Uuendatud 2020-03-12 20:17:05
Täna on esimene rukkiema päev ehk tulepäev, rahvakalendris tuntud kui lauritsapäev, laratsipäev, labõrõdsapäev, laaritsapäiv, laratsepäev, lortsapäiv.
Maavallas on tulevaimu Lauritsa nime all austatud. Näiteks teati, et Laurits elab Urvaste Tamme-Lauri tammes.
Tulepäevast kaob aovalgus ja öötaevasse ilmub linnutee. Et õhtud jäävad pimedaks, on siitpeale kohane videvikus kodus tuld üles võtta. Samas, tulepäeval tuld ei tehta, tal lastakse puhata. Et tuld edaspidi ohjes hoida, on sel päeval hoopis koldesse vett piserdatud ja pang vee ja vihaga ahju otsa pandud. Pesu pesemine tulepäeval täidab sama ülesannet. Mõnel pool on sel päeval ka korstnaid pühitud.
Loonas toimub teinegi muutus. Õun ja kartul saavad maitse ja siitpeale on täisluba neid süüa. Õllesõbrale on aga tähtis, et humalale luuakse nüüd viha.
Kuusalus on teatud, et lauritsapäeva räimesilk on kõige parem. Sel ajal tehti valmis talvesilgud. Sügisesi niisa ja marjata silke on ka üldiselt nimetatud lauritsa silkudeks.
Kolm päeva enne ja kolm pärast esimest rukki emapäeva on õige aeg rukist külvata. Seda eeskätt põhjapool. Samuti peab nüüdseks olema laisalgi mehel esimene rukkirehi üleval. See tähendab, et uudsevili on juba käes.
Rukkiema tuleks mõista kui rukkihaldjat - rukki hoidjat, rukkivaimu. Emal on siinkohal siiski ka muid tähendusvarjundeid nagu algus, tugi, põhi ja hoidja.
Näiteks laeva emapuu, laeva ema, paadi ema, venne emä, särgi ema – hammõ imä (särgi algus või pihaosa), võrgu imä (kalapüünise pära), tuuligu ema (tuuliku püstvõll), mõõgade emä (linaropsimismõõkade hoidja), voki ema (kere). Jõe emaks on selle sügavaim voolukoht.
Aga mida on sellest jutust õppida pärimusest ja esivanemate tarkusest hoolival rahval? Põllule ei maksa rukkiemapäeval minna ja põhutööd ei sobi teha. Ehk tasuks võtta hoopis aeg maha, et kasvõi mõttes tänada loonat ja miks mitte ka põllumeest.
Kes aga satub Maavalla kõige jämedama tammepuu - Tame-Lauri tamme - juurde, võiks kaasa võtta kera punast lõnga ja jätta puule oma anni palvega, et järgmisel aastal tules vähem inimesi hukka saaks.
Tuld võib austada teisteski hiites ja pühapaikades.
Ja veel, tulepäeval võiks suitsu-, piibu- ja muidumehed jätta tuleriistad rahule. Las tuli puhkab. Seega, kui keegi tahab küpsetada rukkipühaks päris ahjus värsket leiba või valmistada pidurooga, peaks seda tegema juba nädalavahetusel.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.bioneer.ee/eluviis/ilu/aid-5264/RAHVAKALENDER%3A-T%C3%A4na-on-rukki-ja-tule-p%C3%BCha
Sel päeval 258. aastal suri märtrisurma püha Laurentius. Lisaks diakon Laurentiusele hukati neil päevil veel üheksa kristlikku vaimulikku, teiste hulgas paavst Sixtus II.
Laurentius piinati surnuks põletusrestil. Seetõttu kujuneski temast kõigi tulega seotud ametimeeste (pagarid, kokad, söepõletajad, klaasipuhujad) kaitsepühak, temalt loodeti abi tuleõnnetusete, põletushaavade ja palaviku korral. Laurentiuse kaitse all on ka kõik vaesed ja raamatukoguhoidjad.
Püha Laurentiusest on teada vaid paar lugu ja mõlemad jutustavad riukalisest, vaprast ja humoorikast loomusest.
"Sargasso linnas kohtus ta paavst Sixtus II-ga, kes võttis ta Rooma kaasa ning määras seal ülemdiakoniks. Kui Rooma prefekt paavsti kinni võttis, andis viimane kõik kiriku raamatud ja varad Laurentiuse kätte. Laurentius peitis raamatud ära (seetõttu on raamatukogude kaitsepühak). Ülejäänud varad müüs ta maha ja andis saadud vara vaestele. Kui prefekt nõudis talt kiriku aardeid, ei öelnud Püha Laurentius, mida ta nendega teinud oli, ta palus vaid kolm päeva aega nende kokku kogumiseks. Siis esitles ta prefektile talle omase pilkava teravmeelsusega kõiki Rooma heidikuid, vaeseid lesknaisi ja orbusid, kõiki haigeid ja abituid. Prefekti etteheidete peale kergitas ta kulmu: "Need", kinnitas ta, "ongi kiriku aarded, Kristuse vaesed". "
Püha Laurentius on kokkade ja raamatukogude kaitsepühak. Tema atribuudid on praerest, vaagen kuld- võihõbemüntidega.
Laurentiuse nimega on seotud veel hulgaliselt legende. Väidetavalt tuleb ta igal reedel paradiisist, et päästa veel üks hing puhastustulest. Augustiöödel langevaid meteoriite on kutsutud Laurentiuse pisarateks.
Eestis on Laurentiusele pühendatud Kuusalu, Kuressaare, Laatre ja nõo kirik. Nagu terves Euroopas, nii ka meil oli see pühak talurahva hulgas väga populaarne. Rahvajutt väidab isegi, otsekui olnuks Laurentius Kuusalu kiriku ehitaja, kes hiljem kiriku lähedal teeäärsel kivil põletatud. Kivil olla tänase päevani põletusresti ning tuletangide jäljed. Need märgid raiuti muistsele kultusekivile, mida sestpeale Lauritsakiviks ehk Rajakiviks kutsuti, ilmselt 13. sajandil.
Lauritsapäeval ei tohtinud tuld teha, sest sellest võinuks kujuneda tulekahju. Isegi piipu ei lubatud sel päeval tõmmata. Katusele heideti vett, ahjule või kerisekividele asetati veeämber ning saunaviht, et Laurits vihelda saaks.
Nii lauritsapäeva pikne kui ka põud ennustasid sügisesi tulekahjusid. Vilja järelkuivatamine köetavates hoonetes tõi paratamatult kaasa tuleohu suurenemise lõikusajal.
Rahvakalendris tähistab lauritsapäev ka rukkikülvi algust. Lõuna- Eestis ning Lätis kinnitati, et sellest päevast alates muutuvad õunad maitsvaks ning lõhnavaks. Heina sisse pidi lauritsapäeval aga raudnaelad minema.
Lehmade piimaand pidi lauritsapäevast veelgi vähenema. Lauritsapäeval oli viimane päev sikku tappa, pärast pidi liha haisema hakkama. Selle päeva toidud olid sageli sikulihast.
Lauritsapäeva paiku pidi saabuma esimene hallaöö. Kui külma ei tulnud, oli oodata sooja sügist.
Lauritsapäev oli poolpüha. Kes läks kiriku, kes jäi koju, aga tööd ei tehtud. Sie oli tore päev küll. Õhtul jälle tehti tantsu. (Kuusalu)
Heinamaarjapäe esimene, jaaguppäe teene ja lauritsepäe viimane meevõtmine. (Tori)
Vana seeme külva enne ja uus pärast lauritsapäeva. (Kuusalu)
Laarits tiib õuntel ja marjadel maigu juurde. (Helme)
Laaritsapäev ei või tuld teha - tule nimepäev. (Kihnu)
Kui laratsipäeval ei tule kolme tilka vihma taevast maha, siis olla sel aastal palju tulekahjusid. (Jämaja)
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.eelk.ee/~kkaarlike/kuupaev/1008.htm
Roomas kasvanud hispaanlane, diakon Laurentsius, suri märtrisurma 258. aasta 10. augustil ja kuulutati katoliku pühakuks 4. sajandil. Tulepatrooniks sai ta alates 10. sajandi lõpust ja võib arvata, et temale kandus tulehaldja jooni muistsest usundist. Laurentsius kuulub nende väheste pühakute hulka, kelle märtrisurma seletav legend on leidnud asitõendi eesti maastikupildis. Nimelt asub Kuusalu kiriku lähistel Lauritsakivi ehk Rajakivi. Kirjelduse on 1910. a. avaldanud arheoloog Jaan Jung raamatus “Muinasajateadus eestlaste maalt” III, lk. 85–86).
“Rajakivi Kuusalu kirikumõisa ja küla vahel ¼ versta kirikust põhja poole, paremat kätt tee ääres. See on hästi suur kivi, kellel rajarist selja peal on, aga käärid on põhja poole ja raudrest (Rost) on lõuna poole külje sisse raiutud. Käärid ja rest pidavat seda tähendama, et St. Laurentius, kelle nime Kuusalu kirik kannab, vanal ajal märtrina kääridega olla lõigatud ja siis raudresti peal ära küpsetatud ja põletatud. Peale selle on see ka üks vana ohvrikivi, sest et tema selja peale mitu väikest õõnest lohku on sisse õõrutud, kuhu ohvriterakesi pandi.”
Põletusrestiga kujutatakse püha Laurentsiust ka ikonograafias, see on küllap soodustav asjaolu Laurentsiusele pühendatud kiriku nimipühaku legendi kauaseks püsimiseks rahvasuus, pealegi kui asitõend kiviraiendi näol seda legendi näib kinnitavat.
Huvitav on märkida, et lauritsapäeval on Kuusalu kiriku juurde kogunetud kirmast pidama lähedalt ja kaugelt, isegi väljastpoolt oma kihelkonna piire saabus tuhandeid inimesi. Seetõttu võib arvata, et tegemist on muistse kooskäimise kombega ja siia on kogunetud juba enne maa ristiusustamist. Võib-olla tuldi sügissuvel siia ka külvipüha pidama ning hiljem kandus külvipüha tähendus seda hõlpsamini lauritsapäevale. Rukkikülvi tähisena on lauritsapäev tuntud Eestimaa põhja- ning eriti lääneosas. Tähtsal päeval on peetud õigemaks ka põllu- ja muudestki töödest lausa hoiduda, kõige enam on rõhutatud koldesse tule süütamise keeldu. Saaremaal mäletati veel saja aasta eest, et isegi tuletangid, millega koldes põlevaid halge kohendati, tuli lauritsapäevaks kuhugi kiviaedade sisse ära peita. Lõuna-Eestis on lauritsapäeva eelõhtul pandud saunaviht ja veepang Lauritsale ahjusuu peale valmis, et ta seal vihelda saaks.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rk_tahtpaevad/rk_suvi/rk_laurentsius
Legend “Imeline rehepeksmine” on tuntud paljudel rahvastel: Soomes, Rootsis, Eestis, Liivimaal, Leedus, Saksamaal, Ungaris, Rumeenias, Itaalias jm. Eesti juttudes võivad tegutseda ka piiblitegelased: Jeesus oma jüngritega, Peetrus, Mooses. Selle legendivariandi tekst on üles kirjutatud 1933. a. Põlva kihelkonnast murdekeeles, kuid seda on võimalik lugeda ka kirjakeeles.
Vanaesa kõnel, et tema esi näinu, ku Laurits reht pesnu. Lauritsapääva hommok õkva oll. Peremees tahtnu minna reht pesma, aga pernaane ütelnu: “Ära mingu, täämbä om lauritsapäev, täämbä ei pesta reht.”
Peremees ütelnu: “Mul om rehi kütetu ja rehi kuiv ja rehealune puhas ja millal ma pessa sis?” Peremees murehtanu nii.
Siis tulli üts mees ja ütel: “Mina ole see Laurits. Mina pessa täämbä sul ärä su rehe.”
Aga peremees ütelnu: “Kuidas sa ütsinda pessat, sul uvved rõivad?”
“Küll mina kae. Küll kõik ära tetas.”
Ja too mees es jäta. Lätsiva lassiva rehe maha. Võõras lask kõik reheala ajada. Siis ta tsusas tule sisse. Peremees ütel: “Oi taivake! Te panete maja palama ja palotate rehe ära!”
Aga võõras ütelnu: “Ära murehta midagi. Sa tänad mind päälegi, et ma ole sul rehe pesnu.” Kõndnu ise veeri pite ja ütelnu: “Laurits, tasa! Laurits, tasa! Ära karga tareotsale!” Ja tuli jäigi vähembale ja es karga kohegi. Ja peremees iste tare läve pääl ja kaie päält. Ja õle lännüva esi küüni ja tera reheala nukka.
Sis ütelnu too võõras: “Noh, Laurits, tee nüüd tera puhtas ja hagana haganikku.” Ja tera saanu puhtas ja hagana lännu haganikku. Ja ta esi saisnu ja es ole tennu midagi. Ja sis ütelnu: “No, peremees, nüüd om sul kõik valmis ja rehi pestu, mis sa nüüd ütled?”
“Jah, suur tänu! Palju mul tule teile välja massa?”
“Ei ole midagi. Ma näitasi ainult, kuidas Laurits reht pessap.”
Siis kutsutu too võõras sööma. Aga ei ole söönu, ütelnu: “Mis nõiatemp on peale visatud.”
Lännu siis ussest välla ja ütelnu peremehele: “Hõika sina minno jälle appi, kui tarvis. Aga kui sa esi nakkad nii pesma, palotad kõik är.”
Naabrimees tullu kaema: “Tere, tere, peremees! Kes too noorherra oll siin?”
Peremees ütelnu, et too oll Laurits ja kõnel är, kuidas ta tei. Naabrimees lännu ja pannu oma rehe palama. Ütelnu küll: “Laurits, tasa! Ära no karga tareotsale!” Aga tuli läts lakke ja tareotsale ja palli är kõik.
[Vanaisa rääkis, et tema ise näinud, kui Laurits reht peksis. Oli just lauritsapäeva hommik. Peremees tahtnud rehte peksma minna, aga perenaine öelnud: “Ära mine, täna on lauritsapäev, täna ei peksta reht.”
Peremees öelnud: “Mul on rehi köetud ja vili kuiv ja rehealune puhas ja millal ma siis peksan?” Peremees muretsenud nii.
Siis tuli üks mees ja ütles: “Mina olen see Laurits. Mina peksan täna ära su rehe.”
Aga peremees öelnud: “ Kuidas sa üksinda peksad, sul uued rõivad?”
“Küll ma vaatan. Küll kõik ära tehakse.”
Ja see mees ei jätnud, läksid lasksid rehe [partel kuivanud vilja] maha. Võõras laskis kõik rehealla ajada. Siis ta suskas tule sisse. Peremees ütles: “Oi, taevake! Te panete maja põlema ja põletate rehe ära!”
Aga võõras öelnud: “Ära muretse midagi. Sa tänad mind pealegi, et ma su rehe peksan.” Kõndinud ise ääri pidi ja ütelnud: “Laurits, tasa! Laurits, tasa! Ära karga tareotsale!” Ja tuli jäigi vähemaks ega karanud kuhugi. Ja peremees istus tare lävel ja vaatas pealt. Ja õled olid läinud ise küüni ja terad rehealuse nurka.
Siis ütelnud see võõras: “Noh, Laurits, tee nüüd terad puhtaks ja aja aganad aganikku.” Ja terad saanud puhtaks ja aganad läinud aganikku. Ja ta ise seisnud ega ole midagi teinud. Ja siis ütelnud: “Noh, peremees, nüüd on sul kõik valmis ja rehi pekstud, mis sa nüüd ütled?”
“Jah, suur tänu! Palju mul tuleb teile välja maksta?”
“Ei ole midagi. Ma näitasin ainult, kuidas Laurits reht peksab.”
Siis kutsutud see võõras sööma. Aga ta ei olevat söönud, ütelnud: “Mingi nõiatemp on [toidu] peale visatud.”
Läinud siis uksest välja ja ütelnud peremehele: “Hüüa sa mind jälle appi, kui tarvis. Aga kui sa ise hakkad nii peksma, siis põletad kõik ära.”
Naabrimees tulnud vaatama. “Tere, tere, peremees! Kes see noorhärra siin oli?”
Peremees öelnud, et see oli Laurits ja rääkis ära, kuidas ta tegi. Naabrimees läinud ja pannud oma rehe põlema. Ütelnud küll: “Laurits, tasa! Ära no karga tareotsale!” Aga tuli läks lakke ja tareotsale ja põles ära kõik.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rk_tahtpaevad/rk_suvi/rk_laurentsius/rk_laurits