Eesti tähtpäevad: 01.05 Volbripäev. Kevadpüha. Töörahvapüha
Uuendatud 2020-03-12 20:17:05
Suurema osa inimeste jaoks seostub 1.mai vaba päeva ja volbriöö pidudega. Kuupäeva tegelikku sisusse ei süüvita. Bioneer uurib, mida me siis täna tähistame.
Volbriöö ja –päeva nimi arvatakse tulenevat abtiss Walpurgalt (710-799; Saksamaa), aga tema isik ja teod on tänapäeva inimeste teadvusest suuresti ajahauda kadunud. Katoliku traditsioonides austati Walpurga abtissi kui nurganaiste, talupoegade ja koduloomade kaitsepühakut. Usuti, et ta edendavat põlluviljade kasvamist ning aitavat koerahammustuse, marutõve, katku, köha ja silmahaiguste vastu. Sisulist seost abtiss Walpurgal päevaga ei ole. Nimi jäi päevale külge, kuna Heidenheimi benediktiini kloostri juhataja kinnitati pühakuks just sellel päeval.
Seejuures kiriklikult tähistati keskajal 1.mail hoopis pühade apostlite Filippuse ja Jakobuse päeva. Kahtlustatakse, et Filippust ja Jakobust hoiti au sees vaid kristlusekaugeks kujunenud volbripäeva tõrjumiseks, ent seda edutult. Rahvakalendri tähtpäeva osana mäletame vähetuntud kloostriülemat veel nimepidi, aga apostlitest ei teata tänapäeval sedagi.
Märksa laiemalt on levinud maitule tegemise komme, mis pole siiamaani päriselt hääbunud. Lauri Vahtre raamat „Maarahva tähtraamat“ tsiteerib maitulest rääkides Eesti vanasõna: “Jaanituli tetti orre otsa üles, maituli tetti maa peale.” (Otepää). Raamatus rõhutatakse, et üksiku teate põhjal ei tohiks teadagi järeldusi teha, ent rahvatarkuses võib peegelduda nende kahe lõkke sisuline erinevus. Jaanituli süüdatakse Päikese auks (sellepärast pandi kõrgele kohale ja ridva otsa) ning maituli tähendab talvedeemonite lõplikku allajäämist metsas ja nurmel.
Eesti traditsioonides on mõningaid jälgi germaanlaste müütidest, mille kohaselt nõiad Walpurgi ööl Blocksbergil sabatit peavad. Tundub, et kõige vähem reaalsusega haakuv põhjus, on kõige pikemaks ajaks rahva mällu sööbinud. Seda peamiselt volbriöö lõbusate ürituste tõttu. 1.mai tähistas eestlaste jaoks ka õitsilkäimiste algust.
Tänapäeval on 1. mai rahvusvahelise tööpühana omandanud sootuks uue sisu. Alguse sai veel hiljutine 1. mai pühitsemine 1886. aasta streigist Chicagos. Nõuti 8-tunnist tööpäeva ja streik lõppes politsei ja mässuliste vaheliste kokkupõrgetega. Võib siiski arvata, et ameerika töölised ei valinud seda kuupäeva juhuslikult.
Vikipedia kirjutab Chicago streigi kohta: “See oli esimene maipüha, tulevane anarhistide peamine tähtpäev. Selle päeva kohta kirjutas Chicago anarhistlik ajaleht “The Alarm”, et “ühegi tehase ega töökoja korstnast ei tõusnud suitsu, oli nagu kirikupüha ajal”. 1. mail streikisid pooled Chicago töölised. Chicago töölisliikumist juhtisid anarhistid. See linn oli saanud ametiühingu- ja töölisliikumise keskuseks.“
Samuti on tõenäoline, et 1. mai proletaarse tähistamise kiire levik Euroopas oli seotud siinsete rahvaste maipäeva tähistamise vana traditsiooni olemasoluga.
Katrin Lipp
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.bioneer.ee/eluviis/ilu/aid-289/RAHVAKALENDER%3A-1.mai-t%C3%A4hendab-volbrip%C3%A4eva-ja-maitulesid
1. mai oli 20. sajandil pikalt tuntud ka kui töörahvapüha (maipüha), mille juurde kuulus maiparaad. Selle päeva tähistamine sai juba 1862. aastal alguse Ameerikas Chicagos ja on üks neid 19.-20. sajandi pühi, mis leidis märkimist Euroopa tööstusriikides ja -keskustes. Eestis algas avalik ja suurejooneline maipühade tähistamine nõukogude võimu kehtestamisega, eeskätt Teise maailmasõja järel kui üks olulisi riigipühi. Ametlikud rongkäigud, millest tuli osa võtta õppuritel ja töötajatel, toimusid suuremates linnades ja maakonnakeskustes hommikupoolikul, õhtupoolik oli vaba. Sündmust kajastati raadio ja TV vahendusel ja selle meedia pool on võrreldav tänaste jõulupühadega. Spetsiaalne muusika, temaatilised intervjuud, kõned ja kontserdid olid aga enamikule rahvast kevadtööde ja koristamise kõrval vähetähtsad. Pärast Teist maailmasõda on 1. mai koos paari järgneva päevaga olnud suurem koristus- ja aiatööde aeg, kui põletatakse lõketes oksi ja prahti, kaevatakse maad ja korrastatakse aedu.
Töörahvapüha on iga-aastane (Euroopas 1. mail) tähistatav rahvusvaheline tähtpäev. Töörahvapüha tähistamise traditsioon on alguse saanud 19. sajandil Ameerikast. Alates 1880. aastast tähistatakse USAs ja Kanadas töörahvapüha septembri esimesel pühapäeval. Austraalias on töörahvapüha oktoobri esimesel esmaspäeval. Uus-Meremaal on töörahvapüha neljandal oktoobri esmaspäeval. Suurem osa maailmast tähistab töörahvapüha 1. mail. Saksamaalgi on 1. mai alates 1933. aastast riiklik püha.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.eelk.ee/~kkaarlike/kuupaev/0105.htm
Ammu enne seda, kui 1. maist sai 1889. a. töörahva solidaarsuse päev, oli see Lääne-Euroopas suve saabumise püha rongkäikude, pidustuste, mängude ja tantsudega, maikrahvi ja maipruudi valimisega, lillede ja roheluse toomisega kodudesse. Selliselt tähistati mai vastuvõttu ka Eestis, kuid põlisrahvas siia ei puutunud. Maipidudest imbus üht-teist ka Dorpatisse – Tartu Ülikooli korporantide üritustesse. Tänapäeval on maipidu taaselustatud atraktsioonina Tallinnas Mustpeade majas ja hoogu on saanud ka 1. mai tähistamine tudengipühana, eeskujuks põhjanaabrite vappu.
Tartus toimub üliõpilasühingute atribuutikaga rongkäik ühislaulude ja puhkpillimuusika saatel Raekoja ette, kus linnapea annab volbriööks võimu linnas üle tudengitele, seejärel siirdutakse ülikooli ette rektorit tervitama. Siin lauldakse üliõpilashümnist “Gaudeamus” sõnad “Vivat academia”. Järgneb Karl von Baeri monumendi pea pesemise atraktsioon Toomemäel. Konventides toimuvad üliõpilasorganisatsioonide kinnised üritused; vastastikused külastused ja pidutsemine kulmineeruvad keskööl.
1. mai on ka naispühak Valpurga mälestuspäev. Varasemas eesti traditsioonis oli volbripäeval soovitav oad-herned maha külvata. 1. mai eelõhtul tehti tuld, kuid seda ei nimetatud volbrituleks, vaid maituleks. Erinevalt jaanitulest tehti maituli alati maa peale: “Mai maas, jaan jalal”. Suveks peredesse tööle tulnud noored said omavahel tuttavaks, tule ääres aeti juttu, naljatati, mängiti ringmänge, lauldi ja tantsiti.
Nii nagu minevikus on 1. mai olnud mitmesuguse eri tähendusega püha, nii ei haaku üliõpilaste kevadpühade tavand ka praegusajal volbripäeva tavandiga kuigi hästi. Volbripäevast on saanud nõidade päev, mille tähistusse kuuluvad nõidade sabatit imiteerivad peod. Osalejateks on vanusegrupid abiellumisealistest noortest lastepäevakodude kasvandikeni. Saksamaa rahvausundis kogunevad nõiad volbriööl Hartzi mäestikku Blocksbergi-nimelisele mäele, eesti traditsioonis märgib loksperile sõit lihtsalt luua seljas kihutamist mis tahes kohtumispaika. Üks selline kooskäimiskoht on Sõrve säärel. Kõige olulisemaks nõia tunnuseks ongi rollimängus luud, eelistatud on parukas või hästi salkus juuksed, pika või kongus ninaga näomask, rätt, pikk seelik, (lapitud) põll, eredavärvilised sukad. Diskoteekides jm. peetavatele volbriõhtutele pääsevad nõid-külalised tasuta, korraldajad reklaamivad “õudusi”.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rk_tahtpaevad/rk_kevad/rk_maipyha