Uuendatud 2020-03-12 20:17:05
Arvo Pruljan
Kalendrimõttemängud
Meie praeguse kalendri aluseks on Vana-Egiptuse päikesekalender, millele 46. aastal eKr lisati Julius Caesari käsul ja Egiptuse tähetarga Sosigenese juhatusel Lähis-Idas käibinud kuukalender. Kokku moodustus kuu-päikesekalender. Tähtsamaid päikesekalendri tähtpäevi, nagu jõulud ja jaanipäev, tähistame tänini suurelt igal aastal. Näib siiski, et muistses Põhja-Euroopas on päikesekalendri kõrval olnud oluline ka looduskalender. Eesti rahvakalendri talvistest tähtpäevadest ulatuvad taliharjapäeva juured tõenäoliselt looduskalendrisse ja küünlapäeva omad päikesekalendrisse.
Õietolmudiagrammide põhjal otsustades on Eestis ligi 4000 aastat kultuurkõrrelisi kasvatatud ehk põldu haritud, nagu on kirjutatud arheoloog Valter Langi toimetatud üllitises „Muinasaja teadus 3". Maaharimine sõltub aga otseselt päikese aktiivsusest, mistõttu on päikesekalender põlluharimise paratamatu osa. Nii Egiptuse kui ka Ameerika muistsed põlluharijad on kasutanud päikesekalendrit ning Hiinas käibib see põllunduses tänapäevani.
Skandinaavia vanimad üleskirjutatud rahvakalendritähtpäevad sobituvad aga pigem loodus- ehk maakalendriga, mistõttu võiks oletada, et kogu Põhja-Euroopas on looduskalender olnud tähtsamgi kui päikesekalender. Looduskalendris on lihtne järge pidada, kui kasutada seda koos päikesekalendriga. Need kaks kombineerituna moodustavad aga minu arvates Põhjala põllumajanduse jaoks ideaalse ja korrapärase maa-päikesekalendri süsteemi, millest olen kokku pannud „Kalendrimõttemänge" illustreeriva kalendriketta. Selles süsteemis oli päevi ja nädalaid lugeda nii lihtne, et ei läinud vaja ei kirjatarkust ega numbrite lugemise oskust, piisas kahe käe sõrmedest ja lihtsatest päikesevaatlustest.
Nii päikese- kui looduskalendri aasta jaguneb hästi kaheksaks osaks, ent looduskalender on päikesekalendri suhtes otsekui 23 päeva nihkes, seda tulenevalt maa soojenemise ja jahtumise inertsist. Kui vaatate näiteks Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi keskmise temperatuuri graafikuid, näete, et talvisest pööripäevast 23 päeva kaugusele jääv taliharjapäev sobib talve keskpaigaks pareminigi kui Gregoriuse kalendris talve keskpaika tähistav ja talvisest pööripäevast 45 päeva kaugusele jääv küünlapäev.
On arvatud, et enne 1. jaanuari kuulutamist aastavahetusepäevaks peeti selleks jõulusid, st päikesekalendri pööripäeva, või veelgi varasemal ajal, st loodus- ehk maakalendri järgi mardipäeva, mis oli põllutööde lõpu- ja talve alguspäev. Kuid pole välistatud, et muinaskalendris polnudki aastaringil (spiraaliringil) algust ega lõppu, vaid üks aastaring asendus sujuvalt teisega ilma aastate loendamiseta.
Taliharjapäev: 14. jaanuar
Alustame tuntud rahvaluuleteadlase Mall Hiiemäe eeskujul nüüdisaegse kalendriaasta esimese rahvakalendritähtpäevaga - korjusepäeva ehk taliharjapäevaga.
Taliharjapäev on looduskalendris üks tähtsamaid päevi ja tähistab talve keskkohta. Tähelepanu äratab Selma Läti järeldus „Eesti rahvakalendri" I osas: „... tõenäoliselt kandusid vanad südatalve tavad hiljem üle teistele tähtpäevadele". Järgmine südatalvine tähtpäev on 17. jaanuar ehk tõnisepäev, mille kombestik näibki sobivat taliharjapäevale: arvati, et tõnisepäevast on pool talve möödas; et karu pöörab teise külje ja hakkab teist käppa imema; et loomatoidust peab pool alles olema.
Seega ei ole rahvas taliharjapäeva kombeid unustanud, vaid need on kolm päeva nihkunud, nagu muide kõigi pööripäevade puhulgi. Kuidas muidu seletada tõsiasja, et pööripäevakommete ülestähendused on tagasihoidlikud, kuid kolm-neli päeva hiljem on peetud suuri pühi, mis on märgatav mitme rahvakalendritähtpäeva juures? Kui talvise- ja suvise pööripäeva „viga" seletatakse päikeseseisakutega, siis millega seletada taliharjapäeva, kevadise ja sügisese võrdpäeva ning lauritsapäeva „nihet"?
Tundub, et sellel on seos kirikukalendriga. Põlluharija jaoks oli kolmepäevane viga arvatavasti tühine: looduses ei muutu kolme päevaga suurt midagi ja aja arvestamisel päikesevaatluse järgi oli kolmepäevane viga lihtne tulema. Algselt võiski taliharjapäeva tähistamine kesta kolm päeva, aja jooksul aga nihkus kombestik lõpuks tõnise- ehk pühak Antoniuse päevale. Mall Hiiemäe andmeil on teateid Antoniuse pidamisest sigade kaitsepühakuks nii Eestist, Lätist kui Soomest.
Vanade sirvilaudade ehk puukalendrite märkidest on taliharjapäeva oma kõige kenam ja muutub puukalendritel kõige vähem. Seda märki on seostatud peamiselt sea või siiliga, mina seostaksin seda aga päikese vaatlemiseks rajatud ringvall-linnusega: taliharjapäeva aegu on põllud lumised ning ere päike liigub madalal ringvall-linnuse taga, päikeseloojangute ja tõusude jälgimiseks vallile paigutatud kivid või puupostid jätavad lumisele väljale pikad varjud.
Küünlapäev: 2. veebruar
Kui taliharjapäev on Põhjala looduskalendri tähtpäev, siis küünlapäev on iidse päikesekalendri tähtpäev, mille nimetuski viitab tulele. Küünlapäev on päikesekalendri aastaringi esimene tähtpäev pärast jõule: läbi on esimene kaheksandik aastast või pool päikesekalendri esimesest veerandaastast. Küünlapäeva kohta on öeldud, et siis lüüakse külma süda lõhki.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.horisont.ee/node/1330