Uuendatud 2020-03-12 20:17:05
Täna on tõnisepäev. Selle rahvakalendri püha teised nimetused – tõniksepäev, tinnüspää, aga ka taliharjapäev ja kesktalvepäev – viitavad kahele olulisele poolele selle päeva tähenduses: see on vana kultuspüha ja talvepoolitaja.
Tõnisepäevaks pidi olema alles pool inimeste ja loomade toiduvarust. Nagu muudelgi talvistel tähtpäevadel, peeti oluliseks päeva pikenemist kukesammu võrra. Tõnisepäeva ilm ennustas ette suveilmu ja viljakasvu. Tuntuim ütlus on: kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg.
Pikki sajandeid ühendati tõnisepäeva koduhaldjale ohverdamise ja sigadeõnne tagamisega. Seejuures on omavahel põimunud pühast Antoniusest lähtuv pärimus ja koduhaldjas Tõnni kultusega seonduvad kombed. 20. sajandi alguses olid Lääne-Eestis säilinud Tõnni kuju, temaga seonduvad ohvrikombed ja uskumused. Lääne- ja Lõuna-Eestis, eriti Setumaal tähistati tõnisepäeva seapea ja kruubisupi söömise ja austavate, vargsi viidud ohvriandidega 20. sajandi lõpuni. Selle juures lausuti karja- ja viljaõnne tagamiseks tõnnipalve.
Tõnnile viidi ohvreid veel siis, kui uudseviljast, -piimast või -lihast midagi valmistati, olulisem ohvriaeg langes üldse sügisele, kuid vajadusel viidi andeid neljapäeviti ja muudel maagiliselt olulistel aegadel.
Setudel oli tavaks näidata tõnisepäeval sigadele päikest. Lääne-Eestis seevastu näiteks aeti sigu välja vastlapäeval, nende edenemiseks veeretati ümmargusi puukettaid, viidi seakonte lakka ja lausuti palveid. Selle põhjal on kalendri- ja usundi-uurijad tuletanud mitmesuguseid seoseid sea- ja päikesekultuse vahel.
Tõnisepäeval käidi mõnel määral külas ja peeti pidusid. Selle kohta on rohkem andmeid Setumaalt, kus mitmetes külades peeti nn praasnikut, kuhu kutsuti sugulasi paariks päevaks pidutsema. Mujal Eestis telliti 19. sajandil kõrtsis mokalaadal endale sulaseid ja tüdrukuid. Peremees andis käsiraha, mida hiljem palga juures ei arvestatud; lepingu kinnituseks tuli välja teha.
Kariloomadele anti leiba
Tõnisepäeva puhul käidi kariloomi tervitamas ja pakuti neile leiba või lüpsiku pealt süüa. Loomadel on lastud nuusutada nendega seotud tarbeesemeid ja riistu; on kantud leiba ümber karja, et kari edeneks. Loomadele pakutud leivapäts küpsetati eraldi. Mõnel pool visati pool pätsikest uksest välja Tõnnile ja teine pool ahju, et tagada viljaõnne.
Tõnisepäeva öösel käidi võõra lamba pead pügamas, sellest villast sai kaitsevahendi kohtu ja saksa viha vastu. Muidugi oli sellise teguviisiga võimalik ka teise lambaõnne pidurdada. Lõuna-Eestis viidi hommikul kolm hargitäit sõnnikut põllule, viijale pakuti liha. Seegi komme oli mõeldud loomade kaitseks ja vilja edenemiseks.
Eestis on talve keskmeks peetud taliharjapäeva, tõnisepäeva, küünlapäeva, paavlipäeva ja käädripäeva. Folkloristid on vaielnud taliharjapäeva õige kuupäeva üle ja kalendritesse on pandud see valikuliselt 14. jaanuari peale, kuid traditsiooniliselt on ka 17. südakuu päeva talve harjaks peetud. Püha tähendus on aga see, mispärast seda meeles pidada ja pidada.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.bioneer.ee/eluviis/ilu/aid-9965/RAHVAKALENDER%3A-T%C3%B5nisep%C3%A4eval-s%C3%BCnnib-h%C3%BClgel-esimene-poeg
Tõnisepäeva – pühak Antoniuse mälestuspäeva (17. jaan.) luteri kirik jumalateenistusega ei tähista. 19. sajandi teisest poolest hakkas usk selle päeva maagilisse mõjusse ikka enam ja enam taanduma ja 20. sajandi keskpaiku seda päeva paljudes paikades enam pühaks ei peetud.
Eriti Põhja-Eestis on tõnisepäeva tavandisse sisse sulanud kujutlus talvekeskmest. Siia kuuluvad vanasõnalaadsed ütlused: talv läheb pooleks; talv keerab selja; tõnis on talve harja peal; talve selgroog murtakse katki; külma süda läheb lõhki; päike hakkab siitpeale riiet pleekima; iga päev läheb kukesammu võrra kevade poole; päev on ahjukütmise võrra (ahjukütmiseks kuluva aja võrra) pikem; tuline kivi visatakse vette; pool inimesetoitu ja pool loomatoitu peab veel varuks olema; kanadele antakse “võti” kätte (peavad ise väljast süüa otsima); karu keerab pesas teise külje; merre sünnib esimene hülgepoeg; putukatele tuleb hing sisse; kõrred hakkavad lund vihkama. Mõnedki niisugustest loodusemärkidest on Lõuna-Eestis seostatavad küünlapäevaga.
Lastele tehti need ütlused piltlikult selgeks. Näiteks öeldi: “Tõnisepäeval kõnnib üks väike poisike – Tõnis ehk külmapoiss katuseharja pidi. Ta kõnnib seal varahommikul enne valget, tuleb vara tõusta, kui teda näha tahad.” Ka matkiti pakase paukumist, kaikaga vastu tareseina lüües, ise seletati, et nüüd läks talveselg pooleks. Karu talveune kohta võis seletus kõlada niimoodi: “Isa ütles, et täna on siis pool talve mööda. Karul on jo üks käpp peen, keerab teise külje ja hakkab teist käppa imema, et saab kevadeks ühejämeduseks. Muidu, kui üks on peen ja teine jäme, siis karu ei saa käia, kukub küljekile.”
Nii nagu teistegi aastajaotustähtpäevadega, seostub tõnisepäevaga õige mitmeid ilma- ja saagiendeid. Päikesepaistet peeti heaks endeks: tuleb hea kevad ja ilus suvi, ees on viljarikas aasta, kasvab ilus rukis ja tuleb ilus heinaaeg. Öeldi koguni, et kui sel päeval niigi palju päikesepaistet on, et mees selle ajaga jõuaks maast hobuse selga hüpata, siis saab ikka heina ära teha.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rk_tahtpaevad/rk_talv/rk_t6nisepaev
Enne kui majahaldjale ohverdamise komme minevikku jäi, jõudis see kuigivõrd seostuda kindla kuupäevaga. Ühe Kose kihelkonnast 1929. a. üles kirjutatud teksti järgi oli seos tähtpäevaga selline: “Käru pool oli hiljuti veel tõnnivakk. Sinna pandud kõiki viljasorte, toite ja igasugu varandust, mis majas leidus. Tõnisepäeval löödud vakk ümber, vana sisu puistatud välja ja pandud uuesti täis.”
Tõnisevaka täitmise komme on seakasvatusega seotud kombestikust üsnagi lahus, samuti pole kogu maal selle päeva toiduks olnud sealiha. Põhja-Eestis oli kombeks seapead süüa jõulutoiduna. Lõuna-Eestis tehti seda tõnisepäeval. Küünlapäeval söödi seakülge, vastlapäeva toit oli seajalad, külvipäevaks keedeti seasaba. Mõnevõrra tulid arvesse muudki tähtpäevad – madisepäev (24. veebr.) või jüripäev (23. apr.).
Tegemist oli rituaalse toiduga. Veel 20. sajandil oli üldteada, et kui süüakse odrakruupide, ubade või hernestega keedetud seapead või -kõrva, edenevad sead hästi. Eriti Võrumaal viidi tõnisepäeval Tõniselegi sellest toidust osa. Siin on 1977. aastast pärit kirjapanek Rõuge kihelkonnast. “Tõnisepäeval keedeti ube seapeaga. Meie enam Tõnisele ei vii, aga ema küll rääkis, et pehme liha viidi Tõnisele. Metsas oli tõnnivakk. Siis kasvas kõik hästi.” Võrumaa toiduviimise võttis ette perenaine või mõlemad perevanemad; ohvriand “Tinnüsele” viidi väljapoole kodu kuhugi põõsa või puu alla.
Lõuna-Tartumaal ja Võrumaal on tõnisepäevale kandunud ka linakasvumaagiat. Lasti liugu, et kasvaksid pikad linad. Põhiosa töödesse ja toimetamistesse puutuvast kombestikust on siiski seotud seakasvatusega. Siin on kombekirjeldus Vastseliinast (1972). Linasugemisel tõmmati linapeo läbi linaharja metallpiide siledaks.
“Soeti linu, siis algas ketramine. Siis pidid siledad sead saama, kui sel päeval linu soeti. Ei võidud vokki kedrata, siis hakkasid sead nii tiirutama kui vokiratas. Keedeti seapea.” Keelu juurde kuulus veel põhjendus, et sigadel hakkaks pea ümber käima, nad jääksid kõhnaks ja tõbiseks, või tükiksid suvel alatasa aedikust välja. Ka õmmelda ja nõeluda ei tohtinud, et sead läbi aia ei tungiks, jne. Mõnel pool hoiduti targu kõikidest töödest ja on loomulik, et kasutati võimalust üksluiseks muutuvast argielust vahelduse otsimiseks.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rk_tahtpaevad/rk_talv/rk_t6nisepaeva_maagia