Uuendatud 2020-03-12 20:17:05
kirikukalendris Ristija Johannese sündimise püha. Ristija Johannes sündis umbes kuus kuud enne Kristust ja oli tema emapoolne sugulane. Saanud kõrbes elades valgustuse, liikus ta Jordani jõe äärde. Kütkestava jutlustajana pööras ta paljusid oma usku, oli kuulus prohvet ja ristija, mille tõttu pälvis juba eluajal hüüdnime Ristija Johannes. Johannesega on seotud mitmed tuntuimad ja maailmakirjanduses korduvalt läbikirjutatud lood, mille hulka kuulub lugu tema äkilisest surmast. Nimelt nõudis noor tantsija Salome valitsejalt, kes oli lubanud täita iga tantsijanna soovi, et kandikul toodaks talle Ristija Johannese pea. Ristija Johannese surmapäevaks peetakse 29. augustit. Päikesekalendri suve alustava pööripäevana on jaanipäev saanud tähtsa koha paljudes rahvakalendrites. Jaanipäev on iidne suvepüha. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas tavaks käia saunas (näiteks jaanilaupäeval saunas ihu külge kleepunud vihalehega sai armastust võita). Kombeks oli külastada surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli. Lääne-Eestis ja saartel süüdati tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud „leedutuleks”. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik. 20. sajandi hakatuses peeti jaanitule suitsu tervendavaks, mistõttu piimakari juhiti ümber tule, inimesed aga käisid läbi selle suitsu. Jaanitule kuulus juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu. Tule ääres maitsti kohupiimakorpe, sõira ja joodi jaaniõlut või kalja. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust – jaanikased. Hommikuks viisid noormehed väljavalitu akna alla armukase. Jaanilaupäeva öösel on paadiga sõidetud. Jaanipäeva tavaks oli sõnajalaõie otsimine. Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda. Uskumuse järgi õitseb sõnajalg kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja saab kohe rikkaks, valdab erilisi oskusi, salakeeli. Romantiliste ennustustavade hulka kuulus ka üheksast õiest korjatud kimp, mis tuli panna padja alla, et öösel unes oma tulevast näha. Kuna tegemist on aasta lühima ööga, siis oldi päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel usuti olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud: kastega tuli nägu pesta. Jaanikastes võis kukerpalli visata, et vältida seljahaigusi. Jaanipäev oli nii oluline püha, et karjasele ja teenijarahvale anti vaba päev, sooritati üksnes hädavajalikke toiminguid. Välditi karja sattumist võõra silma ette, et seda ei saaks ära nõiduda ega kahjustada
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://kristlus.varstukk.edu.ee/kristlikkultuur/lingid/jaanipaev.php
Jaanipäeva aeg on kõige pikemate päevade ja kõige valgemate ööde aeg (koit ja eha saavad kokku). Suve saabumise kohta öeldi, et lõolaul lõpeb, käole läheb odraokas kurku (enam ei kuku), vaiki jääb ka ööbik.
Maagiliste toimingute põhiosa kuulub jaanilaupäevale. Nii on ka jaanitule süütamisega. Jaaniku paigutamine posti või ridva otsa on meil läänepoolsete kultuurimõjustuste tulemus, märkides päikese jõudmist oma kõrgseisu. Meie uskumustes ja ka jaanilauludes on jaanitulele siiski omistatud pigem puhastavat, tõrjemaagilist toimet. Tulevalguse ja suitsu mõju pidi ulatuma üle põldude ja heinamaade võimalikult kaugele. Laulusõnades manitseti kõiki – nii vanu kui noori kokku tulema ja ka tuld hoidma, sest “säde kargab katusele, ebemed külavahele.” Kes ei tule jaanitulele, sel kasvavad “odrad ohakased, kaerad kasteheinased”. Lõuna-Eesti jaanilauludes on Jaan üleloomulik olend, karja- ning põlluõnne andja, kellele tuleb tuua sõira ja muud meelehead, siis jagub toitu nii karjale kui inimestele.
Üks jaanilaupäevaseid ettevõtmisi on saunakütmine ja jaanivihtade valmistamine. Maal pole see komme tänini unustusse jäänud. Kolga-Jaanis öeldi, et enne jaani tehtud saunavihal on üheksa rohtu sees. Vihtade valmistamisel laoti huupi vihad hunnikusse, pärast aga loeti üle. Kui oli paarisarv, tähendas see soovi täitumist. Kõpus on arvatud, et jaanivihaga vihtlemine ravib jooksvahaigust ning üldse igasuguseid liigesevalusid. Vaivaras ja mujalgi idapoolses Eestis oli kombeks pärast saunasttulekut viht saunakatusele visata: kui jääb pidama, on hea õnn või pulmad tulemas. Hõlpsam on toimida nii, nagu tehti Nõo kandis: saunavihast tuli tõmmata üksik oks ja sellel lehed ära lugeda. Paarisarv tähendas salasoovide täitumist.
Jaaniöö annab viimase võimaluse enne suurt suve allikaveega näopesemisest ilusat nägu ja tugevat tervist loota. Teine soodus ettevõtmine on näopesemine jaanikastega või koguni kasteses rohus püherdamine (seda on soovitatud teha alasti, ja see komme on tuntud samuti teistelgi rahvastel).
Jaani-nimeliste auks panid neiud jaanitulel Jaanidele lillepärjad pähe. See komme on enam levinud Lõuna-Eestis. Pärja pähepanekuks iseendale, selleks et oma tulevast unes näha, on ainus võimalus jaaniööl. Erinevate õpetuste kokkuvõttena on siin esile toodud kõige olulisemad nõuded. Pärg tuleb punuda endanopitud õitest või taimedest, kõige sagedasem on nõue, et neid peab olema üheksat liiki. Teine oluline nõue: pärg tuleb pähe panna ristteel ja kesköötunnil. Kolmas: pärast seda ei või kellegagi kõnelda ega ka tagasi vaadata. Neljas: pärg tuleb ööseks peapadja alla panna. Eesti Rahvaluule Arhiivis on rohkem kui üks teade selle kohta, et unes nähti isikut, kellega hiljem tõepoolest abielluti.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rk_tahtpaevad/rk_suvi/rk_jaanipaev
Russowi kroonikas (1584) leidub lõik jaanitule kohta, õigemini – pööripäevapühade kohta. Jutt on 16. sajandi keskpaigast. Sellal kuulus suvealguse tähistamine enam kui ühele tähtpäevale. Märgitud on viidipäeva (15. juuni), peeterpaulipäeva (29. juuni) ja heinamaarjapäeva (2. juuli).
“Ei ole ka võimalik lühidalt jutustada, mis hirmus lugu siin ka püha Jaani tulega oli. Sest neil kolmel ööl: püha Jaani, Peetri-Paavli ja Maarja mäekäigu ööl ei olnud üheski linnas, alevis, mõisas ega külas, mitte ühtki maha arvatud, muud midagi näha kui aina rõõmutulesid kõigel maal. Ja sealjuures tantsiti ja lauldi ja karati kõige lustiga ja ei antud armu suurtele torupillidele, mis igas külas väga tuntud olid.”
Teises samalaadi kirjelduses viidipäeva ning jaanipäeva kohta on pikemalt peatutud vahakujukeste panemisel ohvriannina Pirita kloostri altarile (klooster hävitati venelaste poolt 1577. a.).
“Siis toodi sinna ka mitu lasti õlut Tallinna linnast ja kõigist kõrtsidest ja küladest ümberkaudu. Ja kui talupojad ja nende naised ja tüdrukud oma ohvrid, vahast tehtud küünlad, hobused, härjad, vasikad ja lambad altarile olid pannud, et nende loomad hästi kosuksid ja terved oleksid, siis keerutasid naised ka ühe killingi või penningi kolm korda ümber pea ja viskasid siis altarile ja läksid minema.”
Kirjeldus jätkub krooniku halvustava vihjega talurahva aadressil: nende meelest olevat tegemist jumalateenistusega. Niipea, kui ohvriand viidud, alustati laulu, tantsu ja karglemisega, saateks “suur jörin suurtest torupillidest”.
Vanasti peeti jaanipidu ka mõisates, ja mitte üksi mõisateenijatele, vaid ka ümberkaudsete külade elanikele. Selleks puhuks pruuliti rohkesti õlut. Meelelahutuste seas olid olulisel kohal mitmesugused jõu- ja osavusmängud: kotisjooks, köievedu jts. Üks mõisapidude harrastusi, mis talurahvale siiski omaseks ei saanud, oli eseme äratoomine sileda posti otsast.
“Jaaniõhtuti korraldas Sangaste krahv alati lossis peo. Pandi püsti pikk post, posti otsa laud, laua peale igasugused asjad: mänguasjad, püssid, noad, maiustused, kes ronis posti otsa, võis võtta ühe asja, mis kõige rohkem meeldib. Teised ronisid poolde posti, mõni hädaga ka üles. Üks noormees käis 3–4 korda. Mõisnik läks juurde, katsus püksisääri, need olid tõrvaga koos. Ütles. “Sulle küllalt, las teised ronivad.”” (Sangaste, 1966) Redeliga viidi posti otsa veel rahakotte, kaelarätte, põllesid, tubakakotte. Sangaste krahv Berg oli talurahva seas lugupeetud, tema lossis tavatseti käia ka mardi- ja kadrisandis.
Tantsudest on nii mõisa-jaanitulel kui seltsimajade jaanipidudel nimetatud polkat, padespaani, leilendrit, valtserit, krakovjakki. Jooksu- ja tagaajamismängudest on eelistatud “Tagumist paari”.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rk_tahtpaevad/rk_suvi/rk_jaanituli_vanasti
Jaanipäev on iidne suvepüha, aasta tähtsam püha. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituld tehakse tänagi, see tava on üsna vähe muutunud viimase saja aastaga. Kui, siis ehk seevõrra, et sajandi eest oli jaanituli sagedasti paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema.
Jaanituli
Paljud rahvad seostasid jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega. See kehtib ka eestlaste kohta. Jaanilõkkeks koguti aegsasti puid ja muud põletusmaterjali. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud 'leedutuli'. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka tube, nagu suvitsepühade ajalgi. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol – see näitas, et neiu oli tähelepandav. Kuid palju rõõmu tõi oma perega kaskede järel käimine - eriti lastele, kellel see käik alustaski pühad. Kaseoksi raiuti toodud puude küljest kohe ka jaanisauna viha jaoks. Noorte lehtedega kasevihad muutsid sauna ja saunalised eriliselt lõhnavaks.
Tule jaoks kasutati ära kogutud puud, 1970. aastatel ka näiteks vanad autokummid, millest sai suure tossulõkke. Tulle visati igasuguseid puuesemeid, põletati vanu paate, mõnikord ka käbisid. Värvilise tule saamiseks visati lõkkesse mõnikord ka kemikaale. 20. sajandi algupoole peeti jaanitule suitsu tervendavaks, mistõttu oli tavaks juhtida piimakari ümber tule, inimestel aga käia läbi selle suitsu. Viimane juhtub lõkke ääres istudes tavaliselt nagunii. Ida-Eestis oli levinud tava hüpata üle tule (peetakse pigem slaavi kombeks) ja Lõuna-Eestis tava ehtida lehmi pärgadega (peetakse balti-mõjuliseks kombeks).
Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. Laulmine on jaanitulest lahutamatu, nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Viimasel poolsajandil on lõkke ääres tihti kõlanud kitarrisaade, sest populaarset pilli oskavad paljud mängida ja seda on lihtne kaasa võtta. Meenutagem, et 19. sajandil kuulus väiksemate koosviibimiste juurde kannel, suuremate pidude juurde lõõtspill - peamine tantsumuusika instrument. Mitmel pool maal mängisid enne Teist maailmasõda kohapealsed jazzorkestrid, pasunakoorid, hiljem muudki populaarse muusika ansamblid, kes saatsid estraaditähti. Viimastel kümnenditel on aga taaselustatud torupillimuusika, üha enam on ka lõõtsa- ja karmoðkamängijaid. Poolsajandi uueks jooneks on naispillimeeste, eriti peopillimeeste arvu äkiline suurenemine. Kuid ega pillimäng pole jaanitule juures kohustuslik element. Muidugi on alati lauldud ja juteldud ka lihtsalt niisama. Laste jaoks oli see öö, mil võis olla päikesetõusuni üleval, samuti nagu aastavahetusel nääride ajal.
Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade paadiga sõidetud, põletatud seal tõrvikuid või küünlaid, mis hämaruses – pimedaks ju õigupoolest ei lähegi – peegelduvad tumedal veel.
Ennustamine
Jaanipäeva juurde kuulub rida maagilisi, kuid igal juhul romantilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie otsimine. Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli. 20. sajandil oli jaanitulelt tavaks minna kahekesi sõnajalaõit otsima. Ikka koos kalli kaaslasega.
Varasemate romantiliste ennustustavade hulka kuulub ka üksinda salaja jaaniõite korjamine. Erinevaid õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat. Eestis on üsna palju inimesi, kes kinnitavad, et nad nägid oma tulevase kaasa ära just sel viisil toimides. Muide, ka mõne folkloristiga on nii juhtunud.
Kuna tegemist on aasta lühima ööga, siis oli tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigused – talurahva nuhtluse – ja aitama olla terve.
Erilisi omadusi oli teistelgi jaanilaupäeval leitud esemetel või sooritatud toimingutel. Näiteks jaanilaupäeval saunas ihu külge kleepunud vihalehega sai armastust võita.
Viimast korda oli võimalik nõiduda naabrite piimaõnne endale, edendada karja- ning viljakasvu.
Kunagistest ohvripaikadest ja -kommetest on säilinud üksnes jaanipäeval Meeksi kirikust paremal, Meeksi oja teisel kaldal asuvale Jaanikivile andide viimise tava. Legendi järgi olevat kivil istunud ja jalgu puhanud püha Jaan. Jaanikivi kohta räägib vana hoiatusjutta, et kohalik mõisnik olevat lasknud kivi tükkideks lõhkuda ja tükid karjalauda sisse müürida. Selle järel olid alanud õnnetused, loomad surnud ja mees ise jäänud haigeks. Viimaks lasknud ta kivitükid vanasse kohta tagasi viia. Rahvaluulearhiivis on mitmeid fotosid Jaanikivile ohverdamisest. Tänapäevani käivad haiged vigastatud kätt või jalga kivi vastu surumas ja sinna ande viimas.
Töökeelud
Tegemist oli nii olulise pühaga, et anti vaba päev karjasele, teenijarahvale ja muidugi noortele. Toimetati üksnes hädavajalikke toiminguid, välditi karja sattumist võõra silma ette, et seda ei saaks ära nõiduda ega kahjustada.
Jaanilaulud
19. sajandi lõpul kõlasid jaanitulel veel arhailised jaanilaulud, milles kutsuti kõiki tule äärde. Kes tulemata jätab, see pidi unine ja karvane saama, tema ettevõtmised lörri minema. Lõunaeesti jaanilaulud sarnanesid tugevasti läti lauludele nii oma viisi kui ka refrääni 'liigo, liigo' poolest.
Jaanitulel lauldi juba 19. sajandil palju uuemaid laule, ringmängulaule ja igasuguseid parajasti populaarseid viise. Peamine oli laulmine ja üsna loomulik, et noorrahvas eelistas vanade laulude kõrval moodsaid laule ja tantse.
Rituaalsed toidud
Sõir (Lõuna-Eestis), kohupiimakorbid, piimatoidud. Väga oluline oli jaaniõlu ehk vanapäraselt jaanikahi.
Ristija Johannes
Ristija Johannes sündis umbes kuus kuud enne Kristust ja oli tema emapoolne sugulane. Saanud kõrbes elades valgustuse, liikus ta Jordani jõe äärde. Kütkestava jutlustajana pööras ta paljusid oma usku, oli kuulus prohvet ja ristija, mille tõttu pälvis juba eluajal hüüdnime Ristija Johannes. Johannesega on seotud mitmed tuntuimad ja maailmakirjanduses korduvalt läbikirjutatud lood, mille hulka kuulub lugu tema äkilisest surmast. Nimelt nõudis noor tantsija Salome valitsejalt, kes oli lubanud täita iga ta soovi, et talle toodaks kandikul Ristija Johannese pea. Salome sai soovitu, ehkki valitseja kahetses oma rumalat lubadust ja rahvas oli löödud prohveti totrast surmast. Ristija Johannese surmapäevaks peetakse 29. augustit, eriliselt ja tuletegemisega tähistatakse aga jaanipäeva, 23.juunit. Lugematult pärimust on selle kohta, kuhu jäid Johannese keha ja tema pea, selgus ja üksmeel aga puuduvad. Paljude rahvaste rahvaluules on temaga seotud legende, laule ja loitse. Nii ka Eestis, kus ta kannab nime Jaan.
Mida teised teevad
Taanis tehakse jaanituld, kuid näiteks Rootsis süüdatakse tuli üksnes kitsal alal vastu Taani piiri. Mujal püstitatakse hoopis maipuu, mis on ehtitud roheliste vanikute, lillede ja lintidega ning mille ümber rõõmsalt tantsu lüüakse. Suured maipuud püstitatakse Rootsi linnades tänini. Seal esinevad rahvariietes tantsijaid, pered võtavad kaasa piknikukorvid ning vaatavad pealt laste ja noorte lõbutsemist. 1998. aasta Lundi jaanipeol oli uusasukaid märgatavalt rohkem kui rootslasi – maipuu ümber kogunenud rahvusrühmad tähistasid suve suurpüha, rootslased olid enamasti maakodudes või vaiksemates paikades. 2003. aastal oli Gotlandi saarel Visby linnas maipuu püsti veel keset augustikuud. Soomes nihutatakse uuemal ajal jaanipäeva tähistamine lähemale nädalavahetusele.
Sõnajalaõis
Kaunis õis, mis puhkeb jaaniööl lühikeseks ajaks ja annab oma noppijale rikkuse, õnne, kõigi lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise võime, teadmised kõigi maailma asjade kohta. Sõnajalaõit tuli reegline otsida üksinda, seejuures ei tohtinud pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega kohkuda ka kõige koledamatest olenditest, kes lähedale kippusid. Ei tohtinud ka hüüdmise peale ringi vaadata ega sellele vastata. Leitud õis tuli viia kohe metsast välja.
Meiud ehk maipuud
Meiuks kutsutakse Eestis peamiselt suvistepühadeks ja jaanipäevaks, mujal Euroopas maipühadeks ehk maipäevaks toodud kaske. Inglismaal on meige toodud koju juba 14. sajandil. Hiljem noorte tava taandus, sest kirik oli säärase lõbutsemise vastu. Meiud viidi koju, osa ehiti pidulikult riideribade ja lillepärgadega ning tantsiti ja lauldi nende ümber. Eestis on keskajal ja hiljemgi Tallinnas tähistatud maipäeva karnevali ja maikuninga valimisega. Meigusid pole toodud siiski üksnes maipäevaks, vaid näiteks Inglismaal ka suurel neljapäeval või suvistepühade ajal, hiljem see tava taandus.
Puhastava toimega kased/kasevitsad kuulusid teistegi pühade juurde (mardi- ja kadrivitsad, jõuluvana vitsakimp), nendega löömine pidi tagama inimeste ja loomade tervise. Kasevihast sabaga kastsid maskeeritud pererahvast, kasevihtadega vihtlemine kuulus ravimaagia ja pulmatavade juurde. Kased kuuluvad ohvripaiga ja ohverdamise juurde.
Taive Särg muusikast jaanipäeval
Jaanilaulud kuuluvad jaanipäeva kombestikku ja neid lauldi tule juures. Olemasolevad jaanilaulude tekstid ei ole tavaliselt kuigi ulatuslikud, enamasti räägitakse neis talumajapidamise edenemisest (rohketest piimasaadustest, hea kaera kasvamisest) ja tule tegemise tähtsusest (kes ei tule jaanitulele, jääb laisaks, tema majapidamine ei edene). Laulude iseloom viitab pigem maagilisele kui meelelahutuslikule otstarbele. Võib oletada, et regivärsilisi jaanilaule lauldi samuti üheskoos või eeslaulja ja kooriga nagu teisi tavandilaule, mõnikord võib-olla ka üksi. Loitse lausuti üksi.
Jaanipäevaseks meelelahutuseks oli ka kiikumine kiigelauludega, erinevad mängud koos vastavate lauludega, tants ja pillimäng. Mulgimaal on jaanitule juures mängitud Nukumängu, see esineb seal sageli refrääniga jaanika (sisu järgi on tavaline refrään nuku).
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.gossip.ee/articles/4119-rahvakalender-jaanipaeev?locale=et