Uuendatud 2020-03-12 20:17:04
Arvo Pruljan
Kalendrimõttemängud
Aastatuhandeid leiti pööripäevad päikesetõuse ja loojanguid vaadeldes. Seda tõendavad niisugused tähelepanuväärsed muinasrajatised nagu Newgrange Iirimaal ja Stonehenge Inglismaal.
Megaliitastronoomia muististest võib välja lugeda Atlandi ja Põhjala kalendrikorralduse ühe tähtsama tunnuse: aasta jaguneb veeranditeks, kaheksandikeks ja kuueteistkümnendikeks. Seesugusele tõdemusele jõudis paleoastronoomiasse kiindunud geodeet šotlane Alexander Thom (1894-1985), kes hobi korras asus mõõtma megaliitrajatistega määratud sihtide asimuute. Astronoom Heino Eelsalu on väitnud, et meilgi on varasematel aegadel tuntud huvi päikese tõusu sihtide vastu, ning tsiteerinud oma raamatus lõiku 1980. aastate alguse Võitlevas Sõnas ilmunud noorpõlvemälestustest: „Igas külas oli mõni suurem puu või kivi, mille juures seistes näitas vanem ja agaram külaelanik, kust tõuseb uuel aastal, kust pööripäeval päike. Orientiiriks oli eemal kasvav metsatukk või puu."
Päikesevaatluste eeldus oli paikne eluviis ja avatud maastik. Nendele tingimustele vastavad ka Eesti muinaspõllud ning suure tõenäosusega leidus ka Eesti aladel vastavaid rajatisi. Päikesevaatlustele viitab kas või ütlemine „jaanipäeval põrkab päike vastu kivi ja hakkab teistpidi käima". Eestis on paleoastronoomiaga tegeletud tagasihoidlikult ja muinasaegsetest astronoomiliste vaatlustega seotud rajatistest minul andmed puuduvad. Võib-olla täidaks selle lünga mõistatuslike madala ringvalliga linnuste põhjalikum uurimine?
Suvisted ehk pööripäev
Ristiusu levides asendus pööripäeva - suvistete - tähistamine Ristija Johannese sündimise päeva pühitsemisega. Külvitööde lõppu märkiv pööripäev, mis oli ja on 21. juunil, nihkus seitsmepäevase külvinädala kasutusele võtmisega juuli algusesse, olenevalt sellest, kui palju oli kalendrivahetuse ajaks Juliuse kalender loomuliku ehk päikesekalendri suhtes nihkunud.
Eestis on jaanipäev suvise pööripäeva lähedal olnud üheksakümmend kaks aastat. Eelneval umbes seitsmesajal aastal, kui Ristija Johannese sündimise päeva tähistati Juliuse kalendri järgi, oli see Eestis rohkem kesksuve püha, sest seda peeti Gregoriuse kalendri järgi 1.-7. juulil. Suvise pööripäeva lähedale nihutas jaanipäeva 1918. aasta kalendrireform. Uus kalender tekitas segadust heinateo alguse arvestuses. Kuigi tähtpäev oli kolmeteistkümne päeva võrra nihkunud, lähtuti looduse arenguga seoses olevate nähtuste jälgimisel endist viisi vanast kalendrist ning räägiti vanast jaanist. Enne 1918. aastat jäi Ristija Johannese sünnipäev (7. juuli) koos peetri- ja heinamaarjapäevaga (13. ja 15. juuli) kesksuviste tähtpäevade kolmikusse. Tõenäoliselt peitub just neis asjaoludes üks põhjus, miks näiteks inglise keeles nimetatakse jaanipäeva ehk siis tänapäeval 24. juunit kesksuve päevaks - midsummer day -, ehkki ametlikult pööripäeval algav suvi on jaanipäevaks ainult mõni päev vana.
Kesksuve päev
Kesksuve päeva - 14. juulit - on Põhjala kalendris tähistatud iidsetest aegadest. Põhja-Euroopa vanima üleskirjutatud muinaskalendri kaheksa tähtsama päeva hulgas olid südatalv ehk 14. jaanuar ja südasuvi ehk 14. juuli. Need päevad tähistavad talvist ja suvist pööripäeva looduses ning jäävad kuueteistkümnendiku aasta kaugusele talvisest ja suvisest päikesepööripäevast. Nii on nüüdisaegse jaanipäeva kombed segu omaaegse päikesepööripäeva 21. juuni ja looduse- ehk maapööripäeva 14. juuli kommetest. Kui 21. juunil teeb päike suvetaevas kõige kõrgema kaare, siis kõige soojem aeg on keskmiselt kakskümmend kolm päeva hiljem - 14. juuli paiku. Looduses õitseb sellel ajal kõige rohkem taimi. Komme punuda jaanipäeva pärga, kus on seitse-üheksa lille, sobib seega rohkem kesksuve maarjapäeva.
Ristija Johannese sünnipäev
Jaanipäeva nimetus on tulnud Ristija Johannese nimest ja märgib tema sünnipäeva. Sünnipäeva tähistamine kirikukalendris on aga erandlik nähtus. Peale Johannese on kirikukalendris talvise pööripäeva lähedal Jeesuse sünnipäev ja Gregoriuse kalendris 8. septembrile jääv Neitsi Maarja sünnipäev. Viimane tähtpäev on eesti rahvakalendris tuntud ussimaarjapäevana ja enne 1918. aastat jäi see sügisese pööripäeva lähedale. Sellesse nimistusse võib lisada veel kevadise pööripäeva lähedal oleva maarjapäeva kui Jeesuse eostamise päeva. Ülejäänud nimepäevad on seotud märtrite ja pühakutega.
Ka meie tähistame 24. juunil Ristija Johannese sünnipäeva. Kaugest pühamehest on küll saanud kodune eesti Jaan, kes rahvauskumustes on viljakasvataja haldjas ja Mardi vend. Jaanipäeva tähistamine jaanitule juures käib aga päikeseusuga seotud paganlike tavade vaimus. Üks põhitaotlusi, mis väljendub eriti ehedalt just jaanipäeval, on püüd vabaneda tule puhastava toime abil kõigest halvast. Lõke süüdati jaanilaupäeva õhtul ja tavaliselt põles see jaanipäeva päikesetõusuni. Tänapäeval tehakse jaanituli enamasti ikka maa peale ja erilist kunsti selle asja juures pole.
Jaanipäeva tähistamine polnud meeltmööda kirikule, aga paradoksaalselt soodustas kirik ise eestlaste paganlikke jaanipidusid. Balthasar Russow kirjeldab „Liivimaa kroonikas", kuidas üle neljasaja aasta tagasi oli tavaks Johannese päeva tähistamiseks kirikute juurde kokku tulla: maarahvas tuli patte andeks saama, saksad ärakaranud orje otsima. Pärast kirikus käiku ning vahast hobuste, härgade ja lammaste kujude ohverdamist algas tule ääres vanade tavade järgi jaanikahja ehk -õlle joomine, torupilli puhumine, tants ja trall. Kogu jaanipäeva kombestiku ühetaolisus eri rahvastel lubab oletada, et selle põhijooned on välja kujunenud kauges minevikus.
Allikas: https://web.archive.org/web/*/http://www.horisont.ee/node/1472