaga kokku puutudes oma mürgi ja nende salvamine pole enam ohtlik. Kui enamik koristus- ja külvitöid (rukkikülv, viljakoristus) pidi olema lõpetatud, siis mõnel pool usuti, et kesa sümboolselt kündmine hävitab kahjurid ja rukkiussid. Ussimaarjapäeva peeti õunte valmimise päevaks. Üldiselt oli töötegemine keelatud. Mõnevõrra oli levinud just õmblemis- ja ketramiskeeld, vältimaks ussihammustusi
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://kristlus.varstukk.edu.ee/kristlikkultuur/lingid/ussimaarjapaev.php
Sügis edeneb. Täna 8. septembril on ussi urguminemise päev. Ussid, siud, küüd, maod või kuidas iganes neid maakeeli nimetatakse, poevad maasse talvituma ja kaotavad oma mürgi. Rahvakalendris tuntakse seda päeva ka ussi magamise päeva, ussimaarjapäeva ja väike maarjapäevana.
Mõistagi ei lähe ussid talvituma korraga ja seda märkasid meie esivanemadki. Arvati, et peale õiget päeva väljas olevad siud on kedagi nõelanud ja maa ei võta neid pahateo pärast vastu. Aga külma käes roomamine pole kõigusoojase eluka jaoks just meelakkumine.
Kartusest siugusid häirida ei minda ussipäeval metsa. Kodustest töödest pole õmblemine ja kudumine soovitavad, kuna vastasel korral võib järgmisel aastal uss häda teha.
Nagu maarahva pühade puhul ikka, on ka ussipäeval eri paigus ise kombed. Tartu- ja Võromaal seondub päev mõnevõrra viljakoristuse lõpuga. Vastseliina kihelkonnas ja Setomaal ka õitsilkäimise lõppemisega. Rõuge kihelkonnas on tapetud lambaid ning Vigalas äestatud kesapõldu, et hävitada ussipesi ehk kahjureid. Seto- ja Vadjamaal tähistatakse ussi maassepugemist aga hoopis 14.09.
Ussi urguminemise päevaks on valminud esimesed jõhvikad ja siitpeale võib neid rahvatarkuse kohaselt noppima hakata. Korjatakse ka pohli ja seeni. Küllap on hea sel puhul ussisõnad meelde tuletada.
Eesti nõiasõnade hulgas on ussisõnad ühed tavalisemad ja rohkearvulisemad. Lausutakse neid enne metsa minekut või peale salvata saamist.
Kenakese valiku ussisõnu leiab Herbert Tampere koostatud Eesti rahvalaulude antoloogiast. Võrguväljaandes tuleb valida Loitsud/ Sõnad õnnetuste ja haiguste vastu.
Kulukarva, kullakarva,
murukarva, mullakarva,
veekarva, vihmakarva,
puukarva, pädaiakarva,
mäekarva, männikarva,
togu toone-karvaline,
madu musta, moa-alune,
kiilaspea kivi-alune,
paljaspea pao-alune,
silepea silla-alune,
karepea kadaka-alune,
vilti-välti vasekarva,
sookarva, sammalkarva!
Ära sa salva salaja,
nägemata näpistelle.
Salva sarapuu juurta,
pista pilliroogu.
Suus kui mesi,
huules kui või!
Põltsamaa. H II 26, 1059 (1). 1889.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.bioneer.ee/eluviis/ilu/aid-8865/RAHVAKALENDER%3A-Ussi-urguminemise-p%C3%A4ev
Kohati tuntud ka väikese maarjapäevana. Tegu on väikese pühaga rahvakalendri raames. Katoliiklikes maades seevastu on 8.september tähtis kirikupüha, neitsi Maarja sünnipäev ja seda on peetud juba VII sajandist alates.
Rahvatraditsioonides on kehtinud sel päeval metsaminekukeeld. Öeldakse, et ussimaarjapäeval on talvekorterisse kogunenud maod liikvel ning nad võivad hammustada. Pärast seda on nad vähem liikvel, nad kaotavad mürgi ega ole enam ohtlikud.
Vigalas soovitati ussimaarjapäeval kesapõldu äestada, kuna loodeti, et äestamisega hävitatakse ussipesad.
Rannus öeldi, et ussimaarjapäeval läheb uss urgu ja õunad on saanud küpseks.
Sangastes hoiatati, et kes sel päeval õmbleb, seda hammustab uss, sama kehtis veel Kaarmal ja mujalgi.
Keilas ei tohtinud ussimaarjapäeval õmmelda ega kedrata. Kui nõel sõrme torkas, oli oht mao käest nõelata saada.
Põllumehel pidi olema vili koristatud ja rukis külvatud.
Rahva suhtumist ussimaarjapäeva näitab kujukalt küsimus, mida tavatseti esitada laisklejale: "Mis ussimaarjapäeva sina pead?"
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.eelk.ee/~kkaarlike/kuupaev/0809.htm
Arvo Pruljan
Kui 14. jaanuar on looduskalendris aasta külmema aja keskkoht, 14. aprill kevadine temperatuuride „võrdpäev" ja 14. juuli aasta soojema aja keskkoht, siis 14. oktoober on sügisene temperatuuride „võrdpäev".
Viiteid samasugustele aastaveeranditele on leitud ka Soome 16. sajandi allikais, nagu on viidanud Heino Eelsalu. Põhjala loodus- ehk maakalendri sügise algus langeb aga kokku Gregoriuse kalendri septembri algusega.
Juliuse kalendri kehtimise ajal ehk 1918. aastani jäi sügise algus lauritsapäeva (vkj 23. augusti) ja pärtlipäeva (vkj 6. septembri) vahele. Paljudes Lääne-Euroopa maades ongi just pärtlipäeva nimetatud sügise alguspäevaks. Et rukkimaarjapäeva (vkj 28. augusti) ja pärtlipäeva kirjeldused on väga sarnased, võib oletada, et sügise algust tähistav päev on aja jooksul kahestunud.
Eestis on parim aeg taliteravilja külvata 20. augustist 1. septembrini. Kindlasti teati seda juba kauges minevikus, sest rukkikülvi aja alguseks peeti lauritsapäeva. Parim rukkikülvi aeg oli rukkimaarjapäev, rukkikülvi lõppu tähistas aga pärtlipäev üleskutsega külvata „kasvõi härja sarvest veri tilkugu" kolmel pärtlipäevale eelneval ja kolmel järgneval päeval.
Eesti rahva mälus seob pärtlipäeva kirikuga ainult nimetus ja kuupäev, tavades ja kommetes seos puudub. Sellegi poolest on pärtlipäeva rahvatraditsioon tunduvalt rikkalikum kui lähedaste lõikusaja tähtpäevade - lauritsapäeva ja rukkimaarjapäeva oma. Sellest võib järeldada, et pärtlipäeva lähedal asetses muinaskalendris tähtis suveaja ja taliviljakülvi lõpupäev, mille nimetus on vahetunud, kuid sisu säilinud.
Ussimaarjapäev, 8. september
Ussi magamise päeva või ka ussi urguminemise päeva ehk 8. septembri paiku on Eesti keskmine õhutemperatuur 12 kraadi, aga kuni 1918. aastani asetses ussimaarjapäev sügisese pööripäeva lähedal, mil õhusooja keskmiselt 7 kraadi. Selline temperatuur sunnib kindlasti maod maa õõnsustesse. Huvitavalt kattuvad madisepäeva ja ussimaarjapäeva ussidega seotud uskumused, ent neid kahte lahutab 13 päeva: kui Gregoriuse kalendris on madisepäev 21. septembril, siis vanas kalendris oli täpselt samal ajal ussimaarjapäev.
Luteri kirikukalendris on 8. september Neitsi Maarja sünnipäev. Jumalaema sündimist tähistavad eri kirikud siiski eri ajal: näiteks idakirik 12. septembril, kopti kirik 1. mail, katoliku kirik 10. septembril.
Mihklipäev, 29. september
Enne 1918. aastat langes mihklipäev Gregoriuse kalendri 14. oktoobrile, mis on looduses sügisene temperatuuride „võrdpäev", poolitades suve südame ja taliharjapäeva vahele jääva aja. Soomlased on nimetanud mihklipäeva suve lõpu ja talve alguspäevaks. Kui jagada aasta talvepoolaastaks ja suvepoolaastaks, muutuvad mihklipäev (vkj 14. oktoober) ja karjalaskepäev (vkj 14. aprill) ajaarvestuses tähtsateks pööripäevadeks. Karjalaskepäevast lasti kari välja ja lihatoidud asendusid piimatoitudega, mihklipäevast aeti kari sisse ja piimatoidud asendusid lihatoitudega.
Töökalendris oli mihklipäev raske lõikusaja lõpupäev, mida tähistati lõbusalt ning eelkristlike kommete kohaselt selleks päevaks valitud lamba lihast ja uudseviljast toitudega, mille kõrval pidi olema õlu.
Mihklipäevale järgnevatel sügistalvistel tähtpäevadel muutuvad aina tugevamaks hingedeajaga seotud tavad, mis tipnevad mardipäeval.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.horisont.ee/node/1507