IV KAPITALISM JA EETIKA
IV,i. Kapitalismi eetiline substants
Alljärgnevas käsitlen ettevõtluse ja eetika vahekordi just
kapitalismi tingimustes, sest nüüdseks on vist selgeks saanud, et
enam-vähem efektiivne ettevõtlus peab põhinema vabal turul ning
eraomandil, s.o. kaasaja tööj aotuslikus ühiskonnas vaid
kapitalismi tingimustes - sotsialism võib siin avalduda vaid mõne
üksiku joonena ning piiratud ulatuses. Seega pole mõtet peatuda
eraldi sotsialistlikel ühiskondadel, nagu see oli omane enne 1990.
aastaid ilmunud ärieetika õpikuile.
Alustama peaks siin vast Max Weber'ist ja tema kuulsast
teosest "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim" [vt. Weber,
1993, 1994]. M. Weber kirjutas selle teose k.o. sajandi alguses,
kui USA-s tegi kapitalism võidukäiku, sakslased olid aga veel
valdavalt väiketootjad. M. Weberit huvitas, miks on see nii, et
muist rahvad tunduvad justkui "laisad", teised - "virgad", ja
muidugi hairis teda ka Saksamaa mahajäämus USA-st. Ta leidis ja
põhjendas oma teoses selle, et rahva (ja riigi) majandusliku
edukuse määrab eelkõige tema (rahva valdava osa) üldine eetiline
meelsus - ja kapitalismi õitsengu aluseks USA-s oli just tema
tööstuslikes põhjaosariikides valdav kalvinistlik - ülimalt range
-protestantism.
Kui lühidalt teose sisu ümber seletada, siis protestantlik
(ja eriti kalvinistlik) eetika on tööeetika - protestandi jaoks on
elu sisu (mille kaudu ta leiab lunastuse) maapealses,
materiaalseid väärtusi loovas töös. Vastandlik sellele on
katoliiklik ellusuhtumine, kus lunastust usutakse leidvat vaesuse,
loobumise, maisest elust tagasitõmbumise kaudu. Nii et vastanduvad
just katoliiklaste passiivne loobumine ja protestantide aktiivne,
"ilmalik" kohusetunne (viimane iseloomustab ka juutide ja
jaapanlaste ellusuhtumist, mis nähtavasti siis ka suures osas
põhjendab nende edukust kapitalistlikus ühiskonnas [sellest vt.
põhjalikumalt M. Meel, 199...]) .
Kalvinistliku mõttelaadi parima esindajana toob M.W. Benjamin
Franklini, kellelt pärineb lause "aeg on raha" ja kes põhjendas,
miks raha hoidmine "sukasääres", mitte selle paigutamine
laiendatud taastootmisse, on raiskamine ja seega patt: raha, mida
ei paigutata tootmisse, aktiivsesse ellu, kaotab oma väärtuse
(seda me tunneme tänapäeval kui diskonteerumisprotsessi);
"sukasääres" ei saa avalduda raha "sigiv ja paljunev loomus"; ja
niiviisi inimene, kes ei tooda, ei "kasvata" raha ja üldse
materiaalseid väärtusi juurde, raiskab neid väärtusi, mis jumal
tema kätte on usaldanud.
USA-s, kus säärane üldine eetiline meelestatus ühildus
tehnika-tehnoloogia arenguga ja eriti pöördega tööjaotuses,
avaneski eriliselt soodus võimalus kapitalismi arenguks ja
õitsenguks.
Kokkuvõttes näitas M.W., et kapitalism vastab täielikumalt
Lk1
vähem tarbida jne. Alljärgnevalt vaatleme põhilisi eetilisi
probleeme, mis esinevad tegelikus kapitalistlikus ühiskonnas.
IV.2. Kapitalismi olemusest tulenevad eet.i]1_sed probleemid
IV.2.1) Kapitalism j a eraomandus
Kapitalism põhineb eraomandusel: kas see õigus on täies
ulatuses moraalselt kaitstav või peaks siin olema piiranguid?
Eelpool nägime, et õigus omandile, omandi puutumatus oli üks
deontoloogilistest põhiõigustest. ometi rikutakse seda õigust
pidevalt ka neis riikides, kes end sügavalt liberaalseteks ja
kapitalistlikeks peavad. Üheks iseloomulikuks näiteks on siin
maksusüsteem: loogiliselt võttes peaks ühiskonnas, kus omand on
kuulutatud pühaks ja puutumatuks, olema ka maksumäärad klsigile
võrdsed, sõltumata omandi suurusest. Kui me näiteks organiseerime
elamuühistu ja palkame selle hooldamiseks kojamehe või ùñrime
prügikonteinerid, peame loomulikuks, et kõigi ühistuliikmete
osamaksud nende ülalpidamiseks on võrdsed või sõltuvad
proportsionaalselt tarbimise suurusest (vastavalt korteri
suurusele või elanike arvule korteris), mitte aga korteriomaniku
sissetulekust. Tegelikkuses aga üheski vähegi arenenud
kapitalistlikus riigis (v.a. ehk mõni väike "maksuparadiis")
säärast proportsionaalset maksusüsteemi ei eksisteeri. omandi
suhtes liberaalseks peetakse juba neidki riike, nagu näiteks Eesti
või USA, kus tulumaksu ' .i (tulu) suurusest;
paljudes, just enamarenenud riikides, protsendimäär suureneb
vastavalt tulu suurenemisele; lisaks diskrimineerivad omandit (ja
omanikke) kõrged varandusemaksud, pärimismaksud jne.
Teiselt poolt on maksustamine protsentides omandi suuruselt
paratamatu, kui riik ja selle kodanikud tahavad säilitada korda,
turvalisust ja mingitki konkurentsivõimet maailmaturul
(minimaalsed riigipoolsed kulutused korrakaitsele, tervishoiule,
algharidusele -võrdsustav maksusüsteem ei suudaks seda tänapäeval
tagada).
Nagu näitavad Rootsi, osalt ka Inglismaa jt. riikide
kogemused, ei saa aga diskrimineeriva maksusüsteemiga minna
lõpmata kaugele, nii et see põhjustaks riigist kapitali
lausväljavoolu või huvi kadumise tootmise laiendamise ja kasumi
suurendamise vastu: majanduslikult edukamad on omandi suhtes
soodsamalt meelestatud riigid. Liberaalsus omandi suhtes viib aga
kapitali (ja üldse varanduse) kuhjumisele, mille seaduspärasust
selgitas juba Karl Marx [vt. K.M.,"Kapital" - teose lõppjärelduste
ja soovituste vigasus ja ùtoopilisus ei vähenda seal sisalduva
kapitalistliku ühiskonna analüüsi väärtust] ja mille kehtivust ning
paratamatust tänapaeval käsitleb ... [vt. ..., "Rajaton maailma"] .
Nii viib omandi austamine teise deontoloogilise põhimõtte - isiku
vabaduse -kitsendamisele:
A. Smith (aga ka Pareto, Friedman jt. kapitalismi eetilisuse
tõestajad) kasitlesid vabaturu-suhetes osalejaid kui vabasid
isiksusi. Tegelikult kehtib see enam-vähem vaid monopolismi-eelses
kapìtalismis; alates esimeste kartellide ja kartellikokkulepete
lk2
kui mingi muu majandussüsteem protestantlikule eetikale:
tegelikkuses ei põhine kapitalismi võidukaik mitte rikkuste
kokkuahnitsemises kõikvõimalike vahendite ja mooduste abil (seda
on võimalust mööda tehtud igas ühiskonnas), vaid loova ja säästliku
too kaudu väärtuste visas, pidevas suurendamises.
Kapitalistliku süsteemi sisulist eetilisust toestas
(utilitarismi seisukohalt) ka Adam Smith (1723 -1790): Kapitalism
ei lase indiviidide loomupärasel egoismil üle pea kasvada, kuna
ettevõtlus sõltub tarbijate soovidest. Toodete hind kehtestatakse
küll pealtnäha voluntaristlikult ja võmalikult kõrge, ent võidab
konkurentsis see ettevõte, kes suudab pakkuda madalama hinnaga
toodangut. Võitlus tarbij a pärast tõstab tootj ate loovust,
efektiivsust - kokkuvõttes ebaefektiivsed, ühiskonnale
vähemkasulikud ning liiga ahned ettevotted laostuvad. Lisaks:
kapitalistlikule süsteemile omasel vabal turul astuvad isikud
tehinguisse vaid juhul, kui iga osaleja loodab sellest mingit kasu
saada [vt. A. Smith, Wealth of Nations,...] . Sisuliselt näitas
A.S., et siin on tegemist mitte-null-summa mänguga, kus kõigil
osalejail on võimalik võita. Säärane ühiskond püüdleb paratamatult
seisundi poole, kus ühiskonna piiratud ressursse kasutatakse
tootjate poolt nii efektiivselt ja kaupu ning teenuseid jaotatakse
konkureerivate turgude poolt samuti nii efektiivselt, et on
võimatu veel enam suurendada ühe isiku tulu, ilma et sellega
kahjustataks mõnede teiste isikute huve (viimane on aga võimatu,
kuna teised vabade isikutena ei oleks sellega nõus). See oleks
siis endast null-summa mängu kujutav Pareto optimum, mille
väljendas itaalia majandusteadlane Vilfredo Pareto (1848 -
1923) .Nõnda peitub Pareto optimumis kapitalistliku
majandussüsteemi eetiline substants: toota maksimaalset tulu
ühiskonnale, arvestades sealjuures kõiki isiklikke ja
ühiskondlikke kulusid, mis selle tulu saamiseks on tehtud. (Pareto
optimum on muidugi vaid teoreetiliselt saavutatav, ometi on see
seisund, mille poole demokraatlik vabaturumajandus oma iseloomu
tõttu paratamatult püüdleb).
Pareto optimumist järgneb individuaaltootja eesämark - kasumi
(tulu) maksimiseerimine. Paljude mikroökonoomikute meelest lülitab
seega Pareto optimum iseendast välja igasuguse vajaduse
poleemikaks eetika üle - tuleb vaid kinni pidada eetilistest
(deontoloogilistest) tavastandardidest (mitte petta, valetada,
varastada) ja riigis kehtivaist seadustest ning tootmise
eetilisuse garanteerib Pareto optimum.Tuntuim autoriteet on siin
Milton Friedman [vt. M.F. "Capitalism and Freedom",...] , kelle
põhimõte on: majandusorganisatsiooni sotsiaaIne kohustus on
suurendada oma kasumit.
Tegeli$kuses jääb aga Pareto optimum siiski vaid ideaaliks:
tegelïkkuses ei ole turukonkurents kunagi sugugi .päriselt vaba;
tihti saab kasumit maksimiseerida ka kulusid minimiseerimata;
paljud kasusaamisviisid kahjustavad ühiskonda j ne. Pealegi -
vastab ülaltoodud põhjendus vaid utilitaarsele ja protestantlikule
eetikale ja rängimaks komistuskiviks jääb ikkagi mõiste "hüve" -
kuivõrd on materiaaIne hüve just see "tõeline" hüve; kas poleks
tulevaste põlvede seisukohalt eetilisem praegu vähem toota ja ka
lk3
tekkest (eelmise sajandi lopul - vt.......) on riigid tundnud ka
vajadust monopolide võimu piiravate seaduste järgi - nii on ka
Eesti Vabariigi konkurentsiseaduses tähtis osa monopoolseid
kokkuleppeid piiravail ettekirjutustel: Monopolide-vastaseid
seadusi on muidugi vaja, et vabaturgu säilitada, sellest aga
järeldub (nagu eelpoolkasitletud maksusüsteemi puhulgi), et liiga
võimsa omandi puhul ei pääse selle osalisest diskrimineerimisest
(monopolide-vastased seadused piiravad ju sisuliselt monopoolset
omandit valdavate isikute otsustamis-tegutsemis-valikuvabadust
turul).
IV.2.2) Vabadus tööjõuturul.
Ideaalses kapitalistlikus süsteemis, ideaalsel vabaturul,
nagu selle sõnastas A. Smith, peaksid ka tööjõuturul valitsema
vabad suhted. Nii see ju on - töövõtjal on õigus ja vabadus valida
kohta ja otsustada, kas ta on tööpakkumisega nõus. Samal ajal on
tööjõud eriline kaup, mida ei saa lahutada tema kandjast - isikust
- töö on aga samal ajal seotud oma elukohaga, perekonnaga,
riigiga, rahvaga, seega on tööjõud õige inertne - isegi võrreldes
väga transpordimahukate või kiirestiriknevate kaupade ja
materjalidega.
Suhteline vabadus valitses vast 1950.-te, 1960.-te aastate
tööjõuturul Ameerika Ùhendriikides, kus inimesed olid väga
mobiilsed, kus oli suhteliselt lihtne (ja ka loomulikuks peetav)
vahetada üks järelmaksuga ostetud maja paigas, kus töövõimalused
kasinad, teise vastu soodsamas kohas, või sõita autoga tööle
naaberlinna või veelgi kaugemale, ning viibida perekonna juures
vaid nädalavahetustel. Ent säärast mobiilsust peab ka USA-s valdav
osa tööjõust loomulikuks vaid oma riigi piires. Takistuseks ei ole
mitte ainult riigipiiridest või keelebarjäärist tulenevad tõkked,
vaid eelkõige teiste maade tööjõu odavus, mis USA töölist ei
rahuldaks.
Nii on tänapäeva arenenud kapitalistlikes maades kujunemas
vastandlik olukord sellele, mis valitses veel 1970.-il aastail:
kui tollal suutsid võimsad ametiühingud tööandjaid õige tugevasti
mõjutada, surudes peale oma palgatingimusi, takistades töötajate
vallandamist jne., siis tänapaeval muutub see üha raskemaks -
kapital, seega ka tööandja, lihtsalt "voolab ära", riiki, kus sama
kvaliteediga tööjõud on odavam [vt. sellest põhjalikumalt "Rajaton
maailma"...] ; kujuneb n.o. ülemaailmne tööjõuturg. Globaalses
mõttes on see ju utilitarismi seisukohalt igati eetiline: esita'ks
võimaldab see alandada tööjõu hinna alanemise kaudu toodete hindu,
toota ökonoomsemalt - nõnda on see kasulik meile kui tarbijaile;
teiseks lopb see soodsama võimaluse arenevatele maadele ja
sealsele tööjõule. Ent jõukate maade töötajaskond tajub oma
suhtelist vaesumist (võrreldes tippjuhtide ja suuromanikega),
ütlasi ka oma valikuvabaduse kitsenemist, tunneb end pigem
ekspluateeritavana kui vabal turul suhtlejana - tunneb, et kapital
on tööjõu võrreldes monopoolses seisundis.
väga lähedane on siin meie naaber Soome, kelle õmblus- ja
elektroonikatööstus meelsasti Eesti odavat ja kvaliteetset naiste
lk4
tööjõudu kasutab. Lisaks - Eesti elektroonikatööstuses on valdav
osa töölistest just vene rahvusest naised, kes nähtavasti lepivad
veidi madalama palgaga kui eestlased, ja 3-vahetuse-tööga. või
teiselt poolt maakera - veel kümme aastat tagasi olid USA
terasesulatajad võrreldes muu tööjõuga suhteliselt monopoolses
seisundis, kuna tegemist oli transpordimahuka tööstusharuga ja oma
mandril ei oInud küllalt kvaliteetset odavat tööjõudu. Tänaseks on
Brasiilia tööjõu kvaliteet küllalt kõrge, et ka eriti
kõrgekvaliteedilise terase sulatamist saaks paigutada
Brasiiliasse: nii on Brasiilia odav tööjõud praegu suurim oht USA
kõrge palgaga harjunud terasesulatajaile: kui kapital voolab
välja, tühjenevad linnad, nagu oleks neist looduskatastroof üle
käinud.
Iv.2.3) Tarbij a nõudluse probleem.
Siin on õieti kaks probleemi, mis küll omavahel põimuvad: mil
määral on tarbija nõudlus iseenesest õigustatud, s.o. vajalik ja
kasulik nii üksiktarbijale kui ka ühiskonnale, ja teiseks- mil
määral on see mõjutatud tootmisest, reklaamist.
Kapitalismi (utilitaarse) eetilisuse kaitsjad väidavad, et
toota saab tulusalt vaid seda, mille järgi ühiskonnas valitseb
nõudlus, seega ühiskonnale kasulikke hüvesid. Nii see ju üldiselt
on. Kuid samal ajal eksisteerib palju kaupu, mis n.o. terve
mõistuse seisukohalt pole mitte ainult kasutud, vaid on koguni
kahjulikud (nait. relvad, alkohol, tubakas, narkootikumid jne.),
ja mille järgi ometi valitseb väga kõrge nõudlus. Mis siis saaks,
kui kaotataks kõik piiravad seadused nende omamiseks, müügiks ja
kasutamiseks? Õige tõenäoline, et vägivallast väsinud enamus mõne
aja möödudes uuesti mingite piirangute kehtestamist nõuaks,
põhjendades seda just vajadusega kaitsta lapsi - kes ise pole veel
võimelised vastutama ega arvestama võimalikke tagajärgi.
Teisest küljest kutsuvad säärased piirangud paratamatult
esile olukordi, mis kellegi suhtes on ebaõiglased, seega ka
ebaeetilised, sest kust täpselt peaks jooksma õige piir? Nii
kannatasid ajakirjanduse väitel Bosnia moslemid tunduvalt rohkem
relvamüügi piirangute all kui serblased, kellele Jugoslaaviast
ohtralt relvi "läbi tilkus"; Hollandis on narkootikumid osaliselt
lubatud ja probleeme nendega noorte hulgas väidetavalt vähem kui
USA-s; USA-s võideldakse väga ägedalt suitsetamise vastu, Taanis
aga peetakse säärast võitlust isikuvabadust piiravaks ja eesotsas
kuningannaga suitsetatakse sigarit kui isikuvabaduse sümbolit.
Lisaks, mida rangemad piirangud, seda ahvatlevam on neid tarbijate
poolt rikkuda ja seda suuremat kasumit tõotab keelatud ainete
tootmine ning salakaubandus, mis kõik kokku tähendab kuritegevuse,
eriti organiseeritud kuritegevuse suurenemist.
Teine probleem: mil määral üldse on tänapäeva tarbija oma
nõudluses vaba tootjast ja reklaamist? või kus on mõistliku
tarbimise piir: on Aafrikas riike, mille elanik võib end pidada
jõukaks juba siis, kui tal on keedupott - ta võib endale
"peatoidust" hankida poti väljalaenamise eest; sealsamas - üks
lk5
beduiinisuguharu lükkas hiljaaegu edasi oma traditsioonilise
kõrberannaku - et vaadata lõpuni "Dallas" - rännakul poleks Tv
vaatamiseks võimalust oInud; Soome tööline tunneb end ahistatuna,
kui ta ei saa endale ja oma perele lubada iga-aastast puhkusereisi
(kui mitte mujale, siis vähemalt Kanaari saartele); Eesti hakkab
vist varsti liginema piirile, kus hoolitsevad vanemad peavad enda
kohuseks hankida koduarvuti - et kindlustada oma järeltulijaile
võrdsed võimalused teiste (majanduslikult) arenenud maailma
lastega. või valitses ehk tarbija tõeline vabadus tootja suhtes
Hiina okupatsiooni-eelses Tiibetis, kus enam-vähem
naturaalmajapidamises eksisteeriv ühiskond suutis hoida veerandit
oma elanikkonnast intelligentidena (vaimulikkond), ilma et rahvas
oleks kordagi langenud nälj a või epideemiate ohvriks lvt.
täpsemalt L.Mall, -- "Pronksnaeratuses"] .
Nii Ameerika indiaanlaste kui ka Siberi põlisrahvaste
elufilosoofia seisukohalt on mõistlik toota nii vähe kui võimalik,
kui just hädapärast elamiseks vaja, sugugi mitte vaid seeparast,
et töötamine on vaev, vaid eelkõige seepärast, et rohkem töötmine
ja rohkem tarbimine on raiskamine ja loodusele kahjulik. Säärase
põhimõtte järgi elasid ka varakristlikud mungad lvt. isa
Ambrosiuse rmt.-kogust...] . Tänapaeva moodne kapitalistlik
ühiskond tugineb tootja-poole pealt nii protestantlikule eetikale
kui ka individuaalsele kasumi suurendamise huvile; tarbija-poolelt
- utilitaarsele arusaamisele hüvest. Kokku loob see materiaalse
hüve maksimiseerimise ideaali: tarbija ideaal on maksimaalselt
vallata meie materiaalset maailma - informatsiooni näol, reisimise
näol, elumugavuste nautimise näol, võimu näol... Kuna tootja esmane
eesmärk on kasum, püüab ta loomul.ikult tarbimise-ideaali
ühiskonnale ka omalt poolt peale suruda (reklaami kaudu, uue ja
parema toodangu väljatöötamise kaudu...), ja ikka samal eesmargil
võimalikult laiendada oma toodangut massidele (tänapaeval võidab
reeglina mitte see, kel õnnestub kallilt müüa, vaid see, kel
õnnestub müüa odavamalt kui konkurendid ja seetõttu palju).
Kokkuvõttes tähendab see looduslike ressursside raiskamist,
keskkonna saastamist - eluvõimaluse vähenemist tulevastele
põlvedele - nii et nende jaoks võib kapitalistliku ühiskonna
põhimõttelinegi eetilisus küsitav olla.
Iv.2.4) Massikultuuri ja vähemuskultuuri vahekord.
Eelnevast punktist - s.o. tarbija tugevast sõltuvusest turu
ja reklaami suhtes -, aga ka tööjaõtusest, informatsiooni leviku
hõlbustumisest jne. tuleneb veel üks tänapäevale iseloomulik
tendents: inimene suudab ja soovib üha vähem haarata kultuuri
sügavusi, . tungida vähemuskultuuri (näit. tippkultuur,
rahvuskultuur j ne.), ning lepib üha meelsamini massikultuuri
tarbimisega.
Massikultuuri tarbijaskond on laiem kui tippkultuuril (või
mõnel kitsal rahvuskultuuril), seetõttu tasub massikultuurile
tehtav reklaam paremini ära; lisaks on ka massikultuuri
tarbijaskond reklaamile reeglina vastuvõtlikum. Tööjaotuse tõttu
lk6
suurendavad massikultuuri tarbijaskonda inimesed, kes oma
intelligentsuse tasemelt oleksid võimelised tippkultuuri tarbima,
ent oma igapaevase intensiivse töö tõttu ei suuda seda teha:
feodaalühiskonnas oli õige lai aristokraatide kiht, keda kasvatati
maast-madalast nautima elitaarset kultuuri, ja seda mitmekülgselt.
Tänapäeval säärast ühiskonnakihti pole; suurem osa intelligentsist
on hõivatud oma kitsa erialaga; erialase info hankimine,
töötlemine, kasutamine võtab kogu jõu ja aja, ja tööpaeva lõpul
pole enam jaksu süveneda tippkultuuri - selle tarbimine nõuab
nimelt keskendumist, mõttepingutust... ja nii jääb inimene kõiges,
mis ei puutu tema kitsasse erialasse, pinnapealseks
massitarbijaks.
Säärane tendents mõjutab ka rahvuskultuure ja väikerahvaste
püsimajaamist: ökonoomsem ja perspektiivsem oleks ju väikerahva
esindajale teostada end suure keele kultuuris, kulukam ja
pingutavam on väikerahva äril ja teadusel arendada välja erialast
rahvuskeelt... Konkreetselt Eestis ilmneb praegu rahvuskeele
kadumise tendents eriti selgelt panganduses ja infotööstuses...
Nii kujuneb välja intelligents, kes oma rahvuskeelt valdab vaevalt
igapäeva-kõnekeele tasemel.
Iv.3. Korporatsioonid ia eetika
Eelmine osa käsitles neid eetilisi probleeme, mis peituvad
kapitalismi üldises olemuses - selles, et tema utilitaarses mõttes
eetiline olemus saab tõeliselt, täielikult, konfliktideta avalduda
vaid ideaalsel juhul, tegelikkuses on aga konfliktid paratamatud.
Järgnevad osad annavad ülevaate neist ettevõtluse
valdkondadest, kus kõige enam eetilisi konflikte tekib. Ja
kõigepealt peatume just kaasaja kapitalistlikule süsteemile kõige
iseloomulikumal ettevõtluse vormil - korporatsioonidel
(aktsiaseltsidel). Miks just sellel vormil?
Esiteks, nagu juba öeldud, on suured korporatsioonid
maailmamajanduses enim valdavad ja seetõttu ka kogu keskkonda ning
ühiskonda kõige enam mõjutavad, ja ühes sellega ka enim ning
rängemaid konflikte tekitavad.
Teiseks on aktsiaselts kui omandi- ja ettevõtlusvorm ka meie
väikese Eesti suhteliselt väikeste ettevõtete puhul valdav:
põhimõtteliselt on meie aktsiaseltsid ja osaühingud kui
minikorporatsioonid, millede eetilised probleemid on õige sarnased
suurte korporatsioonidega. Lisaks on ettevõtluse
rahvusvahelistumise tõttu meil üha enam tegemist suurte
välisfirmadega, nende _ tütarettevõtetega ja ettevõtete
koostöövõrkudega.
Iv.3.1) Süü hajuvus korporatsioonis
Korporatsioon (aktsiaselts) on juriidiline isik, mille
Lk7
Joonis1
Lk8
Joonis2
Lk9
omanike (aktsionäride) ring on arvukas ja kirev: siin on
suuraktsionäride kõrval väikeaktsionäre ja eelisaktsiate omanikke,
kelledest ühed oma hääle nõrkuse tõttu, teised aktsiate iseloomu
tõttu korporatsiooni juhtimisel suurt kaasa rääkida ei saa.
Lihtaktsionäride üldkoosolek valib oma ettevõtte juhtimiseks
juhatuse ja see omakorda juhatuse esimehe. Tegelikkuses ei teosta
aga korporatsiooni igapäevast juhtimist reeglina ei juhatus ega
esimees, vaid palgaline ametnik - tegevdirektor, peadirektor
v.m.s. (USA-s sagedamini nimetatud CEO - chief executive officer)
-, kes konkreetsed juhtimisprobleemid omakorda oma alluvatele
(osakondade juhatajad, tütarettevõtete juhid) võib delegeerida.
Nii tekib vastutuse. aga ka ñüü hajuvuse (e. dispersiooni,
difusiooni...) probleem - vt. j oonis 1: kuna juhtimine on
delegeeritud mitmele eri tasandile, tuleb igal tasandil ka
iseseisvalt otsuseid vastu võtta; kuigi eri tasandite juhid peavad
oma tegude ja otsuste eest ise vastutama, on samas ka kõrgemate
tasandite otsused neile kohustuslikud (lisaks on just kõrgemate
tasandite otsused tihti kollegiaalsed) - nii juhtubki, et
konkreetse konflikti, kahju põhjustanud vea, vale otsuse, õnnetuse
v.m.s. puhul on tihti raske leida konkreetset süüdlast, keda
karistada. (Siinöeldu ei tähenda muidugi seda, et igal konkreetsel
juhul ei püütaks konkreetset süüdlast leida - kui see vaid vähegi
võimalik on) .
Kuna kaasaegne demokraatlik ühiskond ei tunne kollegiaalset
kriminaalvastutust, siis korporatsioon kui juriidiline isik
vastutab oma tegude eest enamasti ikka vaid rahaliste trahvide ja
kompensatsioonide näol (piirangud korporatsioonide teovõimele ei
ole kuigi efektiivsed, sest endistel omanikel ei ole just raske
uue nime all uueks firmaks ümber organiseeruda).
Iv.3.2) Aktsionäride erinevad huvid
Aktsiaseltsile on omane, et aktsionäride mõjuvõim seltsi
käekäigu üle otsustamisel oleneb tema osadusest (liht-)aktsiates:
häälte arv, mida omate, vastab aktsiate arvule, mida valdate.
Esiteks loob see konfliktivõimaluse suur- ja
väikeaktsionäride vahel: väikeaktsionäre võib olla küll arvuliselt
palju, kuid nad ei saa enamasti mõjutada suuraktsionäride poolt
tehtavaid otsuseid (Eestis avaldus see näiteks Eesti Sõnumeid
välja andnud RH Ajakirjanike AS-1 konfliktis, kus väikeaktsionärid
tulemusteta protesteerisid Eesti Päevalehe ja Eesti Sõnumite
ühinemise . vastu /vt. näit. Eesti Päevaleht, 14. okt. 1995/.
Tihtipe'ale teravdub konflikt ka sellega, kui väikeaktsionärid on
ühtlasi eçtevõtte töötajad: suuraktsionärid võivad igati
põhjendatult leida, et tootmine endisel kujul on kasulik lõpetada
(või näiteks üle viia odavama tööjõuga maale); väikeaktsionärid-
töötajad kaotaksid aga sellega oma peamise elatusallika. .
Teiseks põhjustab see, või õigemini küll hõlbustab nn.
rohelist väljapressimist (greenmail) : isik, kellel on piisav
aktsiapakk, võib hakata firmat "ründama" - nõudma, et see ostaks
tema aktsiad ära hinnaga, mis ületab turuhinda, vastasel juhul
lk10
ähvardavad nad firma "põhja lasta", juhtkonda vahetada, müüa jne.
/põhjalikumalt vt. näit. Postimees, 19. juuni 1996/. Märkusena:
nn. piisav aktsiapakk ründamiseks ei pea olema kuigi suur. 1991.
a. avaldatud andmete kohaselt on see kõikunud vahemikus 1,5% kuni
44% aktsiakapitalist. Ja veel: tihti on "greenmail" seotud ka
kaubitsemisega ettevõtte-sisese infoga nn. "insider trading",
millest tuleb lähemalt juttu edaspidi /sellest seosest vt. aga
põhjalikumalt Eesti Päevaleht, 11. jaanuar 1997/.
Iv.3.3) Aktsionäride piiratud vastutuse probleem
Piiratud vastutus - see on õieti aktsiaseltside
(korporatsioonide, osaühingute) populaarsuse põhjuseks: aktsionär
on materiaalselt vastutav (oma aktsiaseltsi poolt põhjustatud
kahjumi v.m.s. eest) vaid oma aktsiate ulatuses. Konflikt, mis
siit tuleneb, ilmneb eriti teravalt just ettevõtte pankroti puhul:
nagu näeme kasvõi praegu oru turbakombinaadi või võhma
lihakombinaadi jne. näiteil - aktsionärid jäävad küll ilma oma
aktsiakapitalist, töötajad võivad aga kaotada lisaks töökohale ka
oma viimaste kuude töötasu, vallandamise kompensatsioonid;
võlausaldajad oma võlad jne. Suurtel korporatsioonidel on ja tihti
oma pensioni- ja ravikindlustusefondid, mis korporatsiooni
pankroti puhul niisamuti laostuvad ja seega kaotavad pensionärid
oma sissetulekud /põhjalikumalt sellest Manville'i korporatsiooni
juhtumi näitel, vt. Thomas I. White, 1993, lk. 271-273/.
Taolisi konflikte aitab veidike leevendada näit.
pankrotiseadus, mille abil saab näit takistada kuritahtlike
pankrottide organiseerimist; vahel organiseeritakse - näit.
võlausaldajate poolt - usaldusfondid, mis annavad võimaluse
ettevõttel tootmist jätkata ja niimoodi oma võlakohustuste
täitmist pikemale perioodile hajutada. Mõnikord kujuneb see
korporatsioonile nn. aeglaseks surmaks (nagu Manville'i puhul),
teinekord õnnestub aga ettevõte tagasi jalule aidata ja uute
omanike all tegevust jätkata.
Iv.3.4) Korporatsiooni sotsiaalsetest kohustustest
Kas korporatsioonil (suurettevõttel) on üldse sotsiaalseid
kohustusi - oma riigi (või kohaliku kogukonna) ees; tarbijate ees;
teise riigi ees, kuhu ta oma tütarettevõtte on rajanud? Liberaalse
maailmavaate järgi (Milton Friedman) ei ole: ettevõtte ülim
sotsiaaIne kohus on taotleda kasumit (muidugi legaalsete
vahenditega); riik peab hoolitsema seaduslikkuse ja korrakaitse
eest, nii et kasumi suurendamine ühiskonda kahjustavate
vahenditega ei oleks otstarbekas.
ometi, tänapäeva avatud ja dünaamilise ühiskonna puhul võib
küll vaevalt leida riiki, kes seaduslikkust suudaks täielikult
garanteerida. Teiselt poolt on korporatsiooni aktsionärid ja juhid
ühtlasi ka kodanikud (nìi oma riigi- kui maailma-), kelle
enesetunnet võib riivata teadmine, et korporatsioon, kuhu ta
lk11
kuulub, on ühiskonna- (keskkonna-) vaenulik. Lisaks, üha
võimsamaks ja mõjukamaks muutub massimeedia ning üha olulisemaks
tarbijate eelistuse tagamisel ettevõtte hea maine. Pealegi - kui
ettevõte tegutseb seaduslikkuse ja eetilisuse piiril, võib ta
sattuda kurnavatesse kohtuprotsessidesse, mis võivad ta laostada
hoolimata sellest, kui teda ka ei õnnestu süüdlaseks tunnistada.
Need on nähtavasti peamised põhjused, miks just suured ettevõtted
(korporatsioonid) siiski küllalt sageli näevad oma sotsiaalset
kohustust enamas, kui vaid kasumi-taotlemises.
vaatleme nüüd, millised sotsiaalsed konfliktid on
iseloomulikud just tänapäeva suurettevõtetele
(korporatsioonidele) :
A) Korporatsiooni (suurettevõtte) mõju kogukonnale, kus ta
tegutseb; riigile, kust ta pärineb: siin on õieti küsimuseks, mil
määral peaks korporatsioon olema patriootlik. Suurel määral on see
ka rahvusliku kultuuritraditsiooni küsimus - USA traditsiooniliste
kujutelmade järgi tagab just kodumaise suurettevõtte edukus rahva
j õukuse. Tänapäeva terav konkurents sunnib aga kapitali üha
rahvusvahelisemaks muutuma; konkurentsivõime säilitamiseks on
ettevõte sunnitud paigutama oma tootmist maadesse, kus
tootmiskulud (põhiliselt tööjõud) on odavamad /põhjalikumalt vt.
Robert B. Reich, 1995/.
Kuidas mõjub kogukonnale, linnale ühe suurettevõtte sulgemine
või ümberpaiknemine, seda näeme Eesti argipäevast. USA-s, kus
osariikide, linnade jm. omavalitsuste iseseisvus on küllaltki
suur, pakuvad nood kogukonnad korporatsioonidele tihti soodustusi
(maksusoodustusi, soodsama paiknemise võimalust jms.), et
meelitada korporatsiooni rajama oma ettevõtet just nimelt selle
kogukonna territooriumile (näit. Poletown'i juhtum /Thomas I.
White, 1993/) .
B ) Korporatsiooni (suurettevõtte) mõj u tarbij ale: tänapäeva
iseloomustab massitarbimine. See omakorda nõuab võimalikult
madalat hinda - nii ka madalaid tootmiskulusid, mis omakorda
meelitavad riskima toote kvaliteedi (s.h. turvalisuse) arvel. Et
aga tootmismaht ja toote tarbijate hulk on massitarbimise puhul
väga suur, võivad vead toote (tehnoloogia) turvalisuse tagamisel
olla väga raskete tagajärgedega (näit. talidomiidi-juhtum, Ford-
Pinto juhtum või parvlaeva "Estonia" juhtum) - kui säärased asjad
jõuavad kohtusse, seisneb küsimus tavaliselt selles, kas oli
tegemist tootj a-poolse kuritahtliku hoolimatusega või ei. Ja
jällegi - kui ka süüd ei suudeta tõestada, on säärased
kohtuprotsessid ettevõttele kurnavad ning tema mainet kahjustavad
C) Korporatsiooni kohustused teiste maade ees. Siiamaani on
arenenud maade ettevõtlusele oInud iseloomulik, et oma saastavat
tootmist püütakse paigutada vähemarenenud riikide
territooriumidele ja kaupu, mida emamaal müüa ei saa või millede
müük on raskendatud, püütakse samuti suunata vähemarenenud
maadesse. Põhj us, mis seda võimaldab, on üks j a sama:
vähemarenenud maade seadusandluses kas puuduvad üldse või on
tunduvalt lõdvemad keskkonna- ja tervisekaitsenormid. Nii näiteks
lk12
on Jaapani majandusedu üheks tingimuseks oInud temaga piirnevate
vaeste Kagu-Aasia maade looduse reostamine j a kurnamine /vt.
põhjalikumalt National Geographic nr.... vist 1994???/. või
teiselt poolt, kulutavad ju nende maade tubakatootjad, kus
tubakareklaam on keelatud, endiselt suuri summasid reklaamile -
teistes maades.
Muidugi on säärane käitumispoliitika halb, kuid kas jäägitult?
Kui seeläbi väheneb vaeste maade näljahäda, suureneb tööhõive,
areneb omamaine tööstus vms.; kokkuvõttes paraneb elu kvaliteet,
on see ka aluseks (ja võimaluseks) seadusandluse parendamisele.
Siiski, kaalub siin halb tavaliselt üles hea - enne kui maa suudab
majanduslikult kosuda ja tema elanike haritus ning teadlikkus
suureneda, osutub ta loodus reostatuks ning kurnatuks.
Et tänapäeval on säärase käitumise globaalsed ohud juba n.ö.
silmaga näha, püütakse rahvusvahelistele korporatsioonidele üha
enam peale suruda põhimõtet - mitte mängida eri maade erinevatele
õigustele /vt. näit. Seymour J. Rubin'i ettekannet "Formulating
International Codes of Ethics, 9th Bentley Conference on BE,
1992)/.
Teiseks selgeks põhimõtteks on (tõenäoliselt ajendatud
Tshernobõli ja Bhopal'i tragöödiatest) - lubamatu on paigutada
kõrgtehnoloogilist keskkonnale ohtlikku tootmist neisse maadesse,
kus puudub küllalt kõrgelt kvalifitseeritud ja vastutusvõimeline
tööjõud selle tehnoloogia valdamiseks /Bhopalist vt..../. .
(vt. - kuhu paigutada selle osa joonis nr. l - a/s huvil...)?
Iv.4. Tööga seonduvad eetilised probleemid
Kõige üldisemat tööga (tööjõuga) seonduvat eetilist probleemi
sai vaadatud eespool (vt. kapitalismi olemusest tulenevad
probleemid, osa: Iv.2.2) vabadus tööjõuturul). Nüüd vaatleme neid
konfliktivõimal'usi üksikasj alikumalt. Ligikaudu võib neid
liigitada kahte ossa: tööandja-töövõtja vahelised probleemid ja
töökoha-probleemid.
Iv.4.1) Tööandja-töövõtj a-vahelised probleemid.
l.Juhtkonna ja ülejäänud töötajate vahekord.
Tippjuhtide positsioon korporatsioonis on konfliktne: ühelt
poolt on nad palgatöötajad, teiselt poolt peavad selgelt kaitsma
aktsionäride huve, s.o. vastanduma teistele töötajaile. See
(kombineerituna nn."sümbolianalüütikute" kasvava tähtsusega firma
edukuses) on nähtavasti põhjuseks tohutul ja üha suureneval töötasu
erinevusel. Eriti suured vahed sissetulekutes on USA-s: 1960.a.
teenis korporatsiooni tippjuht ligikaudu 40 korda rohkem kui
keskmine tööline; 1980-il suurenes tippjuhtide kompensatsioon
keskmiselt 212%; tööstustöölistel aga vähem kui 53%; nõnda teenis
1990.a. korporatsiooni tippjuht juba 75 korda rohkem kui keskmine
tööline (Saksamaal on see vahe 23-kordne ja Jaapanis 17-kordne).
/vt. Thomas I White, 1993 ja Business Week, 1991/.
Lk13
See (tippjuhi positsiooni) konfliktsus väljendab ühtlasi
konflikti firma ja töötaja vahel: kui töötaja (töövõtja) kaupleb
oma palga eest, vastandub ta tööandjale (firmale) ja võib
tööandjat süüdistada koguni ekspluateerimises. Teiselt poolt peaks
töötaja aga ju olema huvitatud sellest, et toodang oleks
võimalikult kvaliteetne j a odav (s.t. konkurentsivõimeline), seega
peaks ta olema loogiliselt huvitatud ka sellest, et tema palk (üks
omahinna osa) oleks võimalikult madal. Seda tavaliselt ei
teadvustata - ei ole vist teada ühtki juhtu, kus normaalse
mõistusega inimene oma palka alla kaupleks. Töötajale teadvustada
püütakse seda siiski vahel firma moraalipoliitika fikseerimise ja
avalikustamise kaudu (me tunneme esmakohustust oma klientide
suhtes... jne. - s.t. püütakse töötajaile sisendada, et just
tarbija kindlustab neid tööga; tarbija nõuab aga odavat ja
kvaliteetset toodet). Selline sisendus on tõhusam demokraatlikus
organisatsioonis, kus töötaja tunneb, et ta on mingilgi määral
kaasatud j uhtimis- j a otsustamisprotsessi. Siit püüd
demokraatlikkusele. Näited:
Wal-Mart;
"team-work" - meeskonnatöö, mis üle võetud Jaapanist, mida
aga individualistliku kultuuritraditsiooniga maades (s.h.USA)
raske juurutada;
Saksamaal - töötajaskonna esindaja a/s juhatuses;
ettevõtete uus paigutus - võimalikult ühel tasapinnal, ilma
uhke kontoripooleta, tippjuhtkonna toomine võimalikult "alla".
2 . Arveametniku moraaIne kohustus - seda võiks nimetada
"pearaamatupidaja dilemmaks": kus on seé piir, millest alates info
varjamine omandab ebaeetilise varjundi?
on ju Kant'i kategoorilise imperatiivi järgi nii, et kui ma
varjan võlausaldaja ees oma maksujõuetust ja petan talt niiviisi
laenu välja, on see ebaeetiline... (tuleta meelde eelpooltoodud
põhjendust) .
Seega, kui juhtiv arveametnik, kellel on kogemusi ja
vastavaid andmeid selle kohta, et näiliselt heal ettevõttel seisab
ees raske kriis, tõenäoliselt koguni pankrott, varjab seda
omanike-aktsionäride eest, võlausaldajate eest, või lubab
juhtkonnal seda varjata, on see ju petmine; teiselt poolt, kui on
tegemist aktsiaseltsidega, on omanike ring lai ja kõigi omanike
kõigist riskidest teavitamine võiks teistpidi a/s "põhja" viia -
aktsionäridele võiks tunduda ettevõte liiga ebastabiiIne ja nad
hakkaksid aktsiaid müüma. Isegi küllalt raske rahalise seisukorra
puhul ja õige riskantse väljapääsuvõimaluse korral, ja tihti just
siis, on otstarbekas (vähemalt laiemat hulka) aktsionäre riskist
mitte teavitada, et mitte tekitada paanikat - kui siis ettevõtmine
õnnestub, on kõik rahul, vastasel juhul on üks peasüüdlastest
raamatupidaja. Nii et lisaks ülesandele - hoida korras
"arvepidamine" - ootavad omanikud pea-arveametnikult, et ta
oskaks ka juhtkonna poolt ettevõetavate riskide "mõistlikkust"
hinnata...
lk14
3. Pealekaebamine (whistle blowing) - meile on lapsest saati
sisendatud, et teiste peale kaebamine - ja eriti veel salaja - ei
ole ilus. Seetõttu on pealekaebamisel ikka justkui mingi halb maik
juures. ometi, kes tahab luua mitmeastmelise juhtimisega
organisatsioonis head koostööõhkkonda ja usalduslikkust, peab
töötajaile võimaldama anonüümsete kaebuste esitamist - seda on ká
juhtkonnale vaja tagasiside kindlustamiseks.
Näiteid olukordadest, kus pealekaebamine on vajalik:
- keskastme-juht on ebakompetentne või teeb ülekohut;
alluvad, kartusest kaotada tööd, ei julge avalikult protesteerida;
- alluvad kahtlustavad, et keskastme-juht ajab omapoolse
ülekohtu tippjuhtkonna "kraesse";
- alluvad kahtlustavad, et tippjuhtkond kahjustab firma
(omanike) huve;
- alluvad kahtlustavad, et ettevõte kahjustab keskkonda
(tarbijat, töötajate tervist jne.) ja püüab seda varjata.
Just viimase kahe olukorra puhul sõltub suhtumine
pealekaebamisse palju ühiskonna ku.ltuuritraditsioonist. Näit.
Jaapanis, kus valitseb konfutsiaanlik kultuuritraditsioon ja
seetõttu ka suur austus perekonnapea vastu, halvustatakse
kaebamist firma ja selle tippjuhtkonna peale (näide -
elavhõbedareostus X-jõel). /Põhjalikumalt vt Hayashi, 198?/
Euroopa (ja eriti USA) kultuuritraditsioonis püütakse
julgustada pealekaebamist kui üht tagasiside võimalust, ja
leitakse, et see ei tohi kahjustada töötaja karjääri, seetõttu
püütakse leida võimalusi anonüümsete kaebuste esitamiseks -/vt.
art. näit Th. I. White rmt-st/
- anonüümne telefon;
- ombudsman - kui anonüümne telefon tagab lihtsalt võimaluse
anonüümse kaebuse esitamiseks, siis ombudsman on konsultant
töösuhetes (tavaliselt vanem, pensionilejäänud isik ettevõtte
endisest juhtkonnast, kes ettevõtet hästi tunneb), kes mitte
ainult et kuulab kaebuse ära, vaid püüab ka aktiivselt abi otsida
- kuidas lahendada juhtum nii, et kaebaja nimi avalikkuse ette ei
tuleks.
4 . Ametiühinaute osast - Ühest külj est ametiühingud
kaitsevad tööliste huve; teisest küljest takistavad nad tihti
töölisi vabalt otsustamast oma töötingimuste üle. Ettevõte (riik),
kus ametiühing väga tugev - töötajate kindlustatus kõrge - seal on
töö efektiivsus tihti madalam.
Niisamuti halvavad suured streigid riigi majandust...
(põhjenda ise) .
5. Töötaiate testimine - siin ei mõelda mitte niivõrd Eestis
tehtavaid keeleoskuse teste, vaid töötajate füsioloogilist
testimist. Probleem - kui suurt privaatsust võib töötaja nõuda.
- Exxon valdez'i naftakatastroof oleks võinud ehk jääda
olemata, kui purjus kaptenit oleks testitud ja mitte lastud teda
lk15
laeva juhtima - nii et nagu loomulik, et testitakse töötajaid, kel
suur vastutus - autojuhtide testimisega ollakse ka kõikjal
harjunud.
Ent praegu on füsioloogiline testimine suurmoeks saanud
inimeste puhul, kes riskivad näiteks suurte rahadega (pankades
jms.) - võiks ju öelda, et ka suurte rahadega seonduvad suured
katastroofid ja suured kahjud inimestele; teisalt - füsioloogiline
test ei pruugi objektiivselt peegeldada inimese tegelikku
töövõimet: depressiivsed-maniakaalsed seisundid, uimasus,
otsustusvõimetus jne. võivad esineda ka ilma narkootiliste
aineteta; seevastu võivad mõned lubatud arstirohud jätta verre
analoogilisi jälgi kui keelatud ainetel. Kui üldse testida, oleks
õigem testida töövõimekust - see aga on aeganõudvam, kallim,
keerulisem... Nii et füsioloogilise testimisega läheb ettevõte
kergema vastupanu teed.
Analoogiline probleem töötajate testimisega on nende salajane
jälgimine: kui palju võib töötajat usaldada - versus - kui suurt
privaatsust võiks töötaja nõuda.
Suhtumine töötajate salajasse jälgimisse erineb jällegi väga
palju kultuuritraditsiooniti: individualistlikemates ühiskondades
suhtutakse salajasse jälgimisse palju negatiivsemalt kui
kollektivistlikes ühiskondades / indiv. ja kollekt. ühiskondadest
vt. Hofstede, .../. Siiski on olukordasid, kus salajasest
jälgimisest päriselt loobuda oleks tööandjale liiga suur risk.
võimaliku eetilise konflikti võib sel juhul lahendada avaliku
salajase jälgimise abil: töötajatele teatatakse, et neid võidakse
tööajal salaja jälgida (korrektsel juhul näidatakse ka
abivahendid, millede abil salajast jälgimist läbi viiakse). Tihti
teavitatakse salajase jälgimise võimalusest töötajat juba
töölepingu sõlmimisel: kui siis (tulevane) töötaja ei ole sellega
nõus võib ta töölepingu sõlmimata jätta.
6. Diskrimineerimise juhud (sugu, rass, vanus jne.)
Esiteks - töölevõtmisel ja vallandamisel (siin võib tuua
palju näiteid) ... Diskrimineerimist on siin tihti raske
tõestada...
Teiseks - esineb teatud ühiskonna (riigi) ulatuses sooline
diskrimineerimine tervete kutsealade lõikes: medõe
kvalifikatsioon, vastutus, tööpinge... ei ole väiksemad kui
ehitusmeistril vms., aga traditsioonilisel naistetööl on palk
tunduvalt madalam kui traditsioonilisel meestetööl. Sama tendentsi
illustreerib gümnaasiumiõpetaja palk - riikides, kus see on kõrge
(näit. I .Eesti vabariik, tänapäeva Rootsi jne.), on see
traditsiooniline meestetöö; palga alanedes (Nõukogude-Eesti,
praegune Eesti) on see muutunud traditsiooniliseks naistetööks.
Diskrimineerimiseks võib lugeda ka ettevõtte keeldu palgata
tööle oma töötaja lähisugulasi jne /näiteid - White, 1993/ - siin
ei saa aga ettevõtet süüdistada, kui taoline diskrimineerimine on
töölepingus või eetikakoodeksis fikseeritud ja põhjendatud.
Lk16
Iv.4.2) Töökoha probleemid
Eelmise sajandi lõpul ja k.o. saj. alguses, aga tegelikult
veel kuni 1960-te aastate keskpaigani peeti tööjaotust, ja eriti
detailijärgset tööjaotust üheks suurimaks saavutuseks inimelu
edendamisel: 1903.a. asutas H.Ford oma Ford Motor Company, kus
hakkas (Taylor?) sisse viima "liikuva töölindi ideed - iga vähimgi
autovalmistamise protsess jagati veel alaprotsessideks (nn.
"tööprotsessi aatomid"), kus näiteks üks tööline pani kruvi kohale,
teine keeras selle kinni, kolmas kontrollis jne. Fordi tehastes
sai 43% töödest selgeks õppida ühe päevaga ja 36% töödest 1 - 8
päevaga. Nii sai tööd muuta üha viljakamaks, toodet odavamaks, ja
lisaks tõsta veel palku. Fordi üks eesmärkidest oli luua
heaoluühiskonda /vt. Ford - elulugu/. Nii et tollal nähti kitsast
spetsialiseerumist pigem eetilisena, kuna see aitas ka harimatutel
ja andetutel inimestel oma elujärge parandada.
1966.a. avaldas E.F.Schumacher väikse raamatu "Small Is
Beautiful", mis on bestseller siiani. Ja sealtpeale läksid
plahvatuslikult lahti uuringud töö tervislikkuse, rahuldavuse,
töökoha parema organiseerimise jne. kohta. Nähtavasti oli saabunud
õige aeg Schumacher'i raamatus väljendatud ideedele - Lääs oli
jõudnud enam-vähem heaoluühiskonda; ametiühingud ja tööliste
positsioon ühiskonnas olid tugevamad kui kunagi varem; uus
töötajate põlvkond oli juba liiga haritud ja liig heades oludes
kasvanud, et teha rutiinset linditööd...
Põhimõtted, mis E.F.S. oma teoses töö kohta esitas,
väljendasid tema sõnade järgi budistlikku filosoofiat. Selle järgi
on tööl 3 funktsiooni:
1) anda inimesele arenguvõimalus (s.o.töö loovuse
funktsioon) ;
2) anda võimalus ületada egoismi (meeskonnatöö) ;
3) produtseerida vajalikke tooteid ja teenuseid.
Tööjaotuslikes ühiskondades seatakse esikohale just see
kolmas funktsioon, mis E.F.S. järgi on tähtsuselt viimane - tema
sõnul inimene ei ela mitte selleks siin materiaalses maailmas, et
süüa, vaid on kehastunud selleks, et areneda, täiustuda.
Siit Schumacher'i järeldus: ebaeetiline on organiseerida tööd
nii, et see oleks igav, tüütu, stressi põhjustav; mehhaniseerimine
õigustab end vaid siis, kui selle kaudu suureneb inimese töö
loovus, osavus ja alles lõpuks võimsus - s.t. inimene ei tohi
muutuda tööriistaks.
Neid põhimõtteid püütakse jälgida töö rikastamisel, töö
laiendamisel (Job enrichment, job enlargement /vt. põhjalikumalt
näit. Prod. & op. Management/). Näit. volvo tehased Uddevald'is,
komplekteeritakse mootor meeskonnatöö põhimõttel, linditöö puudub
täiesti.
Lisaks kõigele eelpoolöeldule on veel on üks väga
spetsiifiline probleem, mis seostub töökoha organiseerimisega -
lk17
nimelt töö ohutus versus firma saladus: eriti
keemiatööstusettevõtetes tuleb töötajail sageli kokku puutuda väga
mürgiste ainetega. Seepärast peetakse eetilisest seisukohast
õigeks ja püütakse seda ka töökaitseseadustesse kinnistada, et
töötajail peab olema informatsioon selle kohta, mis ainetega nad
kokku puutuvad (nimekiri töökohal). Selle vastu protesteerivad
ettevõtted, kelle edukus põhineb tootesaladusel - nii tuleb ju
tootes sisalduvad komponendid avalikustada. Nähtavasti puudub
sellel probleemil üldine lahend (s.t. eetiline konflikt jääb) ;
erandeid tuleks ka säärastena käsitleda (näit. märkida
tootesaladuse puhul tõesti vaid mürgised ained või neidki mitte
konkreetselt, vaid abinõud, mida nendega kokkupuutumisel tuleb
rakendada, nende ohtlikkuse aste, laad v.m.s.
Iv.5. Tarbijasuhete eetika
veel käesoleva sajandi alguses koosnes ühiskond valdavalt
väiketootjatest - talurahvast ja käsitöölistest, kelledest suurem
osa suutis elada ja põhiliselt elaski naturaalmajapidamisest.
Tänapäeva ühiskond elab massitarbimises, kus inimene on kahestunud
- ühelt poolt tootjaks, teiselt tarbijaks; me ei suuda enam elada
pidevalt tarbimata teiste poolt osutatavaid teenuseid - siit ka
erilised tarbimissuhted ja:
Iv.5.1) Tarbija eriline seisund tarbimisühiskonnas.
Ùhelt poolt on tarbija "kuningas". Tema kuninglik seisund ei
tugine mitte rikkusel - vaid väike osa tootmisest saab elada
luksuskaupade arvel -, enamuse tootjate edu otsustab see, kui
hästi nad suudavad oma masstoodangut müüa. Seetõttu käib võitlus
iga vähegi võimaliku tarbija pärast; ettevõtete eetikakoodeksid on
enamasti keskendunud tarbij ale /vt. neid näit. Clutterbuck, lk.
178-183 või Hosmer, lk..../; seejuures püütakse mitte ainult soove
võimalikult kiirelt, täpselt täita, vaid ka võimalikke uusi soove
ette aimata (muidugi püütakse sealjuures ka reklaamiga uusi kaupu
peale suruda, kuid tavaliselt õnnestub see hästi vaid siis, kui
tarbijal selleks soodumus olemas). Kuna tootjate konkurents on
tihe, tagab see enamasti kaupade (teenuste) piisavalt kõrge
kvaliteedi ja madala hinna; lisaks on meedia õige varmas avaldama
juhtumeid, kus tarbijat on ohustatud; meedia rahvusvahelisuse
tõttu võib teade halvast või ohtlikust kaubast (ja selle tootja
nimest) levida kähku üle kogu maailma ja lokaaIne skandaal võib
niiviisi ohustada'suurtootja mainet terves maailmas /näited -
Tylenol, Ford Pinto, Body Shop.../. Nii võiks öelda, et ühelt
poolt on tänapäeva tarbija kaitstud ja hellitatud:
Teiselt poolt on see kuningas vaene. on muidugi kitsas
tarbijate kiht, kellele ei sobi osta kaupu odavatest kaubamajadest
jne., kuid see tarbijaskond ei määra valdava osa tootjate
sissetulekuid. valdav osa tarbijaist eelistab kaupa, mis ligikaudu
sama kvaliteedi juures on odavam. odavus saadakse alati millegi
arvelt (parem töökorraldus, leiutised, odavam tööjõud või materjal
lk18
jne.) ; ja alati on oht, et odavus võidakse saavutada toote
kvaliteedi või ohutuse arvelt. Siin on tootjale ahvatluseks
tarbij a ebakompetentsus. Nimelt on tarbij a võrreldes tootjaga
paratamatult ebakompetentne: tarbija on kompetentne tema jaoks
vajalike tarbimisomaduste suhtes (milliste omadustega autot,
näokreemi, arvutiprogrammi jne. ta vajab). Kui ta ei suuda, ja tal
pole mõtetki püüda olla kompetentne selle toote tootmisprotsessi
üksikasj ades (tootmise "know-how's") . Seetõttu tunneb tootja
ahvatlust nii bluffimiseks hinnas kui ka info varjamiseks ostja
eest: Kuni konkurentide ilmumiseni on tootjal võimalus hoida tihti
arutult kõrget hinda /vt. näit. Ergamisol/. Sageli tekib ahvatlus
varj ata defekte (näit. ei pruugi toode - ravim, auto,
arvutiprogramm jne. olla küllalt põhjalikult testitud - s.t. mitte
alati ei varjata teadaolevaid defekte, vaid sagedamini ei taheta
kulutada vahendeid oletatavate defektide testimisele). Eriti suur
on ahvatlus mitte rakendada keskkonnaohutut tehnoloogiat, niikaua
kuni kehtivad normid seda lubavad...
Nagu näha, loob tarbija suhteline ebakompetentsus
kombineerituna odavama kauba eelistusega õige palju võimalusi
tootja ja tarbija-vaheliste konfliktide tekkimisele; sageli võivad
need konfliktid ohustada nii inimelu kui keskkonda. Ja
loomulikult, ühiskond, mis koosneb tarbijaist, püüab end sääraste
konfliktide eest kaitsta:
Iv.5.2) Tarbij a õigused - tarbij akaitseseadused.
Esimene (tänapäevane) tarbijakaitseseadus kehtestati1906.a.
Ameerika Ùhendriikides ("Pure Food and Drug Act"). Huvitav on ,et
ajendiks sellele sai kirjandusteos Upton Sinclair'i romaan "The
Jungle", kus ta muuhulgas kirjeldab antisanitaarset olukorda
Chicago tapamajades.
Kuigi tarbijat kaitsevad kaudselt ka muud seadused (näit.
konkurentsi-, monopolide-vastane-, reklaamiseadus jms.) kehtib
tänapäeval tavaliselt igas enam-vähem tsiviliseeritud riigis ka
tarbijakaitseseadus. See põhineb ühiskonnas valitsevail eetilistel
tõekspidamistel tarbija õiguste suhtes. Üldtunnustatud (vähemalt
Põhja-Ameerika mandril ja Euroopas) on neist neli põhiõigust:
1) õigus turvalisusele;
2) õigus olla informeeritud;
3) õigus valikule;
4) õigus olla kuuldud.
Mis on siinjuures aga iseloomulik: ühtegi neist õigustest ei
saa absolutiseerida - kõiki neid õigusi võib tarbija nõuda vaid
teatud piires, ehk - nad on vaid teatud piires seadusega
garanteeritud. Õigusi võib nimelt jagada positiivseteks ja
negatiivseteks. Neist viimased, negatiivsed õigused, on need, mida
ei keelata, kuid mida ka ei garanteerita (näiteks kapitalistlikus
riigis on kodanikul õigus omada varandust - maad, kinnisvara jne.
-kuid riik pole kohustatud kodanikule kõike seda muretsema).
Positiivne õigus on säärane, mida selle lubaja kohustub ka ise
aktiivselt garanteerima (näit. kui kodanikul kord juba varandus
on, kohustub riik seda kaitsma kuritahtliku hävitamise eest).
Lk19
Tootja garanteerib tarbijale teatud positiivsed õigused tavaliselt
ostu-müügilepinguga (garantiitingimused, garantiiajad jne.) ; osa
õigustest on garanteeritud tarbijakaitseseadusega /võiks olla veel
mõni näide.../
Iv.5.3) Reklaam ja eetika.
Ammendamatuks eetiliste konfliktide allikaks on reklaam.
Esiteks tekitab see konflikte tootjate endi vahel (eksitava
reklaami küsimust näiteks reguleerib meil, Eestis,
konkurentsiseadus). Kuid reklaam on ikkagi mõeldud tarbijale, ja
nii mõjutavad ka tootjate-vahelised reklaamiga seonduvad
konfliktid enamasti tarbijat (kui näit. võltsija kasutab maineka
firma kaubamärki, kahjustab ta sellega mitmeti kaubamärgi
omanikku, kuid ' samas ka tarbijat, kes võltsitud toodet
pahaaimamatult maineka pähe ostab. Samas võib nii mõnigi inimene
osta meelega võltsitud, mitu korda odavamaid Calvin Kleini rõivaid
v.m.s. - et võiks näiliseltki kanda kalleid riideid).
Reklaamiausust püütakse garanteerida seaduste abil. Sealsamas
on väga raske taolist seadust formuleerida täpselt ja üheselt
mõistetavana /näit. "vaataj a tavalise tähelepanelikkuse"
tõlgendamine/. Arusaamad reklaamiaususe kohta võivad ka erineda
rahvuskultuuriti /vt. Hayashi'lt näide Sony reklaami kohta/.
vale ja eksitava reklaami näitena võiks tuua ka
kindlustusfirmade reklaame, mis näiteks loetlevad pika nimekirja
haigustest, millede suhtes kindlustus kehtib, kuid "unustavad"
teisalt loetelust välja üldlevinud haigused, millede suhtes,
kindlustus ei kehti.
Teine konflikte tekitav probleem on reklaami agressiivsus,
selle rõvedus jms. Seaduslikkuse piiril on siin mänginud "Camel"
/vt. Ferrell/; mängib üha Benetton - /vt. näited Eesti Ekspress/.
Konflikti satuvad siin õigus informatsioonile ja õigus valikule
ning vabadusele:
- tootjal on loomulik õigus informeerida tarbijaid oma uuest
tootest ja tarbijal on õigus sellele informatsioonile. Info peab
olema kättesaadav, kergesti märgatav, lihtne, selge, huvitav...
Teisest küljest ei tohiks tarbijale kaupa vägisi peale suruda -
liiga agressiivne reklaam ahistab inimest vaimselt; takistab tal
olemast küllalt vaba valikutegemisel. Erilisi piiranguid püütakse
kehtestada lastele mõeldud, lapsi kahjulikult mõjutaval või laste
abil teostatava reklaami suhtes, kuna lapsed on reeglina kergemini
mõjutatavad ega suuda ette arvestada oma tegude ja valikute
tagajärgi.
Kõigile neile reklaamikonfliktidele on iseloomulik, et piir
seadusliku-ebaseadusliku ja moraalse-amoraalse vahel on õige
hägune ja võib kultuuritraditsiooniti paljugi erineda - näit.
Benettoni reklaamid, mida Eestis võib rahumeeli avaldada, võivad
Inglismaal olla keelatud jne /vt. EE, 19.../ Reklaam, mis ühele
Lk20
mõjub solvavalt, teisele inimesele tunduda hoopis tunnustav isegi
ühe kitsa tarbijaterühma sees (näit. kartulikrõpsude reklaam "Ema
lööb meid maha, kui me suppi ei söö...") .
Iv.6. Keskkond ia eetiki
Iv.6.1) Ùhiskond kui tarbija - alus keskkonna-eetilistele
konfliktidele
Ideaalsel juhul peaks kapitalistlik ühiskond toimima väga
vastutustundlikult - kui keegi tahab midagi teistele kahjulikku
tarbida (asja, mille tarbimisega ta teisi kahjustab või mille
tootmisega on ümbritsevat keskkonda kahjustatud), peaks ta
hüvitama ka teistele tehtava kahju - nii et kahjud (ümbritsevale
keskkonnale, ühiskonnale, tulevastele põlvedele jne.) peaksid
kajastuma toote hinnas.
. Tegelikkuses valitseb aga olukord, kus esiteks ei osata
hinnata ega ette näha kõiki võimalikke kahjusid - see tuleneb meie
inimliku tunnetusvõime paratamatust puudulikkusest ja seda võiks
nimetada keskkonna kahjustamise objektiivseks teguriks. Teiseks
aga ei tahetagi võimalikke kahjusid näha. Ja selles, n.ö.
tahtlikus teadmatuses (subjektiivses teguris) ei ole süüdi mitte
ainult tootjad vaid ka tarbijad: tootja on huvitatud uue,
tarbijale mingis mõttes kasuliku toote kiirest turulepaiskamisest,
et sellega võita enda poole tarbijat, püsida konkurentsis,
saavutada kasumit; tarbija on huvitatud uue toote temale
kasulikest (tarbimis-) omadustest; mõlemad on huvitatud sellest,
et toode oleks võimalikult odav (odav toota - odav osta).
Kahjulikud kõrvalmõjud on tootega kaasnev paratamatus, mille
märkamisest õieti kumbki pool pole huvitatud. Nii võivad need
kergesti kahe-silma-vahele jääda ja hilisemal avastamisel
(ilmnemisel) justnagu ei kuuluks kellelegi. Just siit ("tarbija
kaassüüst") tulenebki nn. Friedmani-tüüpi lähenemine keskkonda
säästvale tootmisele:
- äri (ettevõtlus) ei ole kohustatud tegelema
keskkonnakaitsega üle riigi poolt kehtestatud seaduslike piiride
/vt. põhj alikumalt Bowie, 199.../. See tähendab, kui tarbija pole
nõus maksma loodustsäästvate aktsioonide eest, siis pole ka tootja
kohustatud saaste eest vastutama, ehk - tootja ei saa rakendada
loodustsäästvaid aktsioone või juurutada keskkonnasõbralikku
toodet, kui tarbija (ühiskond) ei ole aktsepteerinud lisakulutusi
selle tegemiseks. Selle seisukoha järgi on siis tõeliseks tõkkeks
keskkonnakaitsel tarbija. Näiteks tuuakse siin ettevõtjaid, kes on
püüdnud keskkonnasõbralikku tehnoloogiat rakendada - see on
nõudnud neiÌt aga konkurentidega võrreldes suuremaid kulutusi ja
lõppenud nende laostumisega /näide - tselluloositootja Suurel
Järvistul/. Mööndusena lisavad siiski selle seisukoha pooldajad,
et ettevõtja ei peaks vastu töötama uute keskkonnaseaduste
kehtestamisele.
oponendid sellele seisukohale väidavad: riigi ja ettevõtja
vahel peab valitsema koostöö - s.t. ettevõtja ei peaks passiivselt
lk21
ootama, kuni riik kehtestab uued, rangemad saastenormid, vaid
peaks ise püüdma leida ja välja pakkuma uusi säästliku tootmise
võimalusi, kuna just ettevõtja on tehnika ja tehnoloogia valdaja
ja seetõttu on tal ka laiem ja sügavam ülevaade tootmise
keskkonnasõbralikumaks muutmise võimaluste suhtes. Nii osutuvad
tootja poolt tehtavad kulutused keskkonnakaitsele kogu ühiskonna
kokkuvõttes siiski ökonoomseimaks Ja tänapäeval, kus ühiskonna mure
keskkonna saatuse pärasE muutub üha tõsisemaks ja
keskkonnakaitsjate ning massimeedia surve (ühiskondliku arvamuse
surve) saaste vastu üha tugevamaks, võib säärane aktiivsus ka
ettevõtjale hiljem ära tasuda /vt. DuPont - osoonikihti mitte
kahjustavad tooted/ - võib tõsta tema mainet ja anda olulise
konkurentsieelise.
Uue loodussäästlikkuse ("New Environmentalism") põhimõte
avaldubki tootmise puhul sääraste nn. puhaste tootmisvõimaluste
leidmises, mis oleksid ühtlasi kasulikud tootjale. Püütakse leida:
1) säärased tehnoloogiad, mis ei annaks kahjulikke jäätmeid -
seetõttu pole vaja ka teha kulutusi jääkide kahjutustamisele;
2) või saadakse jääkide kahjutustamisel uus toode ja sellega
majanduslik efekt, mis kahjutustamiskulud ära tasandab.
Siiski, suuremat osa keskkonnale kahjulikust tootmisest ei
osata tänapäeval veel kuludeta kahjutustada.
Uus huvitav suund on tekkinud troopiliste vihmametsade
kaitsmisel: siiani (90-te alguseni) püüti vihmametsade
säilitamiseks keelustada ja takistada nende hävitamist,
boikoteerida neist saadavat toodangut - teha selle kasutamiseks
n.ö. antireklaami... Kõike seda jätkatakse ka praegu, kuid
leitakse, et ainult sellest ei piisa: uue poliitikana on asutud
propageerima säärast vihmametsadest saadavat toodangut, mis on
saadud neid metsi kahjustamata (viljad, mida kogutakse metsa
kahjustamata; harvendusraide-näol mahavõetud puud, mis tuli
kõrvaldada metsa tervishoiu huvides ja mille metsast
väljatransportimisega ei ole metsa kahjustatud. Säärane toodang on
eksklusiivne, eriti kallis, kuid sellele toodangule antakse
eriline logo ja ka selle tarbimine on eriti prestiizhne. Mis on ka
viimase poliitika puhul väga oluline: siin rakendatakse kohalikku
elanikkonda metsa kaitsele ja metsa säästvale tootmisele - mets,
lakkab olemast traditsiooniline vaenlane, millest tuli
alepõletamisega põllumaad kätte võita ja muutub elatusvahendiks,
mida tuleb säilitada. Lisaks, osa säärase toodangu puhul saadavast
tulust suunatakse tavaliselt tagasi vihmametsade kaitseks /vt.
"Ben & Jerry Icecream ja nende pähklijäätis/.
Iv.6.2) vastuolulisi probleeme keskkonnaeetikas.
Tänapäeva demokraatlikud ühiskonnad on arenenud moraalse
relativismi suunas, kus (vähemalt põhimõtteliselt) austatakse
erinevaid tõekspidamisi ja erinevate kultuuride, religioonide,
käitumiste võrdõiguslikkust. Teiselt poolt on inimkonna koormus
maale juba õige märgatavaks muutunud. Need kaks ongi vast kõige
lk22
olulisemad tegurid, mis tõstatavad (muudavad märgatavaks) sääraseid
eetilisi konflikte, millele ühest lahendust pole. Peatume
alljärgnevalt neist mõnedel teravamatel:
1) Kas me peaksime tunnustama tulevaste põlved õigust elule?
See küsimus tundub veider, sest esialgne, emotsionaaIne
vastus olaks ju sellele - loomulikult tunnustame. Tegelikult aga,
oma praegust tootmist, tarbimist, sigimist ja sellega kaasnevat
loodusressursside kulutamist arvestades, me hävitame tulevaste
põlvkondade võimalust elule /vt. näit. R/v-ettevõtlus, 199.../.
Tollal, kui J.Bentham põhjendas oma utilitaarset eetikat või
A.Smith tõestas kapitalismi eetilisust, ei osatud seda probleemi
veel ette näha. Tulevaste põlvkondade seisukohalt on aga praegune,
tarbimise maksimiseerimisele, materiaalse heaolu suurendamisele
suunatud ühiskonna eluviis ebaeetiline. Mis siin probleemi veelgi
teravdab: oma võhiklikkuse tõttu ei oska me praegu tihti hinnata
reostuse tulevast mõju /Näit. DDT - vt R.Carson'i "Hääletu Kevad";
osooniaugud; kosmilise müra võimalik kahjulikkus/.
Mis seda probleemi siiski veidi leevendab - et me ei oska
praegu ka ette näha tulevaste põlvkondade teadmisi ja oskusi uute
tehnoloogiate ning toodete osas, ja nende vajadusi: päikese- ja
tuuleenergia kasutamise oskus võib jõuda uuele tasemele, samuti
tehnoloogiate ökonoomsus j ne. /vt. uus võimalus aatomienergia
jääkide kahjutustamiseks - Th. White, 199...,lk..../
2) Kas rikkamatel riikidel on suuremad kohustused keskkonna-
kaitseks võrreldes vaestega?
Liberaalse, vabaturu-majandust pooldava mõtteviisi puhul
oleks loogiline vastus, et igaüks peab oma saaste eest ise
vastutama. Nii see võiks ju olla, kui saaks riikide territooriumid
hermeetiliselt üksteisest eraldada. Tegelikkuses surub üha enam
peale paratamatus: Kunda tsemenditehase korstendest ulatus tolm
Soome lõunarannikule; Peterburgi saaste voolab Läänemerre;
troopiliste vihmametsade hävitamine ja kõrbe pealetung ohustab
meid kõiki... varem, kui seda probleemi veel ei teadvustatud,
võiks öelda, et veel kuni 80-te aastateni, kasutasid
majanduslikult enamarenenud maad vähemarenenuid tihtipeale kui -
ühelt poolt oma prügikaste, kuhu vedada oma keskkonnaohtlikud
jäätmed, ja teiselt poolt - kui odava tooraine allikaid.
Tänapäeval püütakse:
- keelata jäätmete vedu, paigutamist teiste maade
territooriumidele;
- takistada saastava tootmise paigutamist teistesse maadesse,
kus piirangud saastele on vähem ranged;
- keelata kodumaistele tarbisnormidele mittevastavate
toiduainete, ravimite jms. müüki (annetamist) vaestele riikidele.
Säärane poliitika on tihti vastumeelt vaesematele riikidele
endile: osa neist on harjunud teenima oma territooriumide _müügiga
prügimägedeks; näljahädas inimesed tarbiks meeleldi ka tervisele
(võib-olla) kahjulikku toitu, kui see just lausa silmnähtav mürk
ei oleks; parema puudumisel aitaks ka saastav tootmine luua juurde
uusi töökohti. Siiski, üha enam riike püütakse hõlmata vastavate
lk23
rahvusvaheliste keeluseadustega (sh. Eesti on enamusega neist
ühinenud) .
3) Kas loomadel on õigusi?
Inimeste suhtumist ümbritsevasse loodusesse ja loomadesse
võib jaotada kaheks: homotsentristlikuks ja biotsentristlikuks.
Esimesel juhul peetakse kogu ümbritseva keskkonna mõtteks
inimeksistentsi - kui inimene lakkaks olemast, poleks ka ülejäänud
loodusel enam mõtet; loodust peab säästma selleks, et tagada
inimkonna kestvust, kui aga viimaseks on vaja loodust kuidagi
kahjustada, on see kahjustus õigustatud (eetiline).
Biotsentristid leiavad, et looduse (Maa, taimede, loomade)
eksisteerimisel on oma mõte, hoolimata sellest, kas inimest on või
ei ole; inimene on vaid üks paljudest looduse olelusvormidest ja
pigem on õigem lasta tal hävida, kui et ta kahjustaks (hävitaks)
teisi liike. viimasel ajal, kus üha enam ilmneb inimtegevuse
kahjulik mõju Maale, on üha populaarsemaks muutunud
biotsentristlik mõtteviis - seda muidugi just jõukamates maades,
kus inimesed on keskkonnakahjustustest teadlikumad, ja eriti
"roheliste" hulgas.
(Märkusena: varasemas Euroopa e. Õhtumaa eetilises mõtlemises
see probleem puudus; inimkond oli veel liiga nõrk maailma
ohustamaks - nii teleoloogiline kui deontoloogiline eetika
keskendus ikka peamiselt inimeste-vahelistele suhetele, ehk nn.
moraalsetele agentidele - nagu Kant neid nimetas. Keskkonna-
eetiliste suhete mõtestamisega tegelesid aga loodusrahvad /vt.
indiaanlased - "Mata mu süda...", Loorits.../; samuti budism,
hinduism).
Nii et konfliktsituatsioonide tekkimise aluseks on peamiselt
homotsentristliku ja biotsentristliku mõtteviisi erinevused.
Lisaks on eriti loomadesse suhtumises eetilisuse hindamisel palju
emotsionaalset /näit. lemmikloomad versus lihaloomad/.
Eristada võib 3 probleemide ringi:
Esiteks testimine loomade abil. Õhtumaise arstiteaduse
edukus põhineb loomkatsetel. Praegugi ei ole mõeldav uute ravimite
lõplik testimine ilma loomkatseteta, kuigi enamiku katsetest võib
teostada juba raku-tasandil, bioloogilistes lahustes. Äärmuslike
biotsentristide jaoks on see lubamatu. Protestiaktsioonidel
loomkatsete vastu on purustatud laboratooriume, kus on katsetatud
ravimeid loomade ravimiseks - tundub, et nii ägedaid proteste ei
saa eetiliselt õigustada isegi puhtalt biotsentristlikult
positsioonilt. Lisaks tekib küsimus: kui siiski on vaja uut
ravimit kat'setada elusolendi peal, kas siis on eetiliselt enam
õigustatud teha seda inimestest vabatahtlike kui inimahvide abil?
Kui vabatahÇlikeks on meedikud ise, kes ohtu oskavad tunnetada ja
keda võib pidada oma otsustustes enam-vähem vabadeks, siis ehk
küll. Aga tihti on vabatahtlikeks surmamõistetudvõi eluaegset
vanglakaristust kandvad inimesed, kelle otsustusvõime,
ohutunnetus, intellekt jne. võivad olla õige piiratud ja
psüühiline labiilsus suur... Nähtavasti ebaeetilisust selle
probleemi juures päriselt vältida ei saa, kui mitte probleem
hoopis ümber sõnastada, nimelt -kas üldse on vaj a õhtumai st
lk24
meditsiini?
Siiski, milles ollakse tänapäeval üksmeelel: loomkatseid
tuleb teha nii vähe kui võimalik e. niipalju, kui just hädasti
vaja; ja sel juhul tuleb püüda vältida loomadele valutegemist ning
võimalusel kasutada valuvaigisteid (veel 50-tel aastatel
loomkatsetel enamasti valuvaigisteid ei kasutatud, ja isegi
vastupidi - tehti katseid valu-taluvuse kohta). Lisaks on tootjad
huvitatud loomkatsete vältimisest, kuna reklaam tootel - "tehtud
loomkatseteta" - annab olulise konkurentsieelise - niipalju on
biotsentristliku mõtteviisi propageerimine tänaseks tarbijat
mõjutanud.
Teine probleemidering on loomade pidamis- ja
tapmistingimused. Just siin ilmneb drastiline erinevus inimeste
suhtumises produktiivloomadesse ja lemmikloomadesse: vaevalt
lubaksid Euroopa loomakaitseseltsid pidada koeri samades
tingimustes kui sigu või luikesid samasugustes tingimustes kui
broilereid; hinduistidel oleks aga mõeldamatu veisekasvatus
Euroopa, eriti aga USA tavade järgi. Nii et siingi vaevalt niipea
ühistele eetilistele arusaamadele jõutakse. Milline on aga üldine
suundumus (riikides, kus keskkonna- ja loomakaitsega üldse
tegeletakse): leitakse, et loomade pidamisel ja tapmisel tuleb
võimalikult vältida stressi. Eriti püütakse keelustada lihaloomade
tapmiseks suurtesse tapamajadesse või kauge maa taha - sellistel
juhtudel on tugev stress vältimatu. Eetiliseks probleemiks loomade
pidamisel on ka hormoonide lisamine toidusse nende nuumamise
eesmärgil; geneetilised katsed jne. '
Kolmas probleemidering on loomade kasutamine inimese tarbeks.
Liha toiduks tarvitamise vastu ei ole euro-ameerika roheliste
poolt siiani ägedalt protestitud; küll aga karusnahkade kasutamise
vastu. Ùhelt poolt on karusnahkade kasutamine muidugi vaid
luksus, millest võiks loobuda; teiselt poolt - karmi kliima ja
mõnede haiguste puhul ei ole karusnahale võrdväärset asendajat.
Kokkuvõttes: tänapäeval üldtunnustatuim (levinuim, enim
mõistlikuks peetav) eetiline arusaam loomade suhtes on: ei saa
keelata inimestel loomade kasutamist oma tarbeks, kuid seda tuleks
teha loomadele võimalikult vähe kannatusi tekitades.
Lk25
ETTEVÕTTE MORAALIPOLIITIKAST JA EETIKAKOODEKSIST
1 . Moraalipoliitikast
Kui ettevõtte juht (või omanik] on huvitatud oma ettevõ±te
kestvusest, selle stabiilsest arengust ja heast mainest, pùùab ta
tavaliselt kindlustada ka mingit ùhtset moraalipoliitikat - et tema
alluvad (allettevôtted) oma tegevuses ja suhtumises jàrgiksid neid
eetilisi veendumusi, midá tema pooldab.
', MÀrkusena: sàÀrase lhtse moraalipo(iitika nõudmine ei tåhenda
veel iseendast kõrget moraali: vága rangelt fikseeritud
moraalireegleid jârgivad tihti ka kuritegelikud jõugud. Niisamuti
on ranged kàitumisreeglid diskrimineerivates ùhiskondades, mis
n.õudsid nàit. eri koole, transporti, sÉÉgikohti jne. eri
nahavàrvusest inimestele,tànapàeva éhiskondades taunitavad. Igal
juhul aga mõjub Éhtne moraalipoliitika organisatsiooni korrastavalt
ja tavaliselt tÒstab selle elujõulisust. Erandjuhtudel, kui nÉit.
emaettevòte surub mõnel teisel¡¡ maal, hoopis teises
kultuurisituatsioonis paiknevale tutaretteùóttele peale oma
moraalipoliitikat, Æib tulemus. ka negatiivne olla, aga mis ikka
mòjub hàsti, see on moraalipol)itika teadvustamine ja selle
lÀbiarutamine alljuht"idega jm. téótajatega. ," ,
Tavaliselt, vaikeettevõttes, kujuneb sÉarane úhtne
moraalipoliitika iseenesest: omanik (juht) pÉÉab tÉÉle palgata
inimesi, kes tema tõekspidamisi jagavad v6i nendega vàhemalt
lepivad; lisaks, nagu nàitab psùhholoogia, aga ka iga inimese
intuitiivne kogemus, saab oma moraalseid tòekspidamisi teistele
kõige paremini ikka teadvustada isikliku eeskuju ja vahetu
suhtleq[se kaudu. Suuremafl¡ organisatsioonid, eriti kui neil on ka
palju tutarejtevõtteid, puuavad aga oma moraalipoliitjßat t4psemalt
fikseerida, sageli just kirjalikult, et seda laiale tootajaskonnale
võimalikult tÉpselt teadvustada. " "
Sageli fikseeritaßse moraalipoliitika vaid vaga uldises
sõnastuses, et anda tÉÉtajaile,ùldine kàitumissuund [vt. nÉit.Ì)
Elcoteq'i poolt hinnatavad vÉÉrtused]. Suured korporatsioonid
(eriti just USA-s) pÉéavad aga tihtipeale koostada sige
ùksikasjalikke eetikakoodekseid, mitte ainult seepÉrast, et
tÀòta o")alt nõuda Éhtse kÀitumispoliitika jÀrgimist, vaid ka selleks
et t òtajqt abistada moraalsete otsuste-valikute tegemisel.
AlljÌrgnevalt póhjalikumalt eetikakoodeksitest.
2 . Eetikakoodeksist
, Ettevótte eetikakoodeksit defineeritakse kui selle
káitumisnormide ja eetiliste veendumuste kirjalikku
konstateeringut, mille oostab tavaliselt ett võtte ti ' n ja
millest juhindumist peetakse ettevõtte tootajale kohustusl'ikuks
[vt. Hosmer,lk......].
TÌnapÀeval kasutatakse eetikakoodekseid just USA suurtes
korporatsioonides (umbes 40% US'A suurtest korporatsioonidest omavad
kirjalikke eet. koodekseid - vt:Michael'i antud art,). Muidugi
ulatuvad taolised koodeksid kaugele ajalukku - sisuliselt on nad
needsamad, mis tsunftide ajal - keskaegses Euroopas. Siit on ka
selge, miks neid vajatakse: kui suure ettevòtte omanikud (Øi
lk26
tippjuhtkond) tahavad tagada Éhtlast kÉitumist, Éhtlast
kàitumispoliitikat, tihtipeale ka k6ifli tÉtarettevõtete ulatuses,
kusjuures tihtipeale asuvad need tutarettevõtted mitte ainult
laiali mÉÉda oma maad, vaid terves maailmas - siis ei saa kuidagi
s)àrast éhtlast kÀitumist kindlustada ilma taoliste kirjalike
káitumisjuhisteta-dokumentideta. "
Siit omakorda selgub, miks Eestis, kus USA arusaamade jargi
suuri ettevõtteid polegi, võib siiski osutuda otstarbekaks
eetikakoodeksite koostamine: meil võib ka" suhteliselt vÀikesel
',ettevõttel olla mitmeid tùtarettevõtteid vÉiksemates linnades ja
alevites, kuhu tippjuht pàevade või nàdalate kaupagi isi$likult
kohale ei jõua; kus ta aga ometigi tahab kindlustada Éhtlast
eetilist meelsust ja Éhtlast kÉitumispoliitikat. Lisaks on meil
tihtipeale tegemist internatsionaalse tÉtarettevõtete ketiga:
emaettevõtte filiaale võib asuda nii lá'Éne- kui idapool Eestit ja
nende eri poolte keskkond võib oma eetilis-kultuuriliste hoiakute
poolest tublisti erineda, ning sellega ka nende tÉtarettevõtete
tÉétajaile kaudselt erinevaid kàitumishoiakuid peale suruda. Nii
võib dokumenteeritud ja ametlikult kq¡hustuslikuks kuulutatud
kÉitumisnormidest alljuhtidel abi olla (naiteks võitluses kohalike
kÀitumismallide surve vastu) - neil on, millele otsustamisel
toetuda jamille najal tippjuhtidele (või vastupidi - klientidele)
oma nii- voi teistsuguseid otsustusi p6hjendada. ,
- Niisiis on ettevõtte eetikakoodeks eetilise káitumise
dokumenteeritud juhend, mille jÉrgimine oxr ettevõtte tàó'tajaile
kohustuslik: s.t. kui ju#a__$hg_1_ettevi$tte_1_sÉÉranq koodeks on,
annab uustuInuk ka allkiijã, et.ta on sellekoodqkq_ig#__tptvjnud ja
kohustùfñòaleqitatud,p6him6tteiØ_jÌrgima. Tihti (olénevalt muidugi
raskàiãétmest) on koodeksi pÉhimõtete rikkumine aluseks
vallandqmisele. Nii rõhutab Éks usinamaid ettevõtte eetikapoliitika
vàljatòo'tajaid ja selle rangemaid jàrgijaid "Xerox", et tegevused,
mis tema eetika-poliitilistes dokumentides on kirjeldatud kui
sobimatud vôi lubamatud "Xerox"-1 tÉßtajaile, p6hjustavad
vallandamise, hoolimata tÉdtaja soliidsest staazist või keerulisest
olukorrast, mis võib valitseda maal, kus asub mõni "Xerox"-1
tÉtarfirma (vt."X.":programs in b.e...). Niisamuti lõpeb nàiteks
ACM-1 eetikakoodeks punktiga: "...suhtun selle koodeksi pÉlhimõtete
,rikkumisse kui ACM liikmele sobimatusse tegevusse."
NÉÉd oleme vist jéÌudnud nii(augele, et vôib tekkida küsimus:
kui eetikakoodeks kirjeldab toó'taja ja ettevéltja kohustusi,
k((tumisjuhiseid, on kinnitatud allkirjaga ja v'õib olla aluseks
tàÉtaja vallandamisel, miks,qiis seda Éldse vaja on - miks ei vÌiks
kôik sealtoodu sisalduda tÉÉlepingus, kas ei hakka eetikakoodeks
tÉÉlepjngut móttetult dubleerima? ,
TóÉlepinq on juriidiline dokument, mis sisaldab tÉÉtaja
v'õimalikult tÉpselt, ùheselt piiritletud ametialaseid õigusi ja
kohustusi, millest suuremal osal ei pruugi olla mingeid seoseid
efltikaga ja m'Ìned vôivafl olla koguni ebaeetilise vÉrvingugj,. Nii
naiteks vòib téàtaja tÉólepinguga võtta endale kohustuse tÀÀtada
tervistkahjustavais tingimustes - kui teda selleks kodanikuna
sunnitaks, võiks ta seda kÌsitleda inimõiguste rikkumiseqa ning
inimõiguste kaitsjad Éiksid vàita, et nii éhiskonna kui tóàandja
poolt on " ebaeetiline ahvatleda tÉàtajat toóle sàÉrastes
lk27
tingimustes; või võidakse tÉ'Élepinguga (või ametikirjeldusega) anda
tó'dtajale võimalus ebaeetiliseks tpgevuseks - nàiteks antakse
politseinikule luba imiteerida altkáemaksu andmist, mis ju õige
mitmes mòttes on ebaeetiline tegevus ( -$aletamine, teise
ahvatlemi.iie kuriteole jne.). Niisiis ei saa tÉolepingut mahutada¿
eetikakoodeksisse. _ '
Teiselt¡"poolt ei,ole ka moistlik suruda eetikakoodeksit iga
konkreetse toÉv6tja tÉò'lepingusse - see muudaks tòòlepingu liiga
laialivalguvaks ja ùlds6naliseks: ¡eetikakoodeks on .ettevõtte
'kÉitumispoliitika kirjeldus, mille tóÉvòtja, kui¡ta tahab kuuluda
'selle ettevõ$te liikmeskonda, peab omaks yétma. KÉitumispqliitikat
ei saa aga mààratleda nii tàpselt ja Éhemotteliselt kui toÉlepingu
kohustusi: ,¡
Kui loeme veelkord eestpoolt ule eetikakoodeksi definitsiooni,"
siis on ta Éhelt poolt ká"itumisnormide, teiselt poolt aga eetilistei
veendumustekonstateeriñ'f. "-....,____