Eesti tähtpäevad: 01.04 Karjalaskepäev. Naljapäev
Uuendatud 2020-03-12 20:17:05
Ühe teate järgi Vigala kihelkonnast on meil koolis aprilli tehtud juba 1860. aastal. Niisiis, kui Eestis kooliharidust andma hakati, võeti see Lääne-Euroopa tava “õppekavasse” sisse.
Oleneb õpetajate huumorimeelest ja õpilaste mõistlikkusest, kas aprillinaljal koolis kohta on. 1931. aastast on rahvaluulearhiivis kirjapanek, kuidas kontrolltöö ajal üks õpilane demonstreerinud mahakirjutamist, õpetaja aga pidi tema tegevust aina jälgima, kuni spikri kätte sai. Kuid paberitükile oli kirjutatud vaid kolm sõna: “Aprill! Aprill! Aprill!” Tänapäeva õpetajad kurdavad, et lapsed ei oska midagi huvitavat välja pakkuda, ütlevad: ““Õpetaja, teie selg on kriidine” – ma saan ju kohe nende kavatsusest aru!” Tavalisemad valed õpetajale on: klassipäevikule pannakse teised kaaned, kriidi asemel on suhkrutükk, “puudujad” on pinkide all peidus, õpetaja tool on madalamaks kruvitud. Või siis tunnistavad lapsed, et aken läks katki või on kodune ülesanne tegemata. Õpetaja omakorda käsib kontrolltööde vihikud välja võtta ja kirjutab tahvlile teemaks: “Aprill!” Kuid on koole, kus huumoripäeva korraldamine on lausa traditsiooniks saanud.
Aprillinalja eelkäijaks on Eestis mitmesugused naljad asjassepühendamatuga. Ennejõulusel jõuluvorstide valmistamise ajal saadeti keegi teisest perest vorstipainepakku tooma, öeldi, et vorstid ei paindu muidu rõngasse. Teisest perest anti mingi suur ja raske puukolakas vastu, et võta, pärast aga naerdi pealegi. Käsutäitjale sai selgeks, et nõmedaid käske ei tule pimesi täitma joosta, vaid ka ise mõelda osata. Üks koht, kuhu Lääne-Euroopas heauskseid käsutäitjaid saadeti, oli apteek. Apteekidest sai vanasti igasuguseid rahvapäraste nimetustega rohtusid osta (näiteks mustaussituhka – tegelikult meditsiinilist sütt). Aprillinalja saamiseks aga saadeti keegi tooma sääserasva, või hakitud kirbujalgu, või käoõli, või roosakasrohelist tinti. Eestis öeldi aprillisaajale: “Aprillisiga, 12 põrsast taga!”, mujal on populaarsed aprillieesel, aprillikits või -sokk, aprillivasikas või -härg, ka lihtsalt aprillinarr. Selle peale näidatakse veel pikka nina ka.
Kui 1920. aastatel hakati Eestis trükikodades oma postkaarte trükkima, elavnes üksteise narrimine aprillikaardiga. Nii nagu praegusajal kasutatakse jõulu- ja uusaastakaartide saatmisel sobivaid salmikesi ning kohaldatakse neid adressaadile sobivaks, tehti ka sellal. Eriti oluline oli noortevaheliste suhete “klaarimine”, kusjuures mõnigikord tähendas tõrjuv hoiak vist küll pigem sümpaatia-avaldust.
Kirja avad rõõmuga,
usud: kalli käest on ta.
Aga näed sa, pikka nina
teen aprilliks ainult mina.
Aprilli tahaks teha ma
nüüd, noormees, sulle salaja,
sa hoia minust eemale,
aprill, aprill on tõesti see.
Nõukogude korra ajal aprillikaarte ei trükitud, kodus ja koolis, sõprade ja tuttavate ringis tehti siiski üksteisele aprilli. Näiteid: “Kaubakontoris on koosolek”; “Sulle on telefon”; “Poes müüakse tšehhi kummikuid” (s.o defitsiitset kaupa). Mõned aastad enne Eesti taasiseseisvumist leidsid aprillinaljad koha ajalehtedes. Meelsasti imiteeritakse uudiseid ja kuulutusi, näiteks ajalehe “Edasi” 1988. a. 1. aprilli numbris: “Ehitusorganisatsioon vajab püsitööle migrante. Soodustused tööjõumaksustamisel (võetakse 16 000 rubla paarist). Teat. Betooni 9, tel 6 17 79.”
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rk_tahtpaevad/rk_kevad/rk_1_aprill